esmaspäev, 7. mai 2018

Lootusetuse lõpmatus - Sinu käsi libises liiga vara peost





Ma mõistsin Sind üle aegade


Sa tunnistad, et Sinul on väga halb iseendana elada. Sa seletad seda nii paljusõnaliselt, et Sinust ometi aru saadaks, kuid mida rohkem Sa pingutad, seda enam saad aru, et Sind ei mõisteta ja lõpuks Sa vaikid. Sa küsid: „Mida ma pean tegema?” Sulle vastatakse, kuid Sina leiad üles kõik maailma põhjused, miks Sina ei saa mitte mingil moel nii teha. Edukalt suudad Sa ennast sõnaliselt kaitsta ja vastase argumendid ümber lükata – maatasa teha, sest teiste soovitused on Sinu jaoks valed, Sind ei ole mõistetud.

Sa vaatad välise pealt, milline Sa peaksid välja nägema. Näed teiste väliseid külgi, arengut, toimetulekut, saavutusi, kuid Sa ei näe teiste inimeste sisse. Sa võrdled ennast ja lood endale pildid raamideks ning proovid siis nende järgi elada. Sa analüüsid ja hindad enda vastavust ning võimekust toime tulla piltidel kujutatu järgi. Pidevalt tõestad endale, et Sina oled normaalne, sest püüad sarnaneda teistele. Sa tunned end elavana kui võimete piiril kõndides lõhud ennast. Maandamiseks vajad füüsilist valu või tuimestavaid aineid.

Ümbritseval on Sinu suhtes oma ootused, sest nad eeldavad, et Sa tead ja teed seda, mida Sa tahad ning tuled iseendaga toime. Sinus kasvab vastumeelsus, sest tajud survet ja kohustust ootustele vastata. Sa ei taha olla ega teha teiste jaoks ega nende pärast. Kuid tegelikult Sa ei tea, mida Sa tahad ja survele järgi andes valid tegevusi, mida tegelikult ei taha teha, sest Sulle tundub kõik vale olevat.

Sa keskendud võitlusele välisega, sest Sulle tundub, et ta tahab Sulle enda Tõde peale suruda, tahab Sind enda sarnaseks muuta. Sa võitled, sest soovid meeleheitlikult leida iseenda erinevused, oma tee omal moel. Sa oled väsinud ja ei leia endas jõudu, sest kõik, mis Sa teed on Sinu jaoks mõttetu. Kõik on pidev kordus, ring, kus Sina eeslina tarbetult rasket koormat vead. Kõik on juba tehtud ja olemas, millegi uue loomine tundub võimatu. Sa istud trepil kui teeristil ja ootad, millal Sind kaasa viidaks, et tuleks ometi lõplik lahendus ja edasi oleks puhkus vaikses vaikuses.

Sul on päriselt halb olla. Sa tahad, et Sind aidatakse, sest Sa saad aru, et Sul on tõsiselt abi vaja. Kuid ometi oled Sa olukorras, kus abi ei jõua Sinuni. Miks? Sa oled kinni jäänud jonniva, kuid lohutust vajava lapse seisundisse. Sa oled laps, kes ei tunne, et tal käest kinni hoitakse hetkel, kui tema alles õpib elama. Keegi Sulle oluline on Sinu käest lahti lasknud enne, kui Sina selleks valmis olid ja see hirmutav üksinduse tunne ja kohustus/ sund ise hakkama saada on Sind paigale tarretanud.

Lapse jonn ei lase Sul sellest tundehetkest lahti lasta, sest Sa tead, et siis pead Sa end Ise liigutama hakkama. Jonnid, sest ei taha võtta vastutust iseenda eest endale. Sa oled kohas, kus on hirm, et järgmine samm tabab tühjust. Sa küsid teistelt, mida teha, sest arvad, et nemad näevad Sinu teed ja teavad, mis on Sinu jaoks õige, aga lapsena jonnid vastu ja tahad ise teha, nii kõigudki Sa abi vajaduse ja ise tahtmise otsustavuse vahel ning tegelikkuses järgmist sammu ei astu. Teed valikud, milleks oled sunnitud, Sul on raske lahti lasta juba tehtud sammudest, kuid veel keerulisem on valida uusi.

Mida Sa tegelikult ei tee – Sa ei kuula ennast ega vaata enda sisse. Kui Sa, aga ei kuula ega vaata ennast, siis Sa ei tea, mida Sinul tegelikult vaja läheb. Sa ei hoolitse iseenda vajaduste eest ja see kasvatab Sinus puudust. Kõik Sinus januneb armastuse järele, kuid oma jonnis Sa seda vastu ei võta ja iseendale oled sa otsustanud iseenda armastamise keelata – selle taga on valu, hirm iseendana haiget saada, kuid ilma ennast armastamata ei leia Sa tõelist põhjust, miks elada, olemas olla.

Ära keskendu vihale teiste vastu ega enesehaletsusele, kui Sa pead iseenda pärast iseenda jaoks elama/ tegema, vaid ole oma olemises ja vaata iseennast selle sees. Sina ise valisid oma sammu, Sina ise saad teha muutuse ja valida uuesti vastavalt sellele, mida Sina tunned, vajad ja soovid.

Hirm valu tunda, kartus haiget saada on loomulik, sest kui Sa enda tunde sisse vaatad, siis tundub, et upud ja kaod sinna sisse, kuid tegelikult Sa juba läbid teda, sest vabanenud tunne libiseb Sinust läbi ja lahtub. Kui Sa saad üle hirmust jalg maha toetada, siis on lahendus juba sündinud. Usalda, et sel hetkel oled Sa hoitud, Sinu käest hoitakse kinni ja Sa ei ole üksi seda sammu tegemas.

Sa leiad abi, kui Sinus on olemas tahe, soov edasi liikuda, kui Sina ise oled valmis teise inimese käest kinni võtma, et koos järgmised sammud astuda – see on Sinu enese otsus ja valik. Sul tuleb endale tunnistada, et oled lapsikult käitunud, jonninud oma iseseisvuse nimel ja vajanud lohutust armastusena, sest Sina ise seisid abile vastu. Kas Sinus on olemas julgus olla Mina Ise – kõigega, mis sellega kaasneb, ka iseenda armastamisega ning vastutuse võtmisega ise enda ees ja eest.

Ma ei tee Sinu enese pärast Sinu eest Sinu samme ära, sest mina ei ela Sinu eest Sinu elu.


Marianne
07.05.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar