Laps või täiskasvanu – erinevad tundetasandi rollid I

Lapse tunde sees olles

Laps või täiskasvanu – mõlemal on oma käitumisjoonised, reeglid, õigused, kohustused, vabadus jne – kuid tegelikkuses on neil minu jaoks see tähendus, mida mina ise neile rollidele olen andnud. Nad ei ole midagi umbmäärast ega minust eraldi seisvat, vaid see, kuidas mina ise teadlikult valin olla või alateadvusest tõusvate mustrite ja valupunktide lülitustena käitun. Kohustused täiskasvanuna ja „Mina pean” tegemised on reeglid ja raamid, mis ma ise oma elule olen seadnud, kui mulle öeldi neist vabanemiseks, et: „Otsi üles oma sisemine laps!”, siis minus kasvas trots ja jonn ning tundsin, kuidas üks tume vari minus liikus.

Kui mulle öelda: „Ole laps!”, siis see tähendab minu jaoks midagi kontrollimatut, ettearvamatut, segadust, kaitsetust, ohtu, ärevust – ma ei tea, mida see endaga kaasa toob. Kuidas ma saan olla laps, kui minu sees on teadmine, et laps on keegi, kellega täiskasvanud inimesed teevad nii nagu tahavad, nad valivad ja otsustavad tema eest, kuid kõik see, mida täiskasvanud lapsele valivad ei pruugi talle sobida. Kui mina lapsena tundsin, et minust endast ja minu soovist ei piisanud, et keerulist olukorda muuta või lahendada ja ma ei saanud ära minna kohtadest, kus minul ei olnud turvaline, siis õppisin, et saan loota ainult iseendale ja hakkasin kiivalt ning sõjakalt kaitsma „enda oma”, seda asja või kohta, mis andis mulle turvatunde.

Ma ise ei luba endal olla laps, sest kardan ja ma pean olema valvel, et hoida oma turvatunnet ja -tsooni, kus ma olen kaitstud. Haiget saanud laps, kes ei usalda täiskasvanuid tunneb hirmu, et keegi teine tuleb ja muudab uuesti oma tegemiste või tahtmistega tema elu. Laps minus ei saa aru, et kui mind oleks ometi päriselt armastatud, hoitud ja kaitstud, siis ei oleks seda kõike ju minuga tehtud, mind oleks kuulda võetud ja ma ei oleks pidanud sellist elu elama. Lubada endal olla laps tähendab, et keegi teine otsustab minuga sündiva üle, valib koha, kus ja kuidas pean elama ja olema.

Laps ei tohiks elada tundega, et ta on Maailmas üksi ja ta peab tajuma igal moel, et ta on turvalises paigas ja armastusega hoitud, kuid mina ei usu, kuidas saaksin lapsena sellisel moel elada, minus on kadunud see usk armastusse, naeru ja päikesesse. Mul on teadmine, et oman ainult seda kaitset, mida saan ise endale anda ja luua. Ma ei saa mängida, sest pean olema valvel, et säiliks turvatunne. Ma olen laps, kes on kohustatud enda hoidmiseks olema täiskasvanu, sest inimene, kes on olnud lapsena täiskasvanute meelevallas ja pidanud olema iseenda või ka teiste jaoks täiskasvanu ei usalda, et keegi teine peale tema enda suudaks pakkuda talle turvalist kohta, kuid ometi vajab ja otsib ka tema kohta, kus ta saaks lihtsalt laps olla.

Elu täiskasvanuna kui lapsena, kes hoiab pidevalt oma ruumi ja turvatsooni valvsa pilgu alla, et mitte keegi seda ohustada ei saaks on väsitav ja energiat nõudev. Inimese valvelolek tähendab ka seda, et ta on valmis agressiivselt end teiste eest kaitsma ja ta võib teha seda juba ennetades teiste tegu. Keskkonda ja teisi inimesi turvatunde säilitamiseks kontrolli all hoida on suur ülesanne, kui tal on vaja hoida asjad enda kontrolli all nii, et vaid tema ise määrab ja lubab kõik muutused. Kui suur on ühe inimese turvatsoon, kas see on tema sees, on see tema keha, ruutmeeter, tuba, elukoht, kõik millega ta kokku puutub ja seotud on või terve Maailma – kuidas on võimalik kontrollida seda, mis asub endast väljaspool, kui iseennastki ei suuda hirmust vabana hoida.

Laps on valmis mängima, uuesti looma, tegema muutusi, kohanduma vastavalt vajadusele, oma soovile ja tundele, et mäng jätkuks just sellisena nagu see sel hetkel sünnib. Kuid, kui inimene on pidevalt valvel, et hoida ja kaitsta oma turvalisust, siis ta ei lase end vabaks, ta ei sulandu mängu, sest nii ei saa ta keskenduda ümbritseva kontrolli all hoidmisele. Ta saab tõeliselt vaba olla vaid oma turvapaigas ja üksinda, sest ta jälgib neid, kes võivad ohustada teda ja valvab seda, kes või mis tagab talle turvalisuse. Ta kaitseb seda kohta, inimest, looma või asja, mis annab talle lohutuse, pidepunkti, kindluse ja teadmise, et ta on vajalik ja tema olemasolu on oluline. See on vajalik tema eluspüsimiseks ning tema kiindumuse ja armastuse väljendus.

Kui ma lapsena tõesti sõltusin täiskasvanutest, siis nüüd ma ei pea tegema, kui ma ei taha. Minul on õigus ise valida ja otsustada enda elu üle, sest mina ise vastutan iseenda heaolu eest. See tähendab, et ma ei pea minema sinna, kuhu ei taha minna, ma saan ära minna kohast, kus ma ei taha olla ja otsida endale uus koht, kus tunnen end turvaliselt. Samas mõistan, et ei saa teha end sõltuvaks kohast või asjast, sest turvatunne algab ja lõppeb minuga. Samas ma ei pea end karistama, valides minu turvatunnet ohustavaid valikuid. Siin tean mina ise, millal ja milleks olen valmis, usun, et ühel hetkel tajun, et minu turvaline ruum piirdubki ainult minu endaga, ükskõik, kus ja kuidas ma siis ka olen, kuid Mina ise valin astumise hetke.

Marianne

11.04.2018.a