Miks tundub, et teise Inimese
astutud samm, mis erineb argipäevast, sunnib/ nõuab meid tegema
omapoolset käiku? Miks teise Inimese tegu, justkui puudutab meid,
kuigi see ei olnud meiega seotud? Me lubame oma kaaslasel minna,
olla, teha, käia jne – laseme tal olla tema ise. Ja nüüd, on ta
midagi teinud, aga meie, oleme oma lihtsas argipäevas olnud. Kust
tuleb, siis sisemine sund, olla mina ise, kuid nüüd olla teisiti
ise, tunne, et peame välja mõtlema käigud ja sammud, mis viiksid
suhte uuesti tasakaalu.
See on hirm, mis on kui öösel,
kahe une vahel ehmatusega ärgates, maalinud kujutlusse pildi, mis
oleks võinud olla ja me ei tea, kas see juhtus reaalselt või nägime
seda unes. Hirm, mis näitab meie sisemist nõrkuse kohta, seda,
millest kardame ilma jääda või, millega kohanemine vajab meie
poolset sammu. See on koht reaalsuses, mida me tasakaalustame läbi
selle, mis oleks võinud juhtuda, astume tõelisi samme, nii nagu
oleks see juhtunudki.
Olemata jäänu oleks ju
võinud olemas olla, kui
oleks olnud teisiti.
Olemata jäänu jäi olemata,
sest oli olnud teisiti.
.... aga, mis siis oleks saanud,
kui see nii ei oleks olnud ...
Marianne
16.09.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar