pühapäev, 22. aprill 2018

Kui teel olemine tundub paigalseisuna





Olen kui kuumaõhupallis, mis soojuse mõjul tõuseb üles taevasse, vaatan avardunud Maailma, näen kõike justkui kõrvalt ja soovin uut avastama minna. Tuul puhub ja lükkab, juba tunnen, et nüüd on see hetk kui lähen teele, kuid siis tajun, et olen ikka veel seotud ja ei saa kaugele minna, kas üles tuule meelevalda või jääda maa peale seisma. Jah, loomulikult võin korvist välja ronida ja jalgsi edasi minna, kuid vai, mille külge olen seotud, ootab uut omanikku ja seni pean mina tema eest vastutama.

Nii tundub mulle, et teel olemine on paigalseis ja sellega seoses olen kui tasakaalust väljas, otsides ja kõikudes liigun ühest äärmusest teise, mida kõrgemal olen või ühele poole kaldun seda sügavamale, laskudes, vastaspoolele sisse sukeldun. Ma olen kui õhus, sest pole veel kohal, ma justkui ei kõnni, kuid ei seisa enam ka jalad kindlalt maas. Vahel juba tunnen, et nüüd olen endas selguse leidnud, kuid siis, kas mina ise muudan vaatenurka, avastan endas uut või väline puudutab mind ja mina muutun taas, olen kui ümber vahetatud – minus on kaks poolt, kaks nägu, kaks vastandit, eitus ja jaatus.

Nii ongi, et minus pole selgust ega kindlust, ma ei ole teinud konkreetset otsust, kust saaksin edasi minna. Minus on ootus, valikud ja tunded – ühekorraga on olemas kõik ja mitte midagi. Iga uus puudutus ja hetk võib mõjutada minu suunda ja olekut. Ainus selgus on see, mis on siin ja praegu, sest mitte üks teine asi ei ole teada ega kindlalt kontrollitav ja nii tunnengi, et tõesti kõik on võimalik.

Minus on soov näha laotunud teed, sest siis ma tean, kus ja kuidas ta kulgeb, kuid praegu olen lihtsalt kõndimas, olen ära teinud teatud sammud ja nüüd ootan, millal jõuan järgmise tähiseni, kust avanevad uued vaated ja võimalused. Nii inimlik on soov kontrollida oma elu, omada pidepunkti ja nii ma tunnengi kärsitust, sest tahe edasi liikuda kasvab üha suuremaks.

Terviserajal jalutades, kus teekond viis punktist A punkti B, tabasin end korraga sellelt, et minu eesmärgiks oli rada läbida. Kõndisin kiiresti, kuni ühel hetkel vaatasin möödujat ja taipasin, et ma ei pea kiirustama, sest soovisin ju teel olla ja kogeda. Kuid mina olin seadnud endale ajalise piirangu, läbimiseks kindla etapi, et seejärel uue tegevusega alustada. Mõistsin, et selline käitumine on minule omane olnud. Ikka olen alustanud algusest, teel olles pingutanud, püüdnud, füüsiliselt ennast kurnanud, kuid eesmärgi nimel kogenud eneseületust, võtnud elu kui jõuproovi ja testinud enda tahtekindlust. Olles edukalt jõudnud sihtpunkti, seisnud seal hingetuna, nägu punane, suu kuivamas, higisena, tundnud enda üle uhkust ja väsimust - „Ära tegin, ma sain hakkama!” Kuid, miks ma ei valinud teel olles vabadust peatuda, istuda, loodust imetleda, lihtsalt olla, mujale keerata? Eesmärgi nimel olin end muutnud masinaks, kes füüsiliselt edasi liikus ja ei tundnud midagi või vähemalt püüdis mitte tunda. Minul oli kiire, et kohale jõuda, sidusin end eesmärgi ja pideva liikumise külge, ma ei elanud olevikus, et sellest sündivas edasi minna, vaid mina olin juba sellises tulevikus, mille olin endale ette maalinud.

Küsimus on selles, kuidas ma oma teekonda läbin? Kas mõistan selle all ainult füüsilist liikumist või vaatan ennast kui tervikut? Oluline on see, mida ma ise endale keelan või luban. Täna sain aru, et nö paigalseis on tegelikult koht, kus füüsiliselt tundun seisvat, kuid edasi kõnnin vaimselt. Selles kohas või minus endas on teemad, mis tuleb siin lõpuni käia, et ei jääks seotust ja kahetsust, mis hoiaksid pilku möödunus. Õppetunnid, mis tuleb läbida ja lõpetada siin ja praegu, sest teel käies ja uut kogedes avanevad uued teemad.

Päeval mõõdan riisudes igat ruutmeetrit õues, koristan, valin asju – loon ruumi uuele, lasen vanadest teemadest lahti, et jõuda selgusele ja mõistmisele – mida ma valin iseendale ja miks. Tänan eilset ja olen tänase päevas. Vabanen seotusest, kahjutundest ja kahetsusest, mida on minus tegemata jäänu pärast või tehtu süüst. Kõik oli nii nagu oli, ma ei saa minevikku teiseks muuta ega endaga kaasas kanda. Saan vaid mõista, avastada uued vaatenurgad ja muuta suhtumist. On tunne, et kõik on võimalik, ootan realiseeruvat lahendust, mis seob lahti kinni hoidva sõlme ja laseb mul päriselt lendu minna.

Tean, et lõpuks saabub vabadus, tänane on vaid hetk kohalolemist, videviku mõtisklused ja rahu, lõkkest lennanud sädemetest süttivad valguseks tähed ja hommikul saabub uus algus koos päikesetõusuga.


Marianne
22.04.2018.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar