Naer iseendaga, läbi pisarate

Heleni`le, kes pole suutnud, Sõna, unustada.

Jah, mina olen nii- ja naasugune,

ei ole minus ühte ega teist,

kuid rohkem ja küllaga on kolmandat

ja neljandatki veel näha võib.

Oli aeg, kus meeldisin iseendale,

sest kõik, mis vaja, oli minus olemas.

Seni kuni keegi ütles: „Sinus ei ole seda ja teist.

Sa oled imelik. Sa oled teistsugune.”

Ma vaatsin ringi, olin jah – erinev.

Olin küll sarnane, aga mulle omasega märgatav.

Sõna, mis naljaga öeldi, muutis mind puuduseks.

Sõna tegi haiget, sest ma ei olnud korraga enam kindel,

mis minus on õige, mis mitte.

Sõna tegi valu, sest määras mind olema keegi,

kes mina ei olnud.

Sõna muutis mind teiseks.

Peeglisse vaadates nägin vaid viga,

ülejäänu minust nähtamatuks sai.

Mulle omane muutus vajaduseks

varjata, peita, muuta end olematuks.

Kuidas saan, siis olemas olla,

kui soovin nähtamatuks jääda?

Ma ei suutnud ega osanud sel hetkel naerda,

naeru, mis vabastaks mind sõnast.

Naerda lapse siirast ja nakatavat naeru,

kui ta avastab, et teised on nii naljakalt erinevad.

Liivakasti vormid teevad ühesuguseid kooke.

Inimeste vorme ei ole olemas.

Kui kustuda toas valgus,

siis, kuidas Sa mind üles leiaksid,

kui me oleksime täpselt ühte moodi.

Sina oled ju tegelikult see, kes minust erineb, sest Mina, olen täpselt iseenda moodi.

Marianne
26.09.2017.a