Kaugete aegade mälestus

Kaugete aegade mälestus,

minus elava pildina salvestus.

Ammuste sammude kaja,

minu sisse kõndis oma raja.

Suured murede kivid

ammu maha pandud said,

vaid taskupõhjas või saapaninas,

kõige pisemad, kuid tähtsamad

kaugetest aegadest kaasa võetuna alles jäid.

Nad meenuvad ja elustuvad,

kui segavad astumist

või taskus kobades näppu puutuvad.

Korraks sähvatanud valu küll ehmatas,

kuid paigale ei tarretanud,

siis kui üks pisike mälestuse okas,

mis justkui nähtamatuna,

naha alla pugenuna,

ettevaatlikuks ja õrnaks tegi.

Ma otsisin ja vaatasin,

kuid ei leidnud midagi.

Nõelaga eemaldada püüdsin,

teda otsides vaid endale haiget tegin.

Ja siis ma justkui ei teinudki midagi,

lihtsalt astusin tänases päevas,

läbisin teid, mis ette laotusid.

Ma ei vältinud ega põgenenud,

võtsin vastu selle, mis tuli,

võtmata kaasa seda, mis ei kõnetanud,

lahkusin sellest, mis minus ei helisenud.

Kuni ühel päeval,

ta näpuotsas nähtavana

lihtsalt minu sees välja puges.

Korraks pöidlaga pühkisin

ja läinud ta oligi,

nii nagu poleks kunagi olemas olnudki.

Marianne

26.11.2017.a