Ühe esmaspäeva huvitavad hetked

Täna on päev, kus pidin hommikul Tallinna sõitma, sest pärast pikka pausi valisin koha, kuhu ma soovisin minna. Meilile saadetud infost kõnetas vibroakustiline massaž, teadsin, et see on nüüd see ja panin aja kinni.

Hommikul bussijaama juurde pargitud autost lahkudes, võtsin äraviskamiseks kaasa banaanikoore. Prügikasti juures, heitsin lõdva randmega minema autovõtmed, banaanikoor ootas endiselt paremas käes. Seisin kasti kõrval ja hetk peatus. Pidin jalutama rongijaama, kust rongi väljumiseni oli jäänud 20 minutit. Mida teha? Kast on pealt kinni, lukus ja sügav. Teekäänakutel ootavad saatjad, kelle toetus aitab õigel hetkel edasi. 

Minu juurde astus mees, kes küsis: Mis juhtus? Selgitasin. Seisime hetk koos kuni ta soovitas kasti lähemalt vaadata – seal sees oli must prügikott, mida andis üles tõmmata. Kell 8.10 hommikul Rakvere bussijaama taga, tõmbasin kampsuni varruka küünarnukini üles, käevõru panin teise kätte ja sukeldusin prügisse. Natuke otsimist ja leitud need võtmed olidki. Tänasin meest, kes kogu aja oli toeks ja kõrval.

Tõttasin WC poole, ühes käes võtmed, teine küünarnukini prügine. WC ukse ees seisis münt ootevalmis, eakas naisterahvas, kes pani raha masinasse ja lasi mind uksest sisse. Käed ja võtmed pestud, tänasin naist ja jätsin talle pool avamiseks kulunud müntidest. Aeg oli kulunud ja ma sõitsin autoga rongijaama.

Läbi Tallinna vanalinna jalutades, lihtsalt kulgesin päikese poolseid teid valides, õigesse kohta. Ma olin vaadanud pilti, kuid igaks juhuks ei lugenud juttu, sest ma ei tahtnud tunda hirmu, selle ees, mis mind ees ootas. Pildil oli kujutatud inimene nelinurkses raamis, köite abil õhus olevana, kätest ja jalgadest seotuna – päris keskaegne piinamisviis. Jah, pilt osutus tõeks. Silmad kõnelevad, toetavad, juhatavad, hoiavad ja teavad. Just silmad olid need, miks ma ei kartnud vaid usaldasin saatjaid ja iseenda keha, aga mitte oma mõistust, sest sellele keerati vint peale.

See kõik oli tehtav. Randmed ja jalad toestati ning seejärel sikutatati mind nelja suunda. Maast lahti tõstes venisin pinge piirini ja sealt edasi, seejärel näidati ette, kuidas ennast keerata või liigutada. Kui mitte ükski kehaosa ei ole maaga kontaktis, on ruumil teised mõõtmed ja ajul keeruline ülesannet mõista. Mind venitati, pinget lõdvestati helidega, seejärel lasti helide saatel maas lõdvestuda, et taas järgmist venitust sooritada. Puhates läks vasak käsi pingesse. Kas ütlen või kannatan ja loodan, et läheb üle? Sel hetkel teadsin, et pean keha usaldama. Ütlesin ja sain abi, sest esimesel hetkel kui punkte vajutati läks valu suuremaks, aga taandus seejärel. Jätkasime, kuid viimase venituse ajal tuli valu tagasi ja sellega koos hirm - uuesti valu tunda. Venitasime edasi, aga selleks, et jõuda soovitud punkti, aidati mind üle kohast, kus venitus tegi haiget. Maailm oli pöördunud ja venitus sai läbi. Käed/ jalad vabastati, lõdvestati ja vereringe taastus. Seejärel kogesin helide mõju vahetus kontaktis kehaga, mulle mängiti ka klaverit ja lõpuks lubati lihtsalt teki all tagasi tulla.

Ma suutsin püsti tõusta, kuid käimisega oli raskusi, sest vasakule suundudes kõndisin paremale. Ebareaalne tunne. Lihtsalt tegevuste sooritamine ei olnud võimalik, vaja oli teadlikku suunamist. Oli rahu, värinad, leebus, tänu ja läbiloksutatud olemine. Hiljem istusin tund aega ühes kohvikus, et taas ühtsena kohal olla. Huvitav saab olema homne hommik, sest lubati, et kõik lihased, mida enne ei teadnud on siis korraga olemas.

Aitäh tänase päeva saatjatele!

Marianne

04.09.2017.a