kolmapäev, 2. mai 2018

Kangekaelne kontroll





Kord olin kaitsetu,
sügavalt haavatav.
Ma olin abitu
mind vallanud tunde ees,
sain haiget
ja valu kogesin.

Sel hetkel ei saanud
või tõesti ei osanud
tundest lahti lasta.
Jätsin ta endasse,
panin peitu enda sisse.

Kui otse ja sirgelt ei saa
tunde sisse vaadata,
siis keeran ta ringi,
pööran nurga alla.
Teda ümber nimetades
teen justkui kavala lükke,
sest peeglist vaadates
ei saa ta mind kätte,
ei ulatu puutuma.

Kohates peegeldust,
tunnen ärevust,
hirm kasvab
või viha kosub,
sest soovin kontrollida
olukorda endale allutada.
Keskendun välisele,
peegelduse kustutamisele,
aga mitte varjatud tundele.

Kuid peidetud tunne

otsib väljapääsu
ja nii kardan juba enne,
kui peegeldust kohtan.
Panen paika piirid,
sean elule raamid
ning keeran välisele selja.

Ma saan öelda,
et kardan välises seda
või vihkan seal teda
ja ma tean,
et kui toda kunagi ei kohta
siis elu on ilus,
sest see, mis peegeldub elus
minu sisse ei puutu.

Peidetud tunde peegeldus
välises avaldunu välgatus.
Kuid peegeldus ei tekita
vaid äratab uinunud tunde.

Hirmu tunnen
või viha kasvatan,
kui kontrollida mina
ei suuda olukorda.
Pean peeglit vältima,
ennast kaitsma,
peidetud tunnet hoidma
vaikse ja uinuna.

Kangekaelne kontroll,
millel on kandev roll,
kui keskendun välisele,
mitte peidetud tundele.

Usaldades olen haavatav,
valu pisarad,
mis on hangunud
üles ärata
ja lase voolama ...

Marianne
02.05.2018.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar