Seisan eilse ja tänase piiril

Reha libiseb üle muru,

mõnuga kraabib kulu.

Sügisene värvide võlu

pruuni vaibana kaduv kõdu.

Lehekuhjast tõusev suits,

kirbe ja minevikust must.

Muti talvine töö

mustavate kuhjade vöö.

Kuivanud lehtede alla

peitunud uus elu,

sinilillede taevasinine ilu.

Viimane jääkristall sulab,

kui päike üle kuldab,

soojuse pehme vaiba

maale katteks laotab.

Seisan eilse ja tänase piiril,

ühel pool uus algus,

teisal möödunu jäänus.

Kevadöö kargus,

miljonite tähtede valgus,

sookurgede puudutavad huiked,

igatseva südame tuksed,

millegi nimetu ja kauge

mälestus, ärevus ja ootus.

Maapõue antud kingitus,

palvele lähetatud vastus,

möödunud aja mälestus -

münt, kui kinnitus -

märk, mis saadetud,

et olen hoitud

ja armastuse kaitsega kaetud.

Marianne

20.04.2018.a