esmaspäev, 25. september 2017

Mina olen lihtsalt Inimene ...




.... kõndimas teel


Elus on nii palju hetki, kus tuleb lihtsalt tugev olla. Need on kohad, kus peab suutma olla, et järgmine hetk jõuaks tulla ja mina, jaksaks, veel olemas olla. Kas jõuan ja jaksan, sel hetkel, kõik oma tunded nii läbi elada, et saan nad selja taha jätta? Vaevalt, sest just oma tunded surusingi maha, hoides end tundetu ja tuimana, sest vaid nii suutsin järgmise sammu astuda.

Leitud ja lahti lastud hirm – uuesti haiget saada – oli vundamendiks minu tunnete majale, mis nüüd laguneb. Pragudest tulevad välja tunded, mida olen kunagi allasurunud. Olen kohal tänases päevas ja siis korraga, on üks mõte, nähtud pilt, koht, kuuldud heli - lülitiks tunde lahti laskmisele. Lasteaias, nutva tüdruku pilk, viis mind lapsepõlve tagasi, nii sügavale, et sündis lugu minu valust ja kurbusest. Looga, vallandus väikse tüdruku olemise raskus - olla üksi – vabanemine toimus nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.

Laupäeval hommikul sõitsin taas Tallinna. Ees ootasid kaks päeva - iseenda leidmist, hääle ja muusika sees. Tee viis Olevistest mööda, aega oli ja nii astusin kirikusse sisse. Istusin päikselises saalis, tunnetasin ja olin kohal. Pisarad hakkasid voolama, kui vaatasin pragulist seina ja akent, millest valgus sisse voogas. Sel hetkel nutsin pisaraid, mis olid aastatega minu sisse kinni jäänud. Mõistsin, et minu keha otsib tervendust, vajab vabanemist ja lahti laskmist, kõigest sellest, mis mina tema sisse olin kogunud.

Kogetud päevad olid vabastavad ja mind muutvad. Teadmine, et olen õiges kohas, sai visuaalse kinnituse, kui võtsin kaardipakist valge öökulliga kaardi. „Tänase tänu” loole, olin lisanud video, milles valge öökull lendas ja nüüd, vaatas ta mulle kaardi pealt vastu.

Esimest korda, väljendasin ennast kui hääl. Samm, sammu järel, vabastasin ennast piirangutest ja lubasin ning julgesin olla mina ise. Kui esimesel päeval, tantsides, tuli teekaaslastele silma vaadata, siis ma ei suutnud ilma pisarateta seda teha, sest neis kohatud lahkus, armastus ja siirus ei olnud justkui minu jaoks. Teisel päeval, endas leitud laulu lauldes, vaatasin kaaslastele silma, sest mina, olin enda sees kohal. Ma ei põgenenud enam inimeste eest, ega vältinud silmsidet, ma ei häbenenud laulda, sest ma olin see, kes ma olen.

Ma tänan!

Marianne

25.09.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar