Kangekaelne kontroll

Kord olin kaitsetu,

sügavalt haavatav.

Ma olin abitu

mind vallanud tunde ees,

sain haiget

ja valu kogesin.

Sel hetkel ei saanud

või tõesti ei osanud

tundest lahti lasta.

Jätsin ta endasse,

panin peitu enda sisse.

Kui otse ja sirgelt ei saa

tunde sisse vaadata,

siis keeran ta ringi,

pööran nurga alla.

Teda ümber nimetades

teen justkui kavala lükke,

sest peeglist vaadates

ei saa ta mind kätte,

ei ulatu puutuma.

Kohates peegeldust,

tunnen ärevust,

hirm kasvab

või viha kosub,

sest soovin kontrollida

olukorda endale allutada.

Keskendun välisele,

peegelduse kustutamisele,

aga mitte varjatud tundele.

Kuid peidetud tunne

otsib väljapääsu

ja nii kardan juba enne,

kui peegeldust kohtan.

Panen paika piirid,

sean elule raamid

ning keeran välisele selja.

Ma saan öelda,

et kardan välises seda

või vihkan seal teda

ja ma tean,

et kui toda kunagi ei kohta

siis elu on ilus,

sest see, mis peegeldub elus

minu sisse ei puutu.

Peidetud tunde peegeldus

välises avaldunu välgatus.

Kuid peegeldus ei tekita

vaid äratab uinunud tunde.

Hirmu tunnen

või viha kasvatan,

kui kontrollida mina

ei suuda olukorda.

Pean peeglit vältima,

ennast kaitsma,

peidetud tunnet hoidma

vaikse ja uinuna.

Kangekaelne kontroll,

millel on kandev roll,

kui keskendun välisele,

mitte peidetud tundele.

Usaldades olen haavatav,

valu pisarad,

mis on hangunud

üles ärata

ja lase voolama ...

Marianne

02.05.2018.a