Kasvades välja

Hommikul ärgates ja ennast sirutades,

poen tagasi vanasse kesta,

sellesse, kes mäletab, oskab ja teab.

Kui täna, maha jätaks vana

ja liblika kombel kookonist väljuks,

kastevees oma silmad, siis peseks,

päikese käes kuivataks tiivad,

seejärel lendaks sinna,

kuhu iganes tuuled ja tiivad mind viivad.

Kuidas, siis oleks?

Kuidas oskan siis käia ja olla?

Kas taas kõike õppima peaks?

Kas kõrgemale tõustes näen selgemalt

sihte ja teid, mis ootavad ees,

kui vanana maa peal veel eksleks,

puudelt pudenend okste rägus,

vaatamas varvaste ette,

et ei komistaks ega vaoks.

Mille ma valin?

Kas ma julgen olla uus?

Kas ärkan vanana kordamas radu ja tunde

või täna, koiduvalguses uus minust virgub

ja mina kasvan seestpoolt välja ...

Marianne

08.09.2017.a