laupäev, 16. september 2017

Aga, kui olemata jäänu, oleks olemas olnud




Miks tundub, et teise Inimese astutud samm, mis erineb argipäevast, sunnib/ nõuab meid tegema omapoolset käiku? Miks teise Inimese tegu, justkui puudutab meid, kuigi see ei olnud meiega seotud? Me lubame oma kaaslasel minna, olla, teha, käia jne – laseme tal olla tema ise. Ja nüüd, on ta midagi teinud, aga meie, oleme oma lihtsas argipäevas olnud. Kust tuleb, siis sisemine sund, olla mina ise, kuid nüüd olla teisiti ise, tunne, et peame välja mõtlema käigud ja sammud, mis viiksid suhte uuesti tasakaalu.

See on hirm, mis on kui öösel, kahe une vahel ehmatusega ärgates, maalinud kujutlusse pildi, mis oleks võinud olla ja me ei tea, kas see juhtus reaalselt või nägime seda unes. Hirm, mis näitab meie sisemist nõrkuse kohta, seda, millest kardame ilma jääda või, millega kohanemine vajab meie poolset sammu. See on koht reaalsuses, mida me tasakaalustame läbi selle, mis oleks võinud juhtuda, astume tõelisi samme, nii nagu oleks see juhtunudki.


Olemata jäänu oleks ju võinud olemas olla, kui oleks olnud teisiti.
Olemata jäänu jäi olemata, sest oli olnud teisiti.
.... aga, mis siis oleks saanud, kui see nii ei oleks olnud ...


Marianne

16.09.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar