Seistes kahe kodu vahel

Avastasin end hetkel, kui pidin ühest kohast teise ära minema, et ei tahagi seda teha, sest olin kohal ja juba paigas ning ei tundnud vajadust lahkuda – mina olin juba oma kodus. Olles oma igapäeva elus võisin mõelda endale asjad selgeks, tunda ja teada, kuid tegelikkus jõudis kohale kui olin liikumises, elasin elusalt, siis alles mõistsin, mida tegelikult vajan ja soovin, nii nägin vahet, mis on oluline, mis mitte. Sain aru, et olen vanast juba lahti lasknud, kui ei tahtnud enam vanadesse raamidesse tagasi pöörduda. Taipasin, et olin vajanud muutust, sest tajusin vana piirangute ja kohustustena. Uuest lahti laskmine oli raske, sest justkui kaotaksin taasleitud vabaduse.

Minu vana elu ja vanad asjad, mille olin ise endale valinud, olid paigas, seisvad ja muutumatud. Uues kohanen, muutun ja uuenen, vaatan ennast, näen võimalusi, teostan ja tegutsen. Vanas enam ei oska, ei taha või tundub, et ei saa ilma lõhkumata, mis on raske või võimatu. Ehk ei olegi seda vaja, võib lihtsalt lahti lasta, vanast välja astuda ja edasi minna, sest ainult mina ise hoian raskustest kinni, keelan endale vabaduse kerguse. Raskuseks on minu enda poolt kogutud asjad, mis vajavad minu energiat, et endisel kujul alles olla.

Uues on selge, mida tahan ei taha, vajan ei vaja, millel luban minna või jääda. Kui on eesmärk ja ma näen seda elavana, siis mõtlen välja, kuidas see saavutada. Kui plaane ei sünni ega kasva, siis on hoidmine, säilitamine ja tunnen end vangina, sest tegelikult vajan liikumist, arengut, selgust ja sihti, et mõista ja aru saada, mille jaoks ja pärast ma elan ja olemas olen.

Ma ei osanud oma igapäevast rada teekonnana näha, sest see tundus pideva ringina, kus jõudsin ikka ja jälle algusesse tagasi. Kus kordasin kordusi korduste järel: „Ma tegin ära!” seejärel: „Jälle pean otsast alustama!” Keskkond ise ei muutu, kui mina seda ja iseennast ei muuda. Siin Soomes olles sain aru, et mina vajasin muutust, sest see, mis oli minu elus enne, see ei olnud enam see, mida ma tegelikult endale tahtsin. Ära olles tundsin ja nägin vahet, sain aru, mis on mis. Mõistsin, mis on tegelikult liigne, ahistav, piirav – minule mittevajalik. Vanast ära minnes ja sellest eemal olles nägin, mille jätsin seljataha, kas ja kuidas see oli minu jaoks tegelikult oluline. Uues kohapeal elades kogesin, mida reaalsus tegelikult endaga kaasa toob, kuidas selle sisse sobitun ja kas see on see, mis paneb silma taas särama.

Nii ongi, et hetkel on minu elus veel kaks kodu, kuid ainult üks, kus soovin päriselt elada ja see on siin Soomes.

PS selline on vaade, kui istun maja ees trepil ja lihtsalt olen

Marianne

Soomemaal

30.05.2018.a