kolmapäev, 9. mai 2018

Meie ühine hetk - naeratusega mäletan Sind





Käest mul võtsid
ja kõrgele mäetippu viisid,
kui peopesale laotasid
laiuvad metsad ja maad,
kõik selle minule kinkisid.
Kutsusid öise taeva alla
selili lebades vaatama,
säravaid tähti ja kuud näitasid.
Sinu sõnades oli kirge,
Sina puudutasid minu hinge.

Esimese koidukiirega ärkasime,
õrnalt armastust jagasime.
Teadsime sel hetkel,
sel ühisel tundeviivul,
et olime koos ühena -
teineteist täiendava tervikuna.

Sa tänast nautisid
ja homset ootasid.
Nii palju oli veel teha,
taas minna ja uut näha:
kogeda elu maitseid,
koguda Maailmu väikseid,
katsuda ääretu avaruse äärt -
iga Sinu elatud hetk oli väärt.

Sa teekonna ühte lõiku
minuga koos käies jagasid,
veel tajun Sinu puudutust,
ma mäletan meie kohtumist.

Ma tänan Sind selle eest,
mõtlen Sulle ja naeratan,
saadan Su teele valgust,
päevadesse päikesesoojust,
et näeksid edasi käia
ja jõuaksid Maailma äärele välja.


Marianne
09.05.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar