Siis kui mälestused käivad külas

Kujutelm sellest, mis kunagi oli

on kui ühtäkki elustunud pilt,

mis peopesalt lendu minnes,

järgmises tuulehoos tolmuks pudenedes,

taas unustuste liiva vaob.

Hetk puudutas hinge ja äratas tunded,

kibedalt magusvalusatest mälestustest tärkavad lilled

nii ilusad ja õrnalt haprad õiehelmed,

mis ühise tee tähiseks maas

kui kuninglikult pidulik vaip,

mis on kui mälestusest hargnenud lõim,

mida mööda saab ajas tagasi minna.

Ei ole teda lõiganud veel katki,

sest pole ma ju enam uus

kannan seljas enda elu,

mis tänaseks küll pisut kantud ja kulunud.

Hei sõber, me ei hüljanud

ega jätnud kaaslast teele,

me vaid keerasime teine teisele poole.

Marianne

11.11.2017.a