Mina olin kohal kui juhtus ...

Täna hommikul last lasteaeda viies, võtsin jala gaasipedaalilt, kuid ei võtnud käiku välja ja auto hüppas nii, et nihutas nähtavalt aiavõrku.

Alguses oli jahmatus, siis tõdemus, et nii juhtuski ja peast jooksid läbi erinevad mõtted: Kas keegi nägi, kas ma ikka pean sellest rääkima, kas ma lihtsalt ei või nägu teha, et ei tea midagi ja ära minna, kuidas nüüd käitun? Kui jään kohale ja tunnistan, et mina tegin, siis tunnistan enda süüd, kuid ma ei taha ju süüdi olla. Mõistan, et kui oleksin tahtlikult teinud, siis küll, kuid kogemata juhtunu oli juhuste järgnevus ajal, mil mina olin kohal ja vaid üks minu liigutus, vallandas muutuste jada, kuidas siis nõustuda, et mina tegin.

Kuidas nüüd asju õigeks saada? Enne ei olnud mul justkui midagi vaja teha ja nüüd korraga pean tegema. Mina ei ole midagi saanud, kuid nüüd pean ära andma oma aega ja vahendeid. Ma ei saa lihtsalt edasi kulgeda vaid pean jääma kohale ja leidma lahenduse - pean uuesti tasakaalu looma. See on minu poolt vaadatuna.

Teise poole pealt on teine lugu. Teda ei olnud kohal, kuid nüüd peab ta oma tegemiste juurest ära tulema, et otsa vaadata sellele, et midagi tema oma on katki ja nüüd peab tegema otsuse, mis loob temas tasakaalu.

Kaks poolt on seotud ja tegelevad teemaga, mis enne oli olemata. Kui oleks olnud ainult minu lugu, siis oleksin lõhkunud nt oma vaasi ära, kuid mõlema poole energias oli midagi, mis vajas lahendust/ hajumist. Kes, siis aitas kellel energia vallandada?

Keegi ei taha halb olla, kuid kui millegi lõhkumine on halb, siis järelikult see, kes lõhkus on halb – kas nii. Vaata lapse silmadesse, kes mürades laua pealt tassi maha ajas. Kas ta on halb? Kas ta soovis sellist tulemust? Laps kardab, sest ta ei tea, mis juhtub kui ta tunnistab oma tegu. Temas on kogemus, et vanem saab vihaseks ja süüdistab teda ühes, teises ja kolmandas.

Mina ei saanud riielda. Hoopis tänati, et teatasin juhtunust ja muretseti, kuidas minuga lood on. Siiralt küsiti, kas ma sain haiget ja kuidas end tunnen, samas avaldati lootust, et jõuan tervelt ja turvaliselt koju.

See lugu oli jälle samm edasi. Elu on nii omapärane, sest see aia lõhkumine oli täna minu jaoks kingitus. Teise poole mõistmine ja toetus, aitasid mul avada ühe ammuse mälestuse ja voolavate pisaratega hinge salvestunud valu leevendada.

Aitäh armastuse eest!

PS aiavõrk tuleb ikka paika panna

Marianne

03.11.2017.a