laupäev, 25. november 2017

Suguvõsa süsteemis on igal inimesel oma kindel koht




Kust ja kuidas lugu alguse sai

Kord ammusel ajal elasid kaks õde – vanem oli see, kes sündis esimesena ja noorem oli see, kes sündis teisena. Kuidas iganes nad ka elasid ja olid, mis iganes ka juhtus, kuid teine õde ei olnud oma kohaga rahul: „Ma tulin, kuid teine oli juba ees. Milleks mind veel vaja oli? Kuidas mina saan erineda? Ma tahan kõike seda, mis vanemal õel on. Kui tema on olemas, kuidas siis mina olemas olla saan? Kus ja milline on minu koht? Ma tahan olla esimene, sest see on minu koht, sest mina pidin esimesena sündima! Mina olen kõige tähtsam!”

Noorem õde tundis end ohvrina, sest temaga käituti ülekohutuselt – tema oli kannatanu, ilma- ja väljajäetu. Tema sees kasvas tunne, et teised peavad talle tasuma kõige selle eest, millest tema oli ilma jäänud. Ta oli vihane, sest keegi ei tunnistanud tema õigust. Noorem õde keeldus oma kohast ja seda otsust tehes ei seisnud ta enam suguvõsa süsteemis ühelgi kindlal kohal. Vanem õde otsustas kodurahu huvides, et ta ei ole enam vanem ja astus oma kohalt ära. Mis iganes seal veel juhtus, millist viha, valu või kadedust tunti ja endas hoiti, kuid lugu kandus suguvõsa naisliini pidi edasi. Esimesena ja teisena sündinud tütred/ õed on kandnud seda mustrit enda eludes edasi.

Kuidas suguvõsa süsteemi kohtade segadus väljendus

Otsus, tegu või lausumine ammusel ajal, lõikas, midagi suguvõsa energiasüsteemis läbi nii, et seal peatus vool. Elavates õdedes pole usku ja teadmist, et on olemas suguvõsa ressurss, tugi ja toetus igale tema liikmel, sest igal ühel on oma kindel koht, olulisus, õigsus ja armastus. Selle asemel usutakse, et on olemas vaid teatud hulk energiat, mis ei kasva ja võib otsa saada ning seepärast hoitakse enda oma kiivalt.

Kohad, mis enam ei olnud täidetud, on ajast aega neelanud energiat – ohvriks olemise energiat ja süsteemi elusolevad õed on oma elusid ohvritena elades, seda tühja kohta hoolega täitnud. Elu viis neid situatsioonidesse, kus nad olidki ohvrite rollides. Nad olid süsteemi poolt liigutatavad nupud, kelle endi soovist ja tahtest ei olenenud nende elu. Nad võisid võidelda ja suurte pingutustega proovida oma elu parandada, kuid nad kasvasid üles teadmisega, et nemad ei suuda oma elusid muuta ja peavad alandlikult leppima selle koha ning eluga, mis neile on süsteemi poolt ettenähtud ja see ei ole mitte see, mida nad sünniga kaasa said või soovisid – nad on olnud ebemed tuules.

Süsteemis oli segadus, sest justkui mitte keegi ei asunud oma kohal. Oli teadmatus, milline see õige koht olema peab. Kõik logises ja loksus, ei olnud püsivat tugevust ega toetust, sest jaksu ei olnud, kuna energiat ei tulnud juurde. Inimestel oli soov olla mujal, kellegi teise hea koha peal. Oma kohta otsiti välisest, teiste suguvõsa süsteemidest. Ei võetud vastutust oma koha, valikute ja tee eest, sest oli teadmine, et need olid välise otsused ja tahe. Kui tuntigi, et ollakse suure suguvõsa osa, siis ei jäetud teisele ruumi, sest kui üks oli see, siis teine pidi väljas olema. Oli tunne, et kuulutakse kõikjale ja mitte kuhugi – oldi juurteta.

Kuidas see mind puudutab

Mina olen esimesena sündinud. Mina olen vanem õde. Mina ei suhtle ja ei kohtu oma õega, sest ma ei „sobinud”. Kasvasin üles süsteemis. 9 kuuselt läksin lasteaeda ööpäevasesse rühma. Esimese klassi poole pealt saadeti sanatoorsesse kooli, kust koju sain vaid vaheaegadel. Vaheajad ja muud vabad ajad viibisin tädi juures, laagrites või maal sugulaste juures. Igapäevaselt koju, sain alles peale viiendat klassi. Kusagil enne 30 aastaseks saamist hakkasin korraga rääkima, et kui õde saab 30 -seks, siis mina ei ole enam vanem õde, sest siis saab tema selle koha endale. Peale õe 30- dat sünnipäeva kinnitasin talle oma otsust ja peale seda tundsin end kõrvale astununa.

Minu ema on teisena sündinud, ta on noorem õde. Minu ema ei suhtle oma õega juba 36 aastat, sest ta lihtsalt otsustas ühel hetkel nii. Ema küüditati 7 aastaselt Siberisse. Tema ema oli selleks ajaks juba tüüfusesse surnud ja isa viibis Venemaal vangilaagris. Viidi koos vanavanaema (jäi Siberi mulda) ja õdedega. Kasvas lastekodus ja tagasi Eestisse sai 15 aastaselt.

Minu mõistmine

Poolteist aastat tagasi arvasin, et olen suguvõsa teemaga ühele poole saanud ja elan nüüd oma elu. Viimasel ajal olen kui pidetu olnud, justkui kusagil vahepeal – ruumis, mis pole täidetud, kus ei ole midagi. Lugusid ei sündinud, sest katked, mis tulid olid ilma alguse ja lõputa, kuid nüüd, seda lugu kirjutades saan aru, et nad olid selle suure loo osad ja mina kasvasin, võtmaks vastu oma kohta ja vastutust. Ma otsisin endas vastuseid ja leidsin, et tee viib kaugele tagasi. Viib aeg, mida mina ei tea ja millest rääkijaid enam ei ole. Minu sees on vaid mõistmine, et see on olnud. Minu sees on sõnad, mis juhatasid mind teerajale. Minu sees on teadmine, mida mina teha saan – vastused ja lahendused ei tule välisest, need tulevad minu enda seest.

Igal ühel on oma koht suguvõsa süsteemis

Mina võtan, täie teadlikkusega, vastu oma õigusliku koha suguvõsa süsteemis.
Mina olen esimene tütar. Mina olen vanem õde.
Ma võtan oma koha vastu, kõige sellega, mis selle juurde kuulub.
Palun tunnistada minu õigusliku kohta suguvõsa süsteemis ja austada minu valikud ja teekonda.
Mina olen üks lüli oma suguvõsa ketist, mis ulatub aegade algusest aegade lõpuni.
Mina seisan oma kohal, võttes vastu ja andes edasi, suguvõsa valgust ja armastust.
Mina austan neid, kes seisavad enne mind. Mina austan neid, kes seisavad ja tulevad peale mind.
Mina annan oma südames, igale oma suguvõsa süsteemi liikmele koha, mis talle kuulub.
Mina tunnistan, et Sina oled teine tütar ja noorem õde.
Mina tunnistan Sinu õigusliku kohta suguvõsa süsteemis, kõige sellega, mis selle koha juurde kuulub.
Mina austan Sinu valikuid ja teekonda.
Mina ja Sina oleme meie suguvõsa süsteemi ühendatud lülid.

Marianne

25.11.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar