Inimesel
on võim,
sest
tundub talle,
et
just tema võib
muuta
Maailma
enda
tahtmise järgi,
oma
vajaduse nimel.
Saagu
see siia
ja
too tulgu sinna,
kui
vaja,
siis
võtab masina.
Keerab
ringi maa,
kaob
lill ja mesilane ka.
Puud
kui kõrred
langevad
loogu.
Plaanitu
teostub,
siin
kavand viiakse ellu.
Järgi
jääb tühermaa,
aher
ja eluta.
Miks
ei saa
koos
loodusega
ühes
elada?
Kas
tõesti peab
elava
lõhkuma,
oma
teelt kõrvaldama?
Ometi
inimene elu austab.
Põllult
leitud pesa,
veel
koorumata neli muna
puutumata
jätab.
Ta
traktoriga mööda sõidab.
Kuid
elujõus puud
murib
ja murrab,
masinaga
pihta sõidab.
Puu
täna kaotab,
homme
oma elu jätab.
Inimene
maad võitis,
kuid
tegelikult kaotas,
sest
üks elav hing
teda
enam ei toeta.
Inimene
mullaks saab,
masin
vanarauaks,
kuid
on looduse ime,
et
kusagil üks seeme,
kes
ootab oma aega,
tühermaale
külvatuna
temast
sünnib
ja
ajas suureks kasvab
üks
puu, üks elav hing,
kes
on isa, kes on ema
uusi
lapsi kasvatama.
Marianne
Soomemaal
21.05.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar