Tean, et mina suudan lennata

Teadmine on vabastav, kui minus on mõistmine, et ongi nii nagu on, siis on see vabadus, kui ma vaid ise lasen sellel olla. Küll teades ja tundes võin ometi hirmul olla ja hakkata teadmist enda sees peitma, proovima teda muuta või olematuks teha – jõud ja energia lähevad mõtetule võitlusele. Selle asemel võiksin olla lihtsas teadmises, et vot täpselt nii ongi ja sellest teadmisest lähtuvalt tegutseda või lasta endal olla.

Miks tahan end karistada, kui ometi tean oma olemust, tunnen enda vajadusi, siis miks ometi arvan, et lepin sellega, mis mulle tegelikult ei meeldi, mida ma ise endale ei valiks. Endale tõestamine, et suudan elada keskkonnas, kus ma ei tunne end hästi, mille muutmine ei sõltu minust, mida ma ei saa vastavalt enda soovidele kujundada. Kuidas leian sellises olukorras pidepunkti, toetuse ja tugevuse.

Hetkel olen õhus, kõik on lahtine, ma ei hoia justkui millestki kinni. Tunnen, et tahaksin juba minna – kuhugi ära, sellest situatsioonist, kaaluta olekust välja astuda, kuid maine vara ja kohustused ei lase veel. Tunnen, et see, mida teen on vajalik ja hetke teema, kuid ma ei tea, kuhu see välja viib. Lasen vanadest tolmunud mälestustest lahti, andes nad uuele elule või tulele. Kirjutan lugusid, mis vabastavad mind pisarate puhastuses. Ometi on minu elus nii palju muutujaid, minu erinevad rollid on muutumises ja keeruline on iseendana jalul püsida, kui tundub, et kõik teised peavad enne paika saama ja alles siis saan mina ise valida. Ikka ja jälle need maise Maailma teemad, kuhu panna asjad, kuhu mahutada loomad, kus toetada pea padjale nii, et kõik oleksid rahul ja soojas.

Kui minul on olemas koht, kus minul on hea olla – minu pesa – siis olen turvaliselt paigas ja kaitstud ning saan seda ka teistega jagada.

Mul on hirm, kui hing nutab, ma istun varjus, sest kardan oma tiibu avada, uskudes, et vihma käes ei suuda ma lennata. Pisarad on minu sees, sest hingel on valus ja tema nutab, kuid silmi avades näen päikest ja tean, et ma suudan lennata.

Marianne

09.04.2018.a