Tähtsus nina püsti ajas:
„Mina olen teistest parem!”
Oli üleolev ja uhke
ennast täis ja kõike,
sest mitte keegi polnud
selline kui tema olnud.
Ta jagas kaheks Maailma,
kus ühed on paremad,
teised halvemad,
sest ühed on tähtsamad,
teised tühisemad.
Ennast
ja teisi võrdles,
teiste
tegemisi arvustas,
ikka ja jälle lahterdas,
üha
uuesti hindas,
enda paremust tõestas.
Kuid ometi
kinnitust vajas,
sest ise enda olulisuses
kahtles.
Teiste tunnustust tahtis,
see elamiseks põhjuse andis.
Järjepidevalt kontrollis
teiste sõnu ja tegemisi.
Kõiges ja kõigis pidi olema
teadlik ja osaline.
Kui tema heaks kiitis,
siis seda teha tohtis,
nii olla ja rääkida võis.
Kui teda välja jäeti,
mõeldi ja tehti ise,
siis vihastus ja solvus,
pures roheline kadedus.
Kuid ise halli hiirena kartis,
sest välja
jäetust
pelgas,
et kui keegi teine
teda ei tunnusta
siis ei paista
tema paremus välja
ja teda polegi vaja.
Ta tundis, et ta oli vale,
ta kartis selgust ja tõde,
et tema sünd oli õnnetus
toimunu oli olnud
kohutav eksitus.
Sügaval sisimas
ei uskunud,
et iseendana olemas olemine
on kõigile samaväärne,
et elamine iseenda moel,
on igaühe õigus,
sest elamine on tõestus,
olemas olemises olulisus.
Marianne
30.04.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar