Komistan
detaili otsa,
kisun
ta hulgast välja,
jään
teda jälgima,
igast
küljest vaagima,
muudan
ta torkivaks pinnuks,
suuremast
suuremaks okkaks,
mis
igal hetkel silma riivab,
valusasti
ihu sisse torkab.
Kuid
detail on vaid osa,
tervikust
väljavõetuna
meeter
korda meeter mõõdetuna.
Üks
hargnenud niidiots.
Kas
proovin tagasi sõlmida
või
üles harutada.
Kas
lepin lapitud pildiga
või
alustan uue algusega.
Detail
on nina ees maas,
astun
temast eemale
ja
üldpilti näen taas.
Lehvitan
tundele,
minu
naiselik meel
on kevadiselt muutlik veel.
Marianne
14.04.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar