teisipäev, 15. mai 2018

Inimesel on vajadus oma Tõde tõestada





Helistas inimene, kellega mina ei olnud pikka aega suhelnud. Meie, aegade tagune, viimane vestlus katkes, kui ma tundsin, et pean end ründe eest kaitsma ja otsustasin kõne lihtsalt pooleli jätta. Nüüd istusin, kõnelev telefon käes, suure tamme all ning kuulasin teist ja tunnetasin iseennast. Tajusin olulist muutust, kui võrdlesin ennast eelmise kõne ajal ja nüüd, siin ja praegu. Kõige suurem erinevus oli see, et käesolevas hetkes ma ei oodanud ega vajanud sellelt inimeselt mitte midagi. Just see oligi see, mis meid eelmine kord konfliktini viis. Tookord tahtsin ma talle selgeks teha seda, mida mina tundsin ja mõtlesin. Tahtsin meeleheitlikult, et ta saaks minust aru – mõtleks ja tunneks minu moodi. Ma proovisin igal moel tõestada, miks minul on õigus iseendana elamisele. Mina tahtsin, et ta tunnistaks minu Tõde.

Tamme all istudes sain aru, et minul on minu vabadus iseendana elamisele ja olemisele olemas. Mina ei pea seda teisele tõestama, sest nüüd ma tean, et tema ei saanud ega saa seda kunagi minule anda või ära võtta. Mina ei vaja iseendana olemiseks teise luba ega heakskiitu. Minu jaoks oli see kõne järjekordne kokkuvõttev test, kas ja kuidas mina olin oma õppetunnid läbinud ning edasi kõndinud. Tegelikult on see nii vabastav kui tajud, et suudad lasta teisel inimesel olla see, kes ta on. Püüd Maailma ja teisi inimese kontrollida, muuta või suunata enda soovide järgi, võtab iseendalt elamisejõudu, sest nii kõnnime teiste teedel ja proovime neid enese energiaga mõjutada. Jah, energiat saab juurde, kui meid kuulatakse ja järgitakse, kuid energia väheneb, kui meile võideldakse vastu, teisi peab veenma, mõjutama – tõestama oma Tõde.

Ma istusin ja kuulasin teist inimest. Tundsin, et see hetk oli lihtsalt kohtumine, meie kahe teed kulgesid korraks kõrvu. Mina ei astunud tema omale ega kutsunud teda endaga kaasa. Ma olin, kuulasin ja lasin kõigel minna. Teine inimene ei soovinud arutlust ega dialoogi minuga vaid pingelise mõttetöö tulemuse tõestust pideva vooluna edasi anda – ta tõestas mulle oma Tõde. Ma sain temast aru, kuid ei võtnud teda endasse – need ei olnud minu teemad. Tajusin kohti, kus oleksin võinud reageerida, vaielda või ennast tõestada, juba olin selleks valmis, kuid siis mõtlesin, et milleks, minul ei ole seda vaja. Mida see oleks mulle andunud? Mina oleksin loonud vastanduva kontakti ja andnud oma energiat kohta, kuhu ma ei soovinud seda jagada. Sain aru, et teisel inimesel on vaja endast väljarääkida, kuhjunud koormat vähendada. Keerasin telefoni looduse poole ja lasin tal kõnelda. Jätsin talle võimaluse rääkida Maailmaga, kuid nii, et mina ei lasknud võõraid sõnu endast läbi.

Kui lasta selline jutt endasse, kuulata jõuga öeldud sõnu, siis need salvestuvad ja hakkavad oma elu elama. See on kui programm, mis programmeeritakse kuulajatesse, et saavutada oma idee/ mõtte kui seemne idanemine, sooviga luua muutust kuulajas. Inimene, kellesse võõras sõna salvestub on nüüd alateadlikul moel mõjutatud. Temas sünnivad seosed ja punktid, mida ta ei ole teadlikult endas loonud. Ta ei ole kõndinud teed, et neid ise enda jaoks avastada. Kuulates võõraid sõnu võib ta võitlema hakata, enda Tõde tõestama või iseennast kaitsma tormata, kuid ta võib ka uskuda, et see kõik ongi kõige lahendus - vau efekt, uus teadmine. Jah, see võib üks või teine olla, kuid võib ka tõsiseks teemaks osutuda, sest inimene ei tea salvestunud sõnade tegelikku mõju iseendale. Kuulates täie pühendumisega, ilma filtriteta oleme kui tühjad anumad, keda täidavad nüüd teise inimese poolt sisendavalt välja öeldud sõnad, mis on kellegi teise programmi osad. Oleme endast vähem teadlikud, sest kuulame ja vaatame välist iseendas ning lähtume nendest tõdedest. Võime jäädagi neid uskuma, omamoodi pühaks pidama ja kummardama, püüdes end nendele vastavaks muuta.

Mina tahan öelda, et see, kui keegi kõnnib Maailmas ringi sooviga teisi muuta, siis see ei ole aus tee. Aus on iseendana olemas olemine ja teise inimese aktsepteerimine sellisena nagu tema on – püüdmata, soovimata, tahtmata, väljakutset omamata, pühendumata teda muuta, korrigeerida, suunata – mil iganes moel enda soovi/ uskumuste /Tõdede järgi kujundada.

Inimene on mõjutatav, sest ta soovib uskuda ja leida lahendust, kuidas just temal oleks võimalik kergemalt elada, tunda vähem valu ja kanda väiksemat koormat, aga teised ei saa neid lihtsalt ära võtta ega minema visata. Oma Tõde tõestades võidakse jätta mulje, et inimene ise ei vastuta oma sammude eest, sest tema teed suunatakse ja kontrollitakse, et tulemus saaks ootusele vastav. Kuid inimene ei saa jääda kandjat ootama, et see teda süles edasi kannaks, sest astuda tuleb kõigil ise. Inimene leiab tuge, kui ta ise on valmis astuma oma järgmise sammu ja ta küsib saatjat, kellega koos positiivse energia hulka suurendades see teha.

Vaata Tõe jagajat, abi andjat, teenuse pakkujat lahtiste silmadega. Kas selle inimese endaga on kõik korras. Kas tema välimus, kehakaal, harjumused jne näitavad enese hoidmist, enda eest vastutamist. Kas tema ise on oma Tõe enese jaoks suutnud ära tõestada, kas temas endas on muutused toimunud või toimumas. Kas tema on kooskõlas või vähemalt teeb samme sellel teel, olles tegude tegemises mitte teoorias – oma sõnade ilus kinni. Kas tema ise oskab ennast kuulata ja annab endale seda, mida temal vaja on enne, kui ta tõttab teisi oma Tõega valgustama. Kas Tõde on üks ja ainus, mis kehtib/ töötab/ lahendab kõigi jaoks kõike ühte moodi.


Ehk on Tõde lihtsalt üks vaatenurk, nii nagu see lugu siin on minu tänane vaateviis.


Marianne
15.05.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar