Sõlmed on seotud meeldetuletuseks

Sõlm on kui rätiku nurka seotud meeldetuletus, sest sõlmimise hetkel ei olnud meis ressurssi, et teemaga tegeleda ja nii sidusime sõlme, et mäletaksime, kui tuleb aeg ja me suudame, oskame või tahame sõlme lahti teha, oma tundele otsa vaadata ja temast läbi minna. Oleme kui Scarlett O`Hara, kes ütles: „Ma mõtlen homme selle peale!”, kuid me jätame täpsustamata, millal see homme tuleb.

Sõlmed on ebamugavad ja tundlikud kohad, mida me ei taha endas puudutada. Osad meist ihkavad välise leebet silitust, armastuse paitust, mis leevendaks pinget, kuid osad ei talu, et keegi neid puudutab, sest see teeb haiget. Sõlm on vaimne valu, mis väljendub füüsilises kehas, et me tajuks tema olemas olu ja ei unustaks, et me sidusime ta vaid meeldetuletuseks.

Hoiame end pinges, et hoida valu tagasi, õppime sellega ühes elama. Valu tuleb lõdvenemise hetkel, kui laseme endal lõpuks olla ja ei võitle enam vastu. Kinnisurutud koht elustub ja energia liikvele minnes tunneme seda tervikuga. Lohutus peitub selles, et valu leeveneb ajas, kuid tema talumise teeb raskeks see, et ta tuleb ootamatult, on korraga kõiges ja kõikjal ning meid valdavas tundes ei mäleta me ilma temata olemist ja ei usu valuta elamisse. Just selle, kõike enda alla matva või endasse neelava, tunde pärast me oma teemaga ei tegelenudki ja hoidsime sõlme alles. Hirm, tunde vältimine, iseenda eiramine, teema eitamine – huvitav iseendale iseenda poolt valitud elu.

Sõlm on kohas, mida me endas ei armasta. Kohas, mida väldime, mida me endas ei vaata või näeme moonutatult. Seal, kus ei ole armastust on kõrb ja pimedus, seal on varju ja ellujäämise piir. Füüsilises kehas lõikab arst sõlme välja ja valu hoitakse rohtudega kontrolli all, kuid energeetilises kehas ja kehamälus pole sõlm veel lahti seotud, seal on teema endiselt lahendamata.

Kui endale ausalt tunnistada, siis kui palju me iseendast päriselt näeme, kui suurt osa endast suudame aktsepteerida ja tegelikult iseenda iseärasuste olemas olemist, aegade ja elamise jälgi endas vaadata. Me näeme seda, mida tahame näha, kuid milline on tegelikkus, mis peitub varjudes ilusaks maalitud eesriide taga, seal, kus on sõlmed, mida on ebamugav, vahel lausa vastikust tekitav katsuda. Puudutades tajume nende olemas olu, kui vaatame päriselt otsa, siis tunnistame nad tõeliseks ja enam pole võimalik ennast petta, sest seisame alasti iseendana ühes oma sõlmedega.

PS fotol on ainult üks kaev päris kaev

Marianne

Soomemaal 22.05.2018.a