Nurgelised
sõnad pressivad end üles,
suruvad
end Sinu seest välja.
Kandilised
tähed teevad haiget,
kriibivad
ja kratsivad kurgu katki.
Sa
hoiad neid kinni, hoiad jõuga tagasi,
et
mitte üks ei pääseks põgenema
ega
prahvataks ootamatult välja.
Sa
surud hambad risti ja vaikid.
Kardad,
et kui kord ütled ja vabastad sõnad,
siis
lõhud Maailma kui mulli, milles elad.
Hirm
öelda, mida mõtled ja tunned,
pole
julgust seista sõnadega enese eest.
Sinu
keha tuli Sulle appi ja tegi kõik, mis võis,
kurk
karedalt valutas ja siis, nööris paistetus ta kinni,
et
mitte üks sõna ei pääseks Sinu seest välja.
Marianne
16.11.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar