Ahvatluste puu

 

Kõnnib Inimeselaps ilmas -

ta käib ringi ja kaotab

oma olemisi,

kogemisi ja uskumusi.

Ta kaotab seda,

mis olemas oli,

kuid korraga enam ei ole,

ta kaotab isegi seda,

mida omanud pole

ja vahel, kaotab ta ära,

ka iseenda.

Ära kaovad asjad,

raha, aeg ja teed,

kõrvalt inimesed,

ka enese olemine -

kui ei saa olla see,

kes tahetaks olla -

kaotajat jääb saatma kurbus,

seltsiks igavikuline igatsus,

kaotatu kättesaamatu ihalus.

Ahvatluste puul

näivad kasvavat

kõike lubavad õunad,

kuid on hetki,

mil maitse petab,

kui punane vili

on meeli pettev illusioon,

kui kellegi teise käsi jõudis ette,

kui ise ei ulatanud hüpata üles.

Viljad on puu peal -

nad on olemas,

kuid neid ei saa

enese omaks teha.

Kaotus on tunne,

et see, mis oli kord olemas,

see ära kadus,

ise pillatud sai maha -

tühjana olevad pihud

kaotuse ette näitavad .

Midagi ära kaotades

hüljatuna seistakse -

ära kaotanuna

tuntakse end ohvrina.

Miks valib inimene kaotuse

selle asemel,

et olevas või olnus,

näha võite?

Vajatakse tagasi

või kätte saamist,

et oleks samal moel,

kuidas oli siis, kui oli,

või kuidas oleks saanud olema.

On raske lasta lahti sellest,

mida enesel ei ole -

see on jonn,

see on hirm,

see on vajadus,

enese sundus -

Mina pean,

Mina tahan,

Mina vajan

seda kogemust

kuidas on,

kui on -

seda tahan endale!

Kuhjaga täis tundeid

on ahvatluste puu,

okste peal rippus

magus enese pettus,

näiline illusioon,

tähelepanu vajadus.

See on enese uskumus,

et kui oleks olnud,

siis ei oleks seda, mis oli

ega nii nagu on,

vaid oleks parem olemine,

parem enese kogemine,

parem omamine,

parem tundmine -

palju parem, palju lihtsam, palju ... ja palju ... .

Mis oli see,

mille võtsid kaasa,

mida kogesid,

kui edasi astusid

näe seda – näe ise ennast.

Kaotamise valu

on leinamise protsess -

see on enesena kasvamine

ise endale andeks andmine -

olnust lahti laskmine.

Marianne

11.01.2022.a

Kodaniku kohus on valida

 

Tänaseni olen olnud kohusetundlik kodanik ja käinud alati valimas. Olen teinud seda nii Eestis kui ka Soomes. Ees on ootamas uued valimised, kuid täna jõudsin otsusele – nendel valimistel ma oma häält ära ei anna. Miks? 

Ajal, mil ma olin veel väike tüdruk, siis mulle meeldis käia emaga valimistel kaasas. See päev oli eriline ja pidulik, sest sellel päeval oli puht pragmaatiline tähendus – valimistepäev tähendas hea saamist – viinerid, kohukesed, konservid, raamatud, apelsinid jne. Ka laps luges, kui hea kogust jagati hingede järgi.

Tookord, ENSV-s ehk suures ja sõbralikus NSVL-s, ei olnud suures plaanis vahet, kellele ema oma hääle andis – see läks parteile – seda oli üks ja ainus. Loomulikult said püünele valitud isiklike hüvede ja kohustuste osaliseks, kuid see oli nende töö ja tasu osalemise eest. Partei oli see, kes suunas, õpetas, kasvatas, teadis - inimene oli partei tööriist, otsuste täitja. Aega on merre voolanud, maa kodu all vahetunud ning inimestel on rohkem õigusi oma meelsust näidata ja oma vaatenurki avalikult nimetada, kuid ka täna, kui mina läheksin oma häält andma, siis saaks selle omanikuks partei.

Üsna sageli on poliitilistel erakondadel keeruline ühte meelt olla, sest vaatenurgad on nimedest ja põhimõtetest lähtuvalt üksteisest nihkes, kuid ühes asjas ollakse täna tugevalt ühel meelel – eesootavad valimised on kõigile - riigile, omavalitustele ja ka inimeste jaoks olulised. Kindlasti on iga valimine, millegi poolest oluline, sest see on ühine ära otsustamine. Minul on hääl ja olles osa, tahan ka mina otsustada, kuid ...

Kodanikuna tean, et iga hääl loeb ja igaühe panus on oluline, kuid valiku tegemine tähendaks, kellegi eelistamist ning tema paremaks pidamist. See tähendab anda oma hääl juurde sellele, kelle tegusid ma hindan ja kelle tegude tulemusi soovin tulevikus näha ja kogeda. See on mõistlik ja jätkusuutlik mõte, kuid siin on üks AGA peidus. Ma ei tea ühtegi valikul oleva, poliitilise karjääri valinud inimese, inimesenäolist poliitilist tegu. Kuidas ei tea?

Tule valima! - trükitud näod ja sõnad peaksid tegema valiku lihtsaks, kuid tegelikult ei tee. Ma näen jälle, alles valikul olnud poliitikute, pilte postidel ja taas jõuavad meie postkasti värvilised paraadfotod ja lehed, milles kirjas igasugused huvitavad väited ning lubadusi jagavad sõnad. Vabandust väga, kuid see on poliitmaailm, mis elab ja toimetab kusagil mujal, ei selles päevas, milles mina olen. Jah, on tõsi, et ma kogen erinevate valikute tagajärgi, kuid need ei ole inimnäolised tagajärjed, vaid poliitilised.

Kõndides, neti avarustes, näen ja kogen, kuidas poliitikud ja nn tavainimesed elavad erinevates kastides. Poliitikud on need, kes omavahel olles, teine teisega väitlevad, iseennast suureks kiidavad ja teisale kuulujaid kahtlase või ebaõnnestumise varjundiga värvivad – enese teistest erinevaks näitamine on kohustus ja vajadus. Poliitikuks olemine on valiku teinud inimese roll ja poliitmaastik üks suur lava, kuhu kõrvalistel ei ole asja - hääle andnud inimesed seisavad selle lava ees ja vaatavad pealt poliitilisi lahinguid, vägikaika vedamisi ja erinevaid hindu maksma minevaid nn koostöökokkuleppeid.

Tavalise inimesena kõnnin teisal - mööda omi radu, kuid kohusetundest tahaksin teha oma valiku – anda oma hääl selle jaoks, et oleks hea või sellest parem elu ja võimalused kõigile. Tahan võtta vastutuse kodukoha hoidmise ja teenuste kättesaadavuse nimel. Kuid ma ei taha valida sõnu, sest neid saab vahetada, muuta, värvida, kustutada ja unustada. Kuna ma ühtegi erakonda ei kuulu, siis poliitilistel lavadel või nende kulisside taga ma ei käi ja seega poliitikurollis olijatega ei kohtu. Inimeste kastis poliitik poliitikuna ei mängi ja kui ma teda inimesena ei tunne ega tea, siis ei ole minu jaoks vahet, kelle nime taha rist tõmmata ja seega ei ole ka mõtet pastakat kulutada ega enese ja valimiskomisjoni aega kulutada.

Poliitikukarjäär on inimese enese valik ja töö. Tööle saamiseks tuleb läbida katsed, teha teste ja osaleda vestlusvoorudes – õnnestudes ja kohale sobides, on koht tema ja sellega ühes, ametiga kaasas käivad kohustused ja oma panuse eest saadav palk. Kindla töö tegemise jaoks palgatud inimene on seotud tööandjaga. Poliitik on see, kes vajab edukana oma rollis olemise jaoks inimes(t)e häält. Poliitik on see, kes vajab valijat, sest iga antud hääl tõstab teda pingereas kõrgemale. Kuigi omavalitsus, riik või partei maksab poliitikule palka, siis tema tegelik tööandja on hääle andnud inimene.

Mina ei taha anda oma häält lihtsalt sellepärast, et poliitik on olemas. Kuigi, ka valikuid on, sest tahtjaid on rohkem, kui koha saajaid, siis mina tahan anda oma hääle selle inimese toetuseks, kes oleks ka minu hääl, kuid poliitik võtab hääli, kui arve ja see ei ole enam minu hääl – sellest saab ühe poliitilise erakonna hääl, kelle vastas on teised, ka enesele hääle saanud, parteid.

Häälte toel püünele ja tippu tõusnud poliitikud on oma parteide häälekandjad ja otsuste elluviijad. See, mida poliitlaval valitakse teha, valida ja otsustada, on poliitiline võimuvõitlus – oma partei tahte läbiviimine oma partei eesmärkide nimel. Poliitik ei räägi inimesega, vaid valijale. Poliitik ei vasta valija küsimusele inimesena, vaid erakonnana ja kuigi oma sõnade järgi teevad kõik parteid iga inimese jaoks tööd, siis saab ridade vahelt välja lugeda – Meie teeme Meie omade jaoks.

Just siin kasvabki tahe, valida välja Inimene, mitte säravaim poliitik ega kõike lubav poliitplatvorm, sest erakond on kunstlikult loodud erinevus, et pääseda võimule – ülesanne teostada valitud suunda ja seista oma platvormi ehk poliitiliste tõekspidamiste eest. Poliitik ei saa vastata inimesena, sest poliitikurollis on ta erakonna tööriist, kellel on erakonna põhimõtted ja suund – ta müüb oma erakonda – ta teeb iseendaga reklaami. Poliitiline reklaam on maailmavaate müük – valitud sõnade ja mõtete katse kõnetada tundeid, et äratada emotsioone. Mitmekesised reklaamnäod on proov hõlmata võimalikult palju ja erinevaid sihtgruppe.

Poliitik vahetab ennast inimeseks, kui ta elab oma isiklikku elu ja see ei puutu valijatesse, mida ta päriselt, inimesena, mõtleb või tahab või milline valib vabal ajal olla. Kuid huvitav on see, et arvustust leiab, takistavaks teguriks või edu loovaks, saab poliitiku inimlik pool. Poliitik jätab sageli jälje selle järgi, kui vale või õige ta poliitikuks olemise ajal inimesena on või ei ole. Selle järgi leiab ta tunnustust või saab karistada, sest just isiklikud - inimesenäolised teod on need, mille järgi partei toetus tõuseb või langeb ja isegi valitsus vahetub ning võib ja saab juhtuda, et erakond vahetab või arvab ta enese seast välja.

Poliitilisse erakonda kuulumine on võimalus saada ühiste ressursside kasutajaks. See on kast, kuhu kuulumine toob tähelepanu ja võimaluse, kasutades enamat, luua enamat, kui inimesel üksinda oma vara ja võimalusi omades võimalik. Ühiselt tegutsedes jõutakse kaugemale, saavutatakse rohkem ja nähakse Maailma erinevate nurkade pealt ühte – tervikuna. Kuid edukas poliitika tähendab ennekõike oma parteid – selle tugevust ja võimekust ja tööd just selle nimel, et säilitada enesele/ omadele võim ja omada ligipääsu ühisele - maa ja rahva - varale. Seega, hoolimata mööda läinud aastatest ja vahetunud maast, on jätkuvalt partei tähtsus suurem, kui inimese oma.

Valimised tulevad, sest seaduse ja reeglitega on nii paika pandud, et on valitavad, valijad ja väljavalitud, kes saavad endale hääle - õiguse otsustada kõikide nimel ja seda ka minu nimel siis, kui mina oma häält ei anna. Ära antud hääl ei oleks enam minu oma, sest väljavalitud ei lähe koostööd tegema, vaid omast kunstlikust erinevusest kinni pidama. Sellest tulenevalt ma ei lähe valima, sest ma ei taha anda oma häält, poliitiku kaudu, parteile, vaid inimesele, kellel on, ka võimul olles, oma valikuid, otsuseid ja tegusid tehes, esimesel kohal inimene. Kuid igal kodanikul on kohustus valida ja seega mina teen oma valiku - mina ei vali üht osa tervikust välja, sest see kasvataks inimeste vahelist lõhet.

Marianne

10.01.2022.a

Uue aja algus

Uus aasta tuli

ja maale laskus -

ajal, mil öeldud sai tervitus,

valge vaikus rahu kaasa tõi.

Marianne

1.1.22 

Kellel on õigus Ohvri rollile

Jahmume hetkeks paigal, kui kogeme teise inimese poolt valitud, vastu astuvat, reaktsiooni meie olemisele, valikule, sammule. Möödub õhuke sekund ja tundeid vallandades valime ka ise, vastu astudes, reageerida, kuid nii ühineme lõhkuva energiaga ja kasvatame selle suurust, et vallandada pinge, mis vastu astuja sees olemas oli, eneses kasvas ning kahe vahel võimendus.

Kui saame teise reaktsioonist haiget, see tähendab, et tunneme ennast puudutatuna ehk solvununa, siis tahame teise kõrvalt ära ja eemale. Kui tahame taga ajada oma õigust, siis reageerime viimse võimaluseni. Kui solvume ja teise rünnakust jahmununa jäätume, enese sisse, vakka või kaotame ehk jääme all, siis teeme plaane edaspidiseks – otsustame, ette ära, enese tegevuse järgmisel nn huvitaval kohtumisel või siis selle vältimiseks.

Teeme ennetavat tööd, sest kuna teine ei ole usaldusväärne - too ei suutnud või ei tahtnud oma tundeid taltsutada ehk ise ennast kontrollida, siis otsustame ta kõrvale jätta ning endast eemale hoida või selle võimaluse puudusel, ise ennast kontrollides, olukorda kontrollima hakata. See tähendab, et enam ei tee nii nagu tegime, enam ei vasta nii nagu vastasime, enam ei ..., enam ei ... jne. See on tegutsemiskava, kuidas vältida taas kogemist.

Lahendust järgides võtame iseendalt vabaduse ning paneme ennast strateegilist mängu mängima. Teeme kõik selleks, et ennetada ja säilitada rahu püsimist – näilist rahu pealispinnal, sest enese sees kogeme endiselt ebaõiglust ja loo lahendmatust. Kange tahtmine on vastu astuda ja õiglus jalule seada. Loomulik soov on olla vaba ja ehe – olla iseendana – väljenduda, küsida, reageerida nii nagu see enese seest tõuseb ja just sel hetkel, mil olemas on. Öeldes, ise endale - PEAB, sunnime ennast mängima rollis.

Mis teisel viga oli, et ta tunnetega vastas? Mis endas viga oli, et sellist reaktsiooni kogesime? Kumb pool on see, kes ennast kontrollima ja vigade parandusi tegema peaks? Kas muna oli enne olemas – tüli tõusis, sest puudutati või oli enne olemas kana – selline vastus tuli, sest kana sees oli juba ärganud tunne?

Ega see, mis teise inimese sees olemas on, ei kao ära siis, kui järgime plaane ja enam ei tee, ole, ütle ega reageeri „valesti”. Ei ole vahet, milliseid valikuid ka valime, sest me kohtame reaktsioone ja reageerime neile vastu, et olla iseenda ja teise jaoks kohal. Anname ise endale ja teisele võimaluse õppida. Kui reageerime teisele vastu, siis on teema ka meie oma, kui oleme kohal aktiivselt vastureageerimata, siis anname teisele võimaluse avaneda. Jättes kutse mängule vastuvõtmata, tuleb teisel avatud enese sisse vaadata ja leida lahendus, kas kohtuda iseendaga või peita ennast uuesti ära või jätkata süüdlase otsinguid.

See, kes teise vastu reageerib, tunneb ennast Ohvrina. See, kes kogeb vastu reaktsiooni, tunneb ennast Süüdlase ja/ või Vaenlasena. Kuna mõlemad pooled kogevad vastu astuvat reaktsiooni, siis vajavad mõlemad Ohvri rolli. Kuid, Kes on siis Ohvrite vastaspoolel? Kas enne oli muna või kana – kas enne oli Ohver või oli esimesena Süüdlane ja/või Vaenlane? Kes on, kelle Ohver? 

Ohver ja Süüdlane ja/või Vaenlane on ühe tähelepanupendli vastaspooled - kui ollakse üks, siis ollakse ka teine - Mina ei ole Süüdlane ega Vaenlane, sest Mina ei ole Ohver.

Marianne

05.01.2022.a

Rollide maagiline Maailm XXII - Kingitud kaktused

 

Meil kõigil on või kunagi oli või ka tuleb elus ette olukordi, kus me väldime kindlat inimest. Kui see oleks võimalik, siis me ei kohtuks temaga üldse. Kui see oleks võimalik, siis me ühendaksime ennast temast lahti, kuigi veri või midagi muud seob ühte. Kuigi igal lool on kaks poolt, siis hoolimata poolest, tunnevad selle loo vastaspooled ennast üsna samamoodi. Teist inimest väldib see, kes tunneb, et temale on jäetud, ühisel laval, Paha Inimese roll ning teist inimest keeldub omaks võtmast see, kelle vastas olija oli kunagi Paha Inimene.

Paha Inimese tegu või olemine on see, mida ei anta andeks ega saa olematuks teha. Seda tuletatakse meelde ja see tuleb meelde, kui kohtutakse ja/ või ollakse mingil teisel moel ühendatud. Olnut tuletab oma sõnade ja olemisega meelde see inimene, kelle vastu ollakse olnud mingil moel paha. See ei tähenda, et oldaks tahtlikult olnud pahad, vaid too teine andis loole sellise tähenduse ja igakordsel kohtumisel tunneb ta hirmu olnu korduse ees. See tuleb ka endale meelde, hetk enne otsavaatamist või kohale jõudmist, sest on hirm, teise olemise ja tegemiste ees – Paha Inimene ei ole vaba, sest ta on süüdi. Mööda kulunud aeg ei ole piisav karistus, sest mälestustes elavana olev lugu oleks tehtud justkui alles.

Inimesele huvitaval moel võtab inimene üsna sageli omaks Paha Inimese rolli. See on seletus oma elu kaotustele – „Kui oleksin olnud hea, siis ei oleks juhtunud, kuid olin paha ja sellepärast sain karistada.” Tunnete jõuga väljaöeldud sõnad – „Sina oled Paha!” - justkui määravad olema ja jääma. Põlastav ja halvustav pilk, mis räägib rohkem, kui sõnad seda suudavad – tähelepanu ootamatu muutus kõrvetab ja jäätab, hülgab ja jätab välja, üksinda olema. Pahad peavad saama karistada ja Õigetel ning Headel on õigus valida oma käitumine, väljendusvorm ja soovid.

Minu elus ja ajas on olnud hetki, mil valisin midagi teha ja kuidagi olla ning selle tulemusel sai loo teine pool puudutatud. Ise ennast kaitses on ta valinud, minuga kohtudes ja seotuna olles, enesele sellise väljendusvormi, millisena ta ühes olles toime tuleb. Selline väljendusviis ja olemine puudutab minu vastu, sest see on elav meeldetuletus olnust ja sellest, mida tegin või kuidas olin – kogen korduvat kaotust. Sellel ei ole vahet, mis põhjusel kunagi tegin või olin ega ole ka minul, tänasena, teise loos kohta. Teise olemine, käitumine, väljendumine on enesekaitse, mis loob rollilahenduse, kuidas kohtumine üle elada – tema kohtub ära olnud hetkes.

Sellised lood on ebamugavad ja ebameeldivad kogeda – kui võimalik, siis jätaks vahele ja üldse ära. Selline lugu tõkkab, peal on külm viisakus, sest kui ei oleks vaja ega poleks kokku juhtutud või seotud, siis ei valitaks teha ega olla. Külm ja kõle kohtumine jätab jälje, sest teisel ei ole vaja teistsugust lahendust, sest olen juba välja arvatud ja kõrvale jäetud – oli ühine lugu, kuid ühine tee ei jätku. Kohtumine on taaskordne meeldetuletus, et mina ei ole see, kes lugu muuta saab, sest mina olin see Kes, kes tegi ja jään selleks, kuni teine pool oma lahendamata tunnetega toime tuleb.

Selleks, et inimene saaks olla Hea, Õige ja Ohver on tal vaja Vaenlast, Süüdlast – Paha Inimest. Neid rollinimesid kandvad inimesed on ühise ja veel lahendamata loo osalised. Üks saab olla, kui teine on ja kui veel ei ole, kuid on vajadus, siis otsitakse endale partnerit. Kui võetakse Paha Inimese roll vastu, siis mäng saab alata või jätkuda, sest teisel on põhjus ja õigus oma tunnetele – ta ei seisa enam üksinda laval, vaid vastasrollis olija on tema jaoks sobivas rollis kohal ja nähtav – ta saab võimaluse väljenduda.

Mina olin see Kes, kes oli Paha – olin võtnud selle rolli omaks ja ma kasutasin sama tähendust, selgitusena, oma järgnevatele kaotustele. Kuid Mina ei tahtnud olla see Kes, kes on lõplikult Paha Inimene ja just sellepärast omasin pendlit – sõnapaari - Hea (õige, parem, vajalikum, väärtuslikum) ja Paha. Kuna väline tähelepanu oli määranud mind pahaks, siis pidin suutma leida ja hoidma enesel õige tähelpanu – selle, mis näitaks mind Heana, kuid olles andnud ise endale tähenduse - Paha, ei suutnud ükski tähelepanu mind lõplikult ära muuta ja see oligi see, miks ühisel laval olles tundsin ennast ikka ja jälle Vaenlasena ning sellepärast olin ka Süüdlane ja loomulikult ka Ohver või Hüljatu, kui rollipartnerist oli korraga saanud Vaenlane.

Paha Inimene on üks võimalus – üks olemise vorm – üks roll suures mängus nimega Elu. Teadlikult valides on mul võimalus astuda sellest rollist välja. Kui me kohtume, siis ma ei võta seda mängu enam vastu, sest ma ei ole see Kes, kes on Paha. Ma tean, et meie teed ristuvad, sest oleme seotud lahendamata looga ühte. Me kohtume jälle, et leida lahendus, kuidas taastada energia vaba voolamine iseendas – anda ise ennast vabaks – valida enesele teine olemise vorm.

Marianne

04.01.2022.a

Rollide maagiline Maailm XXI – Olemise vormid III

 

Tänase aja sees on olemas koht, kus on võimalus ühe hetkega olla justkui kõigest olevast osa, saavutada tuntust ja kogeda sellest tulenevalt tähelepanu. See on neti avarus – erinevad keskkonnad, kus, näidates ennast, kogeda erinevaid vastureaktsioone. Tählepanust sõltuvuses olevana kasutan neid. Panen seintele positusi, laen üles pilte, kirjutan sõnu – avaldan arvamust ja meelt. Olen nähtaval ja seega saan tähelepanu osaliseks.

Olen tähelepanust sõltuvuses, sest vajan olemist enesele vajamineval moel. Mida rohkem on laikijaid ja ka sõnades kiitjaid – seda suurema hoo saab sisse minu Mina – kuna teised annavad selleks oma osa, siis on mul jõudu olla enese poolt soovitud ja ihaldatud Mina. Mida rohkem on seda vaikust, milles puuduvad pöidlad ja sõnad, siis seda sügavamale vajun, sest minust endast ei piisa, et hoida ennast soovituna – tähelepanu, mille, mina ise, iseendale suunan, vähendab minu Mina ja muserdab minu oelmist.

Tahan, et ma ei kogeks vaikuse tühjust, vaid seda, et teised jääksid alati alles – andma igal järgneval hetkel lisa. Kogedes õiget tähelepanu, hoitaks mind tundmas vajaminevat. „Mina olen ..., sest Minul on ...” – selles on lootus ja ootus, et järgneva postitusega ühes saan olema ja oma jääb püsima, kuid kogen taas, et Mina ei ole, sest Minul ei ole. Haigutavas vaikuses ja enese tunnete sügavuses, mina olen see Mina, kes ma ei taha olla, sest Minul ei ole seda, mis muudaks Mind teiseks – kuid teised ei vaata mind minule vajalikul moel.

Mina ise olen see, kes on loonud iseendale uskumusependlid ja pendlina olles ongi kaks võimalust – on ja või on ei - olen/ ei ole. Olen või ei ole erineval määral – olen või ei ole rohkem või vähem. Mida kõrgemale tõusen, seda sügavamale vajun. Mida sügavamale vajusin, seda rohkem vajan enesele juurde ja kohe, et tõusta kõrgusesse tagasi – püüan teise pooleni ulatuda. Tähelepanu vajadus suureneb. Kuid pendel kiigub, see ei püsi paigas ühe poole peal – tunnete jõul liigub see ühest teise – tagasi ja tagasi. Kuid ilma õige tähelepanuta tunnen ennast kinni jäänuna - soovimatuna olema mõistetud. Kuid mina tahaksin jääda püsima - jõuda selle kohani, kus on kogu-aeg hea ja õige – olevas vormis. Seega on iga tagasilangus pettumine, sest oodatu jäi saavutamata. Seega tuleb uuesti püüda, leida oskus, tegu, võimalus, mis tooks endaga vajaliku tähelepanu ühes ning annaks kaotatud olemise tagasi. Selles hetkes, kus tunnen vajadust, kuid kogen, et ei ole, sest ei saa, olen hüljatud ja ohver.

Mina ise kiigun, sest vajan Hüljatu rolli ühisel laval, vajan Ohvri rolli, vajan Vaenlasi vastu mängima, kuid ma ei saa olla, kui teised ei näe mind rollina – tähelepanu – tähelepanu – tähelepanu. Saan selle, mida teised ei saa ära võtta - see on Minu – Mina rollis olemine. Minu enese ettekujutus maalib ja loob elavaks tõetruud pildid sellest, miks teised mind ei vaata ning selle, milline mina nende teiste arust olen ja ka selle, mida nemad mõtlevad ning minu pärast ja vastu tunnevad. Sellisena vajun üha sügavamale soovitu vastaspoolele – unistuste Mina libiseb kindlalt eemale ja jääb käeulatusest välja. Ühegi saadava tähelepanu kogus ega kvaliteet ei ole kunagi piisav selle jaoks, et kustutada minu enese poolt loodud Maailm – mind ennast minu enese silmade läbi ja tunnete poolt värvituna nähtuna.

Tunnen masendust ja viha, kurbust ja solvumist – Mina ei taha olla see, kes ma olen, kuid ma ei saa sellise tähelepanu osaliseks, mis võimaldaks mul iseennast teisena tunda ja olla see, pendli teisel poolel olev, teine Kes. Ma ei õnnestu, taas ei ole ma piisav, õige, ilus, hea, vajalik jne – need on põhjused, see sest, miks minul ei ole ja seega mina ei saa olla – Mina ise olen enese loo Vaenlane, Süüdlane ja Ohver.

Saadav tähelepanu ei muuda mind teiseks, kuigi usun, et just selle abil saan ma võimaluse näha ennast soovitud moel ja tunda ennast ise endana hästi. See on minu enese tähelepanu pendel - kui on väljas, siis on ka sees ning kui väljas ei ole, siis ei ole ka sees. Millises aja hetkes ma kinni olen – millise aja hetke tõlgendus on jäänud mind saatma? Kasutasin väikese lapse tähendust ja lahendust – ajast, mil mina ise ei olnud iseenda jaoks veel piisav. Kasutasin seda lahendust, mis oli tolle aja võimalus ellujäämise nimel – püüda ja omada õiget tähelepanu. Edasi kasvades ei ole ma edasi kasvanud kohast, millal tunnetetasandipendel sai loodud. Seega ma ei otsinud algust, vaid olin sõltuvuses tähelepanust.

Aeg viib ajas tagasi – Täna olen võõral maal võõras – see tähendas oma ajas tagasiminekut sinna kohta, kus olemine st minu ellujäämine sõltus teistest – alateadvus teadis lahendust ja andis ülesande olla õigem, parem, vajalikum, väärtuslikum – uskudes, et suutes kõike seda olla, võin ja saan olla – jääda siia see tähendab - jääda ellu.

Sellisena, millisena mina ise oskan/ tahan/ vajan ennast näha, sellisena ise ennast ka loon. Kuna elasin uskumises, et olen kaotanud, siis tahtsin kaotatut tagasi saada – seega tegin kõik selleks, et korrata olnut ja seal omada vajaminevat. Keerates ennast olevikku ja vaadates seda, kus olen ja sinna, kuhu astun, loon olevat hetke, milles on kõik võimalik – ma ei ole midagi kaotanud ega millestki ilma jäänud – kõik on olemas selle jaoks, et luua järgmine olev hetk.

Järgmine hetk tuli ja seal olles sõnastasin – Olin ühte rolli kinni jäänud – Olin võtnud omaks ja mänginud läbi aastate Paha Inimese rollis  .... 

Marianne

03.01.2022.a

Head vana aja lõppu

 

Vahel, kui võtad oma elu üsna isiklikult, tunned, et on liialt raske või lihtsalt igav oma igapäevast teed käia, otsustad, et valitud tee on osutunud Sinu jaoks valeks. Kuid veel enne, kui käega lööd ja olevale selja pöörad, peatu hetkeks ja mõtle - ehk see ei olegi eksimine, võib olla Sina ise oled see, kes ei taha otsa vaadata oma hirmudele või Sa lihtsalt ei ole selle tee jaoks veel valmis või oled olevast loost hoopis väljakasvanud. Ära laida ega nuhtle ennast tehtud valiku eest ega põgene ummisjalu näivasse vabadusse, vaid mõtesta enese olemine ja kui vaja, siis luba enesel uuesti valida, et uuel rajal uut hingamist leida ja kui kunagi juhtud oma nn vana looga kohtuma ehk oled Sa siis valmis temaga koos kõndima. Elu on üllatusi täis.

Marianne

31.12.2021.a