On
kesksuvi, päike paitab Sinu palgeid, mesilased sumisevad laisalt kui nad õielt õiele lendavad, kõikjal lõhnab magusalt rammusa suvesoojuse
järele. Sa kõnnid rohelises aias ja hoiad ühel inimesel käest
kinni, te olete jalutuskäigul. Sa toksid varbaga teele jäävaid
kivikesi, vahepeal jooksed kollastele ja kirjudele liblikatele järele
ning püüad liblika kombel lendu tõusta, kuid siis lippad jälle
tagasi ja võtad uuesti käest kinni. Sa tunned ennast turvaliselt,
Sul on hea olla, Sa naeratad Maailmale ja tajud, kuidas kogu
ümbritsev Maailm pilgutab Sulle lõbusalt silma.
Aianurgas
kasvavate puude all seisab pikk pruun puust poom. Sa soovid sellele
kõndima minna. Sa astud poomile ja vaatad, kuidas see lebab Sinu ees
kui üks pikk ja sirge tee. Sa tunned, et Sa tõesti tahad mööda seda kõndida, minna algusest lõpuni välja. Sa oled otsustanud, et
täna teed Sa selle ära. Sa astud esimese sammu ja see tundub nii
lihtne, sest Sa näed teed enda ees ja Sinul hoitakse turvaliselt
käest kinni. Sa teed veel mõned sammud, kuid see ei ole enam nii
põnev, sest Sa ei saa end proovile panna. Sa otsustad katsetada,
kuidas on, kui Sa paned silmad kinni ja seejärel kõnnid.
Sa
suled silmad ja peatud hetkeks. Maailm on muutunud, sest Sa ei näe
enam teed, kuigi Sa tead, et see on Sinu ees. Sa tead, et Sinul tuleb astuda
ja tasakaalu hoida. Esimese sammu teed Sa kobavalt, teine läheb
lihtsamalt ja kolmas tuleb juba väga hästi välja. Sa tunned,
kuidas Sa muutud enesekindlamaks. Sinus kasvab julgus ja
otsusekindlus teha oma järgmised sammud Ise, ilma toetava käe
abita. Sa lased toetavast käest lahti ja nüüd oled Sa päriselt Sina
Ise! Astud sammu ja naudid vabadust uuel moel. Sul õnnestuvad ka
teine ja kolmas samm ning korraga Sa tajud, et Sa oled võimas ja
suudad kõike. Sinu ümber on Maailm, kes toetab ja jälgib Sind ning
ta näeb, kuidas Sa kõnnid, näeb seda, milleks Sina võimeline
oled. Sa tunned, et siin selles Maailmas on Sinu jaoks kõik
võimalik, kõik teed on valla ja uksed avali: „Mine ja kõnni, kus
ja kuidas Sa iganes soovid!”
Kuid
korraga Sa taipad, et oled üksi. Sinu ümber on ehmatav avarus ja Sa
ei taju enda ümber mitte kedagi ega midagi, kust haarata abi
saamiseks kinni. Sa soovid tunda, et Sind hoitakse ja armastatakse
ning seda, et Sinu käest ei oleks lahti lastud. Kogu hingest vajad, et just nüüd aidataks Sul
turvaliselt edasi kõndida. Kuid Sa tajud, et Sa oled üksi ja pead
Ise astuma oma sammu, kuid see osutub korraga Maailma kõige
raskemaks ülesandeks. Sind ümbritsev tühjus on nii hirmutav, et Sa
jääd seisma ja ei julge enam edasi astuda. Sa lööd tasakesi
kõikuma, lähed tasakaalust välja ja kardad kukkuda. Sind haarab
paanika. Sa ei tea, mida teha, sest kardad, et nüüd on kõik läbi
ja kohe saad Sa füüsiliselt haiget. Hetk peatub ja Sa oled oma
tunde sees, Sa oled justkui selle sees kinni ja lõksus.
Kuid
siis avad Sa oma silmad. Sa oled taas päikeselises päevas kohal. Sa
näed, et Sinu kõrval ollakse, seistakse käed välja sirutatud ja valmis Sind iga hetk kinni püüdma. Sa haarad käest kinni ja
järgmisel hetkel tunned terves kehas rahunemist, sest tajud
füüsilist toetust ja tead, et Sa oled turvaliselt hoitud. Sa
taastad oma tasakaalu, seisad ja rahuned. Siin, selles kohas, on
Sinul võimalik valida, kas kaitstult turvalisele maapinnale astuda
või jätkata oma teed. Hetk vaikust ja Sina valid edasi kõndimise.
Esimese
sammu astud Sa taas teise käest kinni hoides, kuid siis tahad Sa
uuesti enda võimeid proovile panna. Taas lased Sa teise käest
lahti. Sinu jalad on kindlalt poomile toetatud, see on Sinu punkt,
millele ehitad üles oma tasakaalu. Sa mõistad, et oluline on leida
üles usk iseendasse, leida enda sees tasakaal ja astuda oma järgmine
samm. Iga samm on oluline, sest selle sooritamisest sõltub, kas
kukud või jääd teele. Sina Ise astud oma järgmise sammu. Sa keskendud
sellele, kuidas Sina seda teed. Sa tead, et see õnnestub, sest enne
kui Sa jala maha asetad, kuulad Sa iseennast ja tajud teed oma jalge all. Uuesti suled
silmad ja astud veel ühe sammu ning teisegi.
Korraga
Sa mõistad, et oluline pole see, kas Sa kõnnid avali või suletud
silmadega, oluline on see, kuidas Sa seda teed. Oluline on see, et
teaksid, kus Sa oled, mida Sa teed, kuidas ja kuhu Sa astud. Sa võid
end proovile panna, Sa võid kukkuda, Sa võid enda jaoks
ebaõnnestuda, kuid tegelikult on need kõik vaid Sinu enese sammud
Sinu teel ning mitte üks samm ei ole Maailma lõpp vaid järgmise algus. Sa saad aru, et peale igat sammu saad Sa uuesti valida,
kuidas ja kuhu Sa astud. Sina ise valid oma viisi. Sinus on olemas
punkt, millele luua ja ehitada oma tasakaal. Sinu turvatunne oled Sa
ise, sest Sa tead, et Sina oled kõigeks võimeline, kui Sa vaid Ise
seda usud ja endal tunda lubad. Sa armastad iseennast, sest Sina oled
Maailma parim kaaslane, kelle käest kinni hoides saad edasi rännata.
Sa
oled poomi lõppu välja jõudnud. Sa avad oma silmad ja kui liblikas
tõused lendu, hüppad Sind ootavate käte vahele ja saad osaks suure
kallistuse enne, kui jalad maapinnale libistad ning uuesti käekõrval
edasi kõnnid või joostes Maailma avastama suundud.
Marianne
08.05.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar