„Mugavustsoonist välja astumine”

Eile õhtul sain telefonikõne murdumise äärel olevalt inimeselt. See inimene on valinud osalemise ühes rahvusvahelises programmis, panustanud sinna oma aega ja raha, kuid see, mida ja kuidas ta peab tegema ning olema, ei meeldi talle, sest läheb tema olemusega vastuollu. Ta ei tea, mida ja kuidas teha, kas ära öelda ja jääda oma rahast ilma või jätkata hoolimata sellest, et ta tunneb end halvasti, kuid sel juhul „ei vea ta oma juhendajat alt, astub oma mugavustsoonist välja ning areneb etteantud tekste päheõppides ja edutoovat käitumist harjutades.”

Astu enda varjust välja, tee hüpe, murra läbi – tänapäevase Maailma kohustus – arene läbi enese lõhkumise. Miks? Kas tõesti viib selline tee ainsa ja vajalikuna edasi, et muidu on kohutav paigalseis ja hirmus stagnatsioon?

Mida teeb inimene, kui tema mugavustsoon lõhutakse ja teda sunnitakse hüppama? Kui murdmine on hirmus, siis inimesel on enda sees halb olla. Ta asub ennast kaitsma, sest tunneb, et teda rünnatakse, kuna ta peab, kellegi või millegi jaoks, tegema midagi, mida ta ise sellisel kujul endale ei valiks. Justkui keegi otsustaks, et oma tervise nimel tuleb tal ennast igapäevaselt lumehanges karastama hakata. Hea küll. Kui vaja siis vaja, proovib järgi, kuid selgub, et see ei meeldigi talle ja ta soovib lõpetada. Kuid nüüd öeldakse talle: „Mida Sa virised! Astu oma mugavustsoonist välja! Tee ära! Muidu oled nõrk ja ei arene.” Kas inimene saab sellest kasu, kui ta peab vastumeelselt igapäev lumel seisma? Mina usun, et ta jääb enda kaitseks haigeks ja tulemust, mida oodati ei tule nii või teisiti.

Kuidas siis areneda ja jõuda uue verstapostini? Valides selle, mis endale meeldib. Juba see on samm, kui inimene läheb liikvele, tõuseb toolilt või diivanilt, paneb külmkapi ukse kinni ja kasutab kätt, näksi suhu panemise asemel, millegi tegemiseks – tee kasvõi iseendale või kaaslasele pai, kallistab. Nt inimesele meeldib jalutamas käia ja oma mugavusest lahti lastes teeb ta seda tihemini ja pikemalt, tasapisi aega ja maad suurendades. Nii tunneb, et ta teeb seda enda jaoks, nii nagu keha ja hing seda küsivad ja tal on hea olla.

Mugavustsoonist välja astumine ei pea olema sund ja vägivald, kui nõgestega kõrvetamine - kas hakkad nutma või mitte, või külma vette viskamine – upu või uju – nii karistab inimene iseennast oma keha ja vaimu lõhkudes. Miks peab areng olema valu läbi pisarate, kas nii on uue tegevuse või uuel moel tegutsemise tulemus kindlam ja edulisem? Kui inimeses vabanevad arengu käigus vanad valud läbi pisarate ja on kergendus, siis see on puhastus, sest inimene avaneb kuna on teinud sammu või paar edasi. Kõik see, millest üle hüpatakse, ei kao mitte kuhugi vaid tõmbab tagasi ja vajub koormana kaela. Inimene sai tiivad, kuid need olid kleebitud mitte tema enda kasvatatud.

Põhikooli ajal, kui õpetaja kutsus mind tahvli ette vastama, sain ma ühtesid. Ma sulgusin ja ei suutnud ühtegi sõna lausuda, ka halva hinde saamine ei aidanud. Täiskasvanuna koosolekuid juhatades värises mul hääl ja saali ees seistes terve keha. Ma pidin seal seisma ja rääkima, sest amet kohustas, kuid see ei meeldinud mulle. Lõputöö kaitsmine kuus aastat tagasi oli samuti hirmutav kogemus. Kuid praegu kursustel käies võin ma vabalt tahvli ees seista ja rääkida, lugeda teistele oma luuletust, olla tähelepanu keskpunktis just sellisena nagu ma olen. Vahel lööb pulss küll kiiremine, kuid ma teen kõike seda, sest see meeldib mulle ja ma tahan seda teha. On valiku hetk ja mina valin tegutsemise, sest minu sees on olemas see, mida tahan ja olen valmis teistega jagama. Ma olen jõudnud sellesse punkti kõndides, mitte läbi lõhkumise ja sunduse, vaid sellepärast, et olen oma hirme vabastanud, endas selgust loonud ja iseennast avastanud – need on minu enda loodud tiivad, mis mind kannavad.

Areng on see, kui võtad vastutuse iseenda heaolu eest enda kätte, tegutsed, sest tunned, et just nii soovid Sa sel hetkel teha ja olla. Sa ei pea otsima vastu- ega pooltargumente, ei pea end kaitsma ega endale midagi maha müüma, sest see, mida teed on loomulik ja voolab Sinu enda seest kingitusena Sulle endale ja Maailmale ....

Marianne

05.04.2018.a