neljapäev, 12. aprill 2018

Laps või täiskasvanu – erinevad tundetasandi rollid II




Tundest läbi kõndinuna

Laps või täiskasvanu - mõlemad tähendavad ajalist ja ealist hetke, kuid oma olemuselt on nad inimese rollid, mida ta oma elus, ühel või teisel ajal, erineval moel kasutab. Olles ealiselt täiskasvanu võib ta käituda ka lapsena ja vastupidi, seega liigub ta mõlemas rollis, elab oma elu, lahendab ülesandeid ja läbib õppetunde, kuid jääb oma rollist hoolimata lihtsalt inimeseks.

Laps või täiskasvanu - mõlemal on oma käitumisjoonised, reeglid, õigused, kohustused, vabadus jne – kuid tegelikkuses on neil see tähendus, mida meie ise neile rollidele oleme andnud. Nad ei ole midagi ebamäärast ega inimesest eraldi seisvat, vaid see, kuidas me ise teadlikult valime olla või alateadvusest tõusvate mustrite ja valupunktide lülitustena käitume. Meie antud tähendus annab lapsele või lapsemeelsele täiskasvanule vabaduse ja mängulisuse ning täiskasvanule tõsiduse ja konkreetsuse, kuid kohustused täiskasvanuna ja „Mina pean” tegemised on reeglid ja raamid, mis me ise oma elule oleme seadnud.

Võimalused ja vabadus, mida me omistame lapseeale, seda täiskasvanud tavaliselt ei tee, ei luba endale või ei oska enam. Me kuuleme ja loeme, et: „Otsi üles oma sisemine laps ja lase ta vabaks!” Kuid, mida tähendab ühele täiskasvanule lubada endal olla laps? Loomulikult on olemas erinevaid inimesi, on neid, kellele see on loomulik elu osa, on neid, kes leiavad ta üles ja loovad kontakti, kuid on ka neid, kellele see on raske ülesanne. Üks võimalus miks see nii on, peitub selles, et selle inimese lapsepõlv ei olnud turvaline ja nüüd soovides olla laps, sellises tähenduses nagu see üldiselt mõistetav, on tema jaoks pea võimatu. Tema sees on hirm olla uuesti laps, sest tema enese tähenduses tähendab lapseks olemine midagi muud.

Üks tähtsamaid omadusi, mida me lapsele omistame, on vabadus ja ehk puudus sellel inimesel lapsena just vabadus. Kuid miks tunneb üks laps, et tal puudub vabadus ja kuhu kadus tema turvatunne? Täiskasvanud valivad ja otsustavad lapse eest, tema jaoks ja pärast, kuid kõik see, mida täiskasvanud lapsele valivad, ei pruugi talle sobida. Võib olla oli sellel lapsel kogemus, kus täiskasvanu poolt tehtud valik muutis tema elu, kuid temaga ei arvestatud ja kui ta palus, et nii ei tehtaks ja soovis, et teda uuest olukorrast päästetaks, siis jäi see vastuseta. Sellele lapsele jäi teadmine, et ta on keegi, kellega täiskasvanud inimesed teevad nii nagu tahavad. Ta tundis, et temast endast ja tema soovist ei piisanud, et keerulist olukorda muuta või lahendada ja ta ei saanud ära minna kohast, kus tal ei olnud turvaline olla, siis ta õppis, et loota saab ainult iseendale ja ainult tema ise saab luua endale turvatunde.

Haiget saanud laps, kes ei usalda täiskasvanuid, tunneb hirmu, et keegi teine tuleb ja muudab uuesti oma tegemiste või tahtmistega tema elu ja lubada endal olla laps, tähendab, et keegi teine otsustab temaga sündiva üle, valib koha, kus ja kuidas ta peab elama ja olema. Sellise täiskasvanu jaoks tähendab lapseks olemine, midagi kontrollimatut, ettearvamatut, segadust, kaitsetust, ohtu, ärevust – ta ei tea, mida see endaga kaasa toob ja ta kardab ning peab olema valvel, et hoida oma turvatunnet ja -tsooni, kus ta on kaitstud – ta on laps, kes on kohustatud enda hoidmiseks olema täiskasvanu.

Inimene, kes on olnud lapsena täiskasvanute meelevallas ja on pidanud olema iseenda või ka teiste jaoks täiskasvanu, ei usalda, et keegi teine peale tema enda suudaks pakkuda talle turvalist kohta ja ta ei saa mängida, sest peab olema valvel, et säiliks turvatunne. Elu täiskasvanuna kui lapsena, kes hoiab pidevalt oma ruumi ja turvatsooni valvsa pilgu alla, et mitte keegi seda ohustada ei saaks on väsitav ja energiat nõudev. Inimese valvelolek tähendab ka seda, et ta on valmis agressiivselt iseennast, endale kuuluvat või turvatunnet pakkuvat kohta/ asja teiste eest kaitsma ja ta võib teha seda juba ennetades teiste tegu. Keskkonda ja teisi inimesi turvatunde säilitamiseks kontrolli all hoida on suur ülesanne, kuid sellisel inimesel on vajadus hoida asjad enda kontrolli all nii, et vaid tema ise määrab ja lubab kõik muutused. Kuid, kui suur on ühe inimese turvatsoon, kas see on tema sees, on see tema keha, ruutmeeter, tuba, elukoht, kõik millega ta kokku puutub ja seotud on või terve Maailma – kuidas on võimalik kontrollida seda, mis asub endast väljaspool, kui ennastki ei suuda hirmust vabana hoida.

Laps on valmis mängima, uuesti looma, tegema muutusi, kohanduma vastavalt vajadusele, oma soovile ja tundele, et mäng jätkuks just sellisena nagu see sel hetkel sünnib. Kuid, kui inimene on pidevalt valvel, et hoida ja kaitsta oma turvalisust, siis ta ei lase end vabaks, ta ei sulandu mängu, sest nii ei saa ta keskenduda ümbritseva kontrolli all hoidmisele. Ta saab tõeliselt vaba olla vaid oma turvapaigas ja üksinda, sest mujal jälgib ta neid, kes võivad ohustada teda ja valvab kaitsvalt „enda oma”- seda, kes või mis tagab talle turvalisuse. Ta kaitseb seda kohta, inimest, looma või asja, mis annab talle lohutuse, pidepunkti, kindluse ja teadmise, et ta on vajalik ja tema olemasolu on oluline, sest see on vajalik tema eluspüsimiseks.

Kui lapsena tõesti sõltusime pea kõiges täiskasvanutest, siis nüüd enam mitte. Meil on õigus ise valida ja otsustada oma elu üle, sest meie ise vastutame iseenda heaolu eest. See tähendab, et me ei pea valima turvatunnet ohustavaid valikuid, me ei pea minema sinna, kuhu ei taha minna, me saame ära minna kohast, kus me ei taha olla ja otsida endale uus koht, kus tunneme end turvaliselt. Samas tuleb mõista, et me ei saa teha end sõltuvaks kohast või asjast, sest turvatunne algab ja lõppeb inimese endaga ja iga inimene ise tajub, millal „Ma pean ..” muutub „Ma soovin ..” ja astub ise järgmise sammu.


Marianne
12.04.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar