teisipäev, 14. november 2017

Meri see olen Mina




Veel enne kui ma sündisin
olin ma pisikene piisk ilmaruumis
ja lainete hoidev häll oli minu kodu.
Veepiisk minus otsib ja vajab vett,
seda suure ja laia mere sumesinist vett.

Taaskord varbad liiva surutuna
mere kaldal seistes,
kohtuvad meie veed ja meist saab üks.
Ma võimendun lainete sümfoonias
kui minu hääl, ühineb mere häälega
ja ma olen see, kes ma olen -
ääretu ja piiritu elutundeist tulvil,
ma elan iga hingetõmbega lainevirves.

Kui avan oma meeled, olen osa
ääretute voogude tedamistest ja tarkusest.
Kõik see, mis minus on üle,
saab vete poolt minema uhutud.
Kõik see, mis minus on puudu,
saab vete poolt täidetud.
Minu soolased pisarad on
laineharjadel ratsutavad piisad.
Minu viha murrab kaldaist maad.
Minu armastus laulab ja sosistab,
hoiab ja hellitab seda, kes merega koos.

Ma lahustun laineis, et taassündida.
Ma olen merega üks – Mina ja Meri,
leebest rahust metsikute tormideni,
tüünes päikesetõusus koidikutel,
purpurpunasel loojangul ehatähe valgel,
sumedates öödes tähtede paistel,
hallide udulaamade varjus.
Meri see olen Mina.


Marianne

14.11.2107.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar