esmaspäev, 20. november 2017

Elutormituuled




Elutormide tuuled alati ei hellita,
vahel piitsutavad külmade iilidena
näkku või kaitseks pööratud selga,
suruvad keha pisemast pisemaks,
et miski ei puutuks ega puudutaks.

Tuuled tulevad seisma selle eest,
et muudaksid ometi suunda,
valiksid kõndimiseks teise tee,
ei astuks enam tühja tallama.

Tühjal teel kogetud valu on kui
Atlase kombel kogu Maailma raskuse
paigal ja tasakaalus hoidmine,
mis muserdab hinge ja moonutab keha.

Tormide teel kogetu, seistes vaid enese eest,
on elamine vabana liikumises,
voolamas piseima piisana voogude sees,
muutumas, muutes iseennast ja oma teed,
kasvatades vaimu ja karastades hinge ...


Marianne

20.11.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar