Ma
ei ole enam vaikiv ega tundetu, ma elan, tunnen ja tajun. Oi, kuidas
ma tantsin tundemere lainetes - ma tormlen ja olen meeletu, vahel
pelguses vaiksemast vaiksem ja tasane, siis lihtsalt hetkes olen,
sest leebun. Astun üles ja jalutan lainete peal, vahel kukun ning
laine mind endasse haarab ja kallas kaob. Tundeisse kadudes käin
läbi kogu terviku. Enne edasi ei pääse, kui olen läbi lahenduse
suutnud mõista iseennast ja leidnud endas ukse, et astuda vanast
välja uude hetke sisse.
Kõik
minus ja ümberringi voolab, ma elan täiega – just oli rahu, siis
mossitasin, seejärel kurvastasin või hoopis vihastusin – nii
tunne minus elas ja oli. Vaatasin endale otsa ja naersin – no oli
päris naljakas, et just niiviisi ennast tundsin ja oma tunde sisse
kadusin. Kui ma tunnen, siis ongi nii. Taas vahetub värv, saabub uus
elamus, muutub dekoratsiooniks loodud kujutlus, kaose vaikus ja tormi
ootus, kärgatab pikne, pisarate voolus minema uhutud saab jonn ja
valu ning uuesti tantsin enda loodud muusikas - selline on minu elu
üks vaatus.
On
vaikus ja väsimus, teekonna puhkepeatus, rahunen, sest kõik justkui
paika loksus, kõikjal on vaikne valgus, kust kumab uue algus, on
olemise hetk, lihtsalt olemas olemise hetk. Vaikus, kus ma ei tea ega
mõtle, milline hääl, pilt või tunne järgmisena sünnib, milline
on uue vaatuse sisu ja eesmärk. Avali tervituses on vabadus, mis
iganes juhtub, tuleb ja osaks saab, on nii nagu on.
Minu
peod ja taevas on värvilisi õhupalle täis. Need on erinevad
valikud, võimalused, uued sammud. Nad ei kao ega vähene, ma tean,
et nad on olemas, kui vaatan ja valin. Ma võin neist lahti lasta –
tuul viib nad kaasa, mõni läheb pauguga katki – vaikust lõhkudes
ja üles äratades, kuid uusi vaikuid, käimata teid ja huvitavaid
käänakuid on lugematu arv ning nad kõik kutsuvad - „Vali mind!”
Marianne
16.04.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar