Andke nimi tagasi - Hülgamine võib tähendada ka diskrimineerimist

 

Kohalikele kirjutatud avalik toetuskiri

Hei Sauvolainen! Kas Sina oled üks nendest, kes valib teha? Kas Sina oled üks nendest, kes vaatab vaikides pealt, kui kõrval tehakse? Kas Sina oled üks nendest, kes tunneb ennast isiklikult solvatuna ja ülekohtu käes kannatavana, kui palutakse lõpetada selle tegemine, millega oled harjunud? Kas Sina oled üks nendest, kes ei austa teise inimese soovi?

Täna elab ja on Sauvos kõigi sauvolaiste kõrval üks 9-aastane poiss, kes on oma elust väsinud – ta on tõsiselt õnnetu iseendana olemise pärast. Tema on see, kes kogeb iga päev – ütlen ausalt ja otse selle sõna välja – diskrimineerimist ja kiusamist sellepärast, et tema nimi on Hendrik. See on tema üks ja ainus nimi ja ta ei taha seda vahetada ega teisiti kuulda. Kuid tema ümber on olemas lapsed ja täiskasvanud, kes ise võtsid endale õiguse ja vahetasid tema nime välja. Need on kõik need inimesed, kes võtsid kasutusele sõna Henkka ja jätsid kõrvale õige ja oma nime. Neid inimesi on olnud kokku väga palju, ühe väikese lapse jaoks ebaõiglaselt palju.

Sellel sügisel seisin ma hetkes, mil tõdesin ennast halvaks emaks, sest ma ei olnud aru saanud, milline on Hendriku igapäevane elu kodust väljaspool, see tähendab, millisena tema ise seda kogeb. Ma ei saanud minna ajas tagasi, et olnut olematuks muuta. Ma sain astuda poja kõrvale ja öelda välja – Hendrik on Hendrik.

Sellel sügisel koorus välja valus tõde – 3 aastat on Hendrik kogenud enese vastu suunatud ebaõiglust ja ülekohut. Soome kolides kaotas ta oma õige nime – inimeste poolt mõtlematult ja hoolimatult tehtud valikud, küsimata, kas see, mida valitakse teha on lapse vastu aus ja kas see valik tähendab ta ka tema mõistes head. Aeg tegi oma töö ja Hendrik uskus tõsimeeli, et tema nimi - Hendrik – on üks kole ja vale nimi, sest seda ei valita siin maal kasutata. Ta leppis, sest ta pidi leppima – ta kartis, et ta ei õnnestu ja teda ei võeta kuulda, kui ta justkui on juba nõustunud vale nimega.

Kuu aega tagasi andsime me kõikjale ja kõigile, kuhu ja kelle oli võimalik, teada, et Hendriku tõsine soov on, et tema puhul kasutataks ainult õiget nime – alati ja kõigi poolt. See teade ja palve võeti vastu nii toetavalt, mõistvalt, kuid ka süüdistavalt ja eitavalt. Täna on olemas kohti, kuhu ta enam ei vali minna ja inimesi, kellega ta ei vali enam kohtuda, sest seal ja need ei austa tema soovi.

Iga lapse elus on üks koht, kus tema peab „tööl” käima. Seda kohustust ei saa ta vältida ja seega ei saa eemal olla neist teistest, kes ka seal käivad. Sauvo kool on see koht, kus on koolikaaslased ning aegaajalt ka õpetajad, kelle poolt ta kogeb enese vastu suunatud ebaõiglust.

Kuidas saab üks 9-aastane ise ennast aidata? Ta proovib ise, ta räägib vanematele, ta räägib vanemate toel õpetajaga. Hendriku elu täna ei ole lihtne, sest endiselt unustatakse õige nimi ära või valitakse kasutada valet avalikult vastumeelsust välja näidates. Eile ütles 4 klassi tüdruk, et Hendrik on vale nimi ja seda tema ei kasuta. Ta on oma kooliajast väsinud – ta palub päevas mitmeid kordi, et kasutataks õiget nime, tuletab meelde ja parandab ära, kuid kogeb seda tehes, et ta on ebamugav kaaslane. Meie oleme väsinud, sest tundub, et meie, vanematena, ei saa teda mitte kuidagi aidata seal, kus ta kõige rohkem abi vajab – väljaspool kodu teiste laste ja/ või täiskasvanutega koos olles.

Kas tõesti ei mõisteta enese teo tagajärgi? Kas tõesti ei austata teise inimese soovi? Kuidas saab olla nii, et on nimed, mida kasutatakse õigetena ja on teised, mis „keeleliste raskuste” või aastate pikkuste harjumuste kohaselt osutuvad kasutuskõlbmatuteks? Kui Sina oled üks neist, kes nii valib teha, siis miks Sa seda teed?

Hendrik ja Marianne

Sauvos 29.11.2021.a

Mullike nimega Meie

 

Kahe Mina koos olles saab kahest Meie. Kui see kahe Mina koos olemine ei saa enam olla Meie, siis nähakse/ tuntakse teist Mina vaenlasena ja ollakse Mina-dena eraldi. Mina-dena ollakse eneste eludega ametis, teine ei mahu sisse ja tolle jaoks ei jää aega üle. Teine Mina on vaenlane, sest ta on vale. Mõeldakse endast ja nähakse ennast Meie sees eraldi olevana - ollakse, sest veel oodatakse seda aega, mil teine oleks olemas õieti, siis saaks olla ja lubada endal tunda ühisena. Taas läheb aeg mööda ja sobivat hetke ei tulnudki.

Kuidas valida see õige aeg, mil minna teise juurde ja öelda, et nüüd räägime sellest, kuidas eneste sees on? Vaikimine ei tee olematuks seda, mida valitakse tunda ja nii käib eneste sees dialoog – räägin või ei räägi, avan ennast või ei ava, kaitsen ja hoian ennast või võtan tagajärjed vastu. Eelnevast on mälestused, kuidas läks, kui valiti avaneda ja öelda. Maailm sai sassi löödud, kui sees olnud segadus ja tunded olid korraga avalikult nähtavad.

Inimese tundemina sisikond oli haisva ja võikalt ebameeldivana teisele nähtava ja tuntavana päevavalgel. Kirurg võtab skalpelli ja eemaldab juba surnud või haigust edasikandva osa. Kuid inimeste Mina-d ei taha lahti lasta omast ega vaadata teise oma. Mitte keegi ei taha teise sisemuse lahkamise lehka tunda, seda enese sees tunda. Koos olevad/ elavad Mina ja Mina oleksid kui üks Mina ehk Meie, kuid sellise Mina-na küll olla ei taheta ja sellise Mina-ga ühine Meie ei taheta ammugi olla.

Seega võetakse telefon appi, istutakse kõrvu ja elatakse omades maailmades. Igapäevane jutt käib söögist ja ilmast ja koronast. Meelsamini räägitakse teistest, lahatakse ja parandatakse neid teisi – tegeletakse kõige sellega, mis on mujal, väljaspool Meie-t ja seega ohutum ning turvaline, sest nii ei paista vaikus ja valed välja, ei avaneta ega pole põhjust õhku klaarida. Veereb aeg ja saab minna ära – tööle, magama või välja – suhte asukohast välja.

Kas avamine muudaks midagi? Avanedes käivituvad mustrid. Meie korduvad kordused, neist ei ole teed välja. Mida teha teisiti, mida peaks tegema teisiti, mida üldse tahetakse, valitakse tahta teha - teisiti? Kui ei ole hea olla, siis ei olda õige ja seega ollakse vale. Kui sai oldud nii nagu valiti olla, kuidas see korraga sai vale olla? Mida mina teen? - kaitstakse iseennast, et Mina ei peaks kandma nimetust ja nii ei ei ole aega või tahtmist vaadata seda, kuidas võiks/ saaks minna Meie-na edasi.

Kui Meie ei ole enam Mina, siis selle, veel alles oleva meie, jaoks olemine on kui teisele tegemine, sest seda ei ole enesele vaja. Mina-de teadlikud ja alateadlikud valikud ajal, mil teine on vale ja järelikult meie ei oldagi Meie. Kui elatakse vaenlasega paaris, siis ollakse kui kalad akvaariumis. Tahetakse sulgeda ennast, et olla rahus – oma akvaariumi sees. Las see teine maigutab hääletult suud ja keerutab saba ning siputab uimedega kujundeid. Kõrvad said suletud, vesi summutas hääle ja teise suust popsavad välja, vaid ümmargused mullid.

Kui Meie on vale ja teeb teise Mina tõttu haiget, siis suurendatakse seda, mis on enese Mina väljendus – enese hobid, töö, tegevus, toit, vaikus – Mina kasvab, sest enese Mina-ga ollakse ametis – nii jääb järjest vähem alles seda aega ja ruumi, milles ollakse meie. Ollakse meie -na, kuid enese suure Mina sees, milles ei ole ruumi valele teisele. Enese Mina-st loodud Maailma sees olles, tolle teise tunded ei puuduta vastu, enese omad ei ärka, on rahu – hoitakse ise ennast. Ühel hetkel teine enam ei puudutagi, sest Meie-st on saanud Mina ja Tema. Ühel hetkel on kaalukauss langenud – ollakse ühisest väsinud, sellest on saanud liigne ballast. Keegi ei vaevu enam Meie-t parandama ega koos olemise nimel pingutama, sest ei nähta mõtet – elu on mujal – Mina on kasvanud ja kolinud välja.

Marianne

28.10.2021.a

Naeratama seatud suude telgitagused

Inimeste maailm on täis erinevaid rolle – osad rollid saadakse sündides kaasa ja mõned on ka kohustuslikud, kuid palju rohkem on neid, mida inimene ise valib omada. Inimene valib rolle enese erinevate vajaduste täitmiseks ja kogemuste saamiseks. Inimesel on igale rollile oma ootus – see on põhjus, miks ta selle valib. Enesele rolli soovides ja seda vastuvõttes, on inimesel ettekujutused sellest, milline on rolli sisu, sellega kaasnev ja selles olemine. Inimene omab kujutluspilte ja fiktsioone sellest, kuidas peaks olema ja mida peaks kogema. Päriselu osutub sageli teistsuguseks, sest rollis olemine võib teha ka haiget ja ei muuda elu-olu ega inimest ennast paremaks.

Inimene astub rolli selleks, et õppida iseennast tundma ja lahendada erinevaid teemasid. Inimene astub rolli ja proovib mahutada ennast iseenda, rollipartneri, teiste inimeste ja ühiskonna poolt loodud kujundisse – kõigil on omad kindlad kriteeriumid, kuidas üks roll peab väljastpoolt vaadates näima ja selle sees olles olema. Vahel muutuvad rollid lõksudeks – ahvatlev pakend peidab ehmatava sisu – kõik ei ole nii nagu sooviti, kõik ei ole nii nagu oodati, kõik ei ole nii nagu vajatakse, kõik ei ole nii nagu tahetakse kogeda. Rolli enesele võtmine on mitmetel juhtudel palju lihtsam, kui sellest lahti laskmine. Rollis olles luuakse rollipartneriga midagi ühist ja see seob ning enese sammude tagajärgedega tuleb tegeleda.

Inimene tahab omada väga erinevaid rolle, sest ta tahab olla, saada, kogeda, tunda osana – rollid on vajalikud, et oleks enesel olemas, oldaks teistega sarnane. Rolle lahendatakse ja täidetakse enese oskuste ja võimete kohaselt ja iseenda ning teiste ootusi täita püüdes – mängitakse kujundit. See kujund ollakse see keegi, kes on enese poolt sobivaks vormitud, et olla heakskiidetud ja vastuvõetud. Inimese vale samm, sõna, lahendus, võivad viia rolli kaotuseni. Vajadus omada kasvatab hirmu, sest inimene kardab enesele vajaminevat kaotada. Hirmu tundev inimene valib enese väljenduse selle järgi, mille ta arvab olevat õige, et roll säiliks. Kohustus omada, vastumeelset rolli, kasvatab inimeses viha. Inimene vajab viha, et tulla toime ebaõiglusega – peab, kuigi ei taha. Viha tundev inimene valib enese väljenduse selle järgi, mille ta arvab olevat õige rolli lõhkumiseks või teisal, ellujäämise nimel rollis püsimiseks.

Rollis, rollist lähtuvaid ülesandeid täitev inimene, on iseendana piiratud – ta on raamide sees. Rolliraamides olev inimene vajab vahetuskaupa ehk õiget tähelepanu kõikjal seal, kus ta elab oma elu sellisena nagu ta ise ei ole – seal, kus ta elab, erinevates oma elu rollides, rolliväljendusena. Kas ja kus on inimesel olemas rollist vaba aeg iseendale? Miks on oluline leida üles ise ennast, omada seda kohta, kus väljenduda iseendana?

Rollis olemine on olemine vanemana, lapsena, töökaaslasena, naabrina, kaasmaalasena, sõbrana, kallimana - nimetusena. Inimene tunneb ahistust, piiratust, ängi, vabaduse puudust, kui tema enese elu ehk eneseväljendus saab vormid, vaid erinevates rolliraamides. Küsimuseks tõuseb see, millises vormis väljendub selle inimese lõdvestus, kes päeval tunneb ennast vahendina tööl, kes koolis käies peab tegema, olema ja õppima nii nagu x-inimesele on ettekirjutatud, kelle kodus ootavatel vanematel või kaaslasel on ootused oma vajaduste ja tahtmiste näol ning ka kelle lapsed vajavad/ tahavad tunda ja kogeda oma vanemat oma tahtmiste/ vajaduste järgi. Naabrite jaoks peab samuti sobivalt hea ja õige olema, et ei tekiks tülisid ja arveteklaarimisi. Ühiskonnas tuleb osata olla õige, eeskujulik, vajalik, osa – sorteerida, säilitada, kaitsta, valida, vaikida, vaktsineerida jne. Tööl tuleb olla õige, et saada palka. Koolis peab olema õige, et saada vajaminevad tunnistused. Ühiskonnas peab täitma norme ja järgima reegleid. Vanemate jaoks peab olema õige nii väiksena kui ka suurena – ei tohi probleeme tekitada, häbiks olla, tuleb anda oma vanematele võimalus kogeda veel täitumatuid unistusi või saada kätte tasu kasvatamise eest. Lapsed võivad alustada sõda, sest vanem ahistab, piirab – on vale.

Rollidega käivad kaasas nähtavad või nähtamatud ettekirjutused, millisena tohib/ peab selles rollis oleja väljenduma. Kuid olles inimene, iseendana, on kõigil ja kõigis olemas neid külgi, soove, vajadusi, harjumusi, mida ei taheta teistele näidata või ei tohigi, tagajärgede hirmus, lasta teistele välja paista – ollakse vale, kaob imago – austus ja heakskiidetus. Kuna inimene ei tohi oma erinevaid külgi igas oma rollis olles välja näidata/ elada, siis peab ta neis olles ennast piirama ja kontrollima. Töökohtadel on kirjas kriteeriumid, milline inimene peab seal olles olema. Kasvatuslikel eesmärkidel ja võib-olla ka häbi pärast ei näidata lastele enese varjatud külgi. Kui avatakse enese varjatud sopid, siis võib kaduda kaaslase austus ja kohata hukkamõistu. Enese vanemaid peab säästma häbist ja iseennast nende reaktsioonidest. Sõprade ees peab olema cool ja tunnustust leidev. Rollipartnerite ja eneste poolt kehtestatud reeglite täitmiseks valitaksegi olla rollis kujundina. Kuid inimene ise – kus on see koht ja aeg, kus ta saab olla iseendana?

Mängitud kujund ei ole inimene ise, vaid enese väljendamine ootustele vastavalt. Rollidesohu uppunud inimeses kasvab nälg - ta vajab kohta, kus olla iseendana. Ta vajab, et teda nähtaks kõikide rollide sees iseendana. Ta soovib, et teda võetaks vastu nii nagu ta on - ilma midagi varjamata, ilustamata, ausalt ja ehedana. Inimene tunneb ennast vähemana, kui teda ei võeta vastu sellisena, millisena ta on – teatud asjadest vaikitakse, teatud asju eiratakse, keelatakse, inimest ennast püütakse teiseks muuta – inimese vabadusel on piirid ja rollides olemistel omad hinnad. Kui tahetakse leida või alles hoida tööd või kaaslast, siis tuleb sobida ja sobituda. Kui ollakse kaaslane, laps või lapsevanem, siis kodurahu huvides peab olema õige ja sobiv. Selleks, et rollipartner(id) ennast hästi saaksid tunda peab näima, näitlema, vaikima.

Rolliraamide sees elavatel kujunditel, kes ei saa oma rollisoorituse eest õiget tähelepanu ehk vajalikku tasu, kasvab viha ja see pursatakse kellegi pihta sõnade või tegudena. Kusagil lastakse nööbid lõdvaks ja juuakse maa mustaks. Teisel leidub kapis lohutusrooga ja seda jätkub süümepiinade saatel. Vahel jääb eneseväljenduseks järele lapike maad – käiku läheb enese keha – nõelaga torgitud pildid, rõngastatud augud, vormitud soengud, sobivad kehavormid ja kujundatud nägu ning õiged riided andmas kõigele viimast aktsenti. Nii ollakse, erinevates rollides, välisele iseendana nähtavana. Kuid väline keha ei ole seesama, mis inimese hing. Tundlikkus enese sees – hingel on valus, sest enese kaotus on pimedus enese sees – kaamos enese sees.

Kuidas ja milles, millisena saab/ võib inimene väljenduda seal, kus ta elab, õpib, töötab? Kas ta on tema ise või elab ta rollilahendusena, mis sünnib hirmust kaotuse või karistuse ees? Elades oma elu, rollide vahele jaotatuna, kaotatakse iseennast, kuid võidavad viinapoed, psühhiaatrid, alternatiivravid ja teised eneseabi võimalusi pakkujad, kes saavad ja teevad oma tööd, kui üks inimeselaps on katki ja ära kadunud rollide rägastikku. Need, kes on õppinud petma – ise ennast varjama, need ootavad/ õpetavad/ nõuavad sama neilt, kellega ühes ollakse – lastelt, kaaslastelt, õpilastelt, rahvalt. See jätkub põlvest põlve. Iseendana olemine muutub hirmutavaks alastuseks ja häbiks. Just sellepärast kannab inimene eneses sõnu - hinnanguid iseendale – „Mina ei ole hea, õige, väärtuslik, piisav ...”

Sügise saabude kaob valgus, külm ja sajune ilma peletab tubadesse ning inimeste vahele jääb vähem vahet ning nii tuleb ennast veelgi rohkem kontrollida, näida, et olla vastuvõetav. Kuid näiline ei ole päris ja seega lendavad vahel kaaned ja purskub välja varjus hoitu – mitte enamat loova väljendusena, vaid olemis purustava jõuna – hävitav raev ebaõigluse vastu – käes on kaamos - see põhjamaine äng.

Marianne

27.10.2021.a

Karistus või võimalus IV - Armastust tuli vihata

 

Mis on see, mida iga laps vajab oma ema käest – õiget tähelepanu, hoidmist, austust, armastust. Laps saab olema, sest ema oli olemas. Laps tuli ja on – ta usub, et ema tahtis teda tema enese pärast. Nii oligi, kuid mõlemal olid olemas omad tähendused. Ema jaoks oli lapse tähendus hoopiski milleski muus, kui see, mida laps uskus – laps pidi olema õige – ema jaoks õige. Laps tuli ja oli selline nagu tema oli. Kuid selgus, et laps ei olnud õige. Kui lapsele pandud ootused ei täitunud – lapse sünd ei andnud soovitud tulemust – see jäi kättesaamatuks ning ema ei saanud soovitud kogeda, siis oli ta solvunud, õnnetu ja vihane.

Enese sees kasvanud tunnetest sai sein ema ja lapse vahele. Laps jäi valeks, sest ema koges lugu ebaõiglusena – laps oli olemas, kuid ei olnud nii nagu oleks pidanud olema – ema oli petetud. Valet kauppa ei saanud tagasi saata, ümber vahetada ega olematuks muuta. Laps tundis ema tundeid – tema koges nende tagajärgi. Laps tundis, et ei olnud vahet, mida ta tegi või kuidas oli – otsus oli langenud, tähendus oli antud, seda ei muudetud ja last iseendana vastu ei võetud.

Vahendid valitakse eesmärgi täitmiseks. Kasu on sellest vahendist, mis täidab seda osa, mille jaoks see sai loodud. On raske elada ühes ja anda enda oma ära sellele, kellest ei ole kasu. Ei leita enese seest tänulikkust ega tunta ka rõõmu, on kohustus ja iseenda poolt võetud vabaduse kaotus. Sõnu öeldi välja, tundeid valati välja, õudsaid hetki elati üle – oldi ühte seotud, ei olnud pääsu, ka ära saates ei saadud vabaks.

Vaatenurga valiku võimalus – On karistus või On võimalus. Karistust kogedes ollakse ohver, kes on kunagi kusagil, midagi valesti teinud ja seega süüdi – karistusekandja ei saa iseennast vabastada – temale on määratud aeg, mil tuleb kannatuste risti kanda. Karistusekandja tunneb ennast ohvrina, sest temalt võeti ära võimalus valida koheselt uuesti ning elada kohe õnnelikult ja vabalt.

Laps võttis oma emalt üle ema mustri – teda oli karistatud – tema oli ohver. Laps ei osanud ennast emast eraldada – nad olid üks, sest nemad olid ühes olnud ja tema oli vahendina ema oma. Ema ei näinud oma elus võimalust, laps ei näinud oma elus võimalust – sündida olevas hetkes seal, kus nad olid, sest nemad ei tahtnud olla seal, kus nad olid ja mitte kumbki ei saanud, enese hoidmiseks/ aitamiseks sellest kohast ära minna – oma elu ära vahetada.

Ema ei olnud algus, sest ka tema oli mustri kordaja – tema kordas omal moel oma isa lugu. Aja lugu kandus ajas edasi. Isa läks, kuid ei võtnud ise ennast vastu, sest kuidas saab/ tahta võtta vastu teadmist, et enese parim on see, mida kogetakse vägivalla ja ülekohtuna enese vastu. Maha murdis ja jõu võttis enese poolt antud tähendus – karistus – ohver – ei ole pääsu. Inimesed ei tahtnud sellist elu elada, nemad ei olnud ju tulnud selle jaoks. Kuid, kuidas võtta vastu endas teadmine, et just selle jaoks nemad olidki tulnud – oli olemas võimalus - ainus elu selle nime ja näoga – elu iseendana ise enda jaoks.

Lugu tänases päevas oli kordus – selleks, et sünniks lahendus, tuli minna tagasi enese algusesse, näha seal tee jätkumist ema aega ja ka sealt edasi - vanaisa omasse. Turvatunde kaotus, ajatuultes oli inimestest saanud kübe – vanaisa saadeti välja ja viidi kaugele maale, tagasi tulles selgus, et polnud kuhugi tulla, enam ei olnud kodu, naist ega nime pärijat. Vanaisa vajas viha jõudu, kuid ta ei jaksanud enam kedagi väljas vihata – ta murdus omaenese viha all ja andis alla, sest tema jaoks ei olnud enam olemas teed, sest ei olnud kedagi, kes kõnniks edasi. 

Ema kaotas oma vanemad ja kodu – ta saadeti välja ja viidi külmale maale. Kaugel ja ilma vanemateta, tuli tal olla oma hirmust tugevam. Väikese lapsena oli tal vaja viha jõudu. Tal tuli vihata kedagi, et olla tugevam, kui ta oli. Avalikkuse ees kandis laps karistust, sest oli oma vanemate laps, kuid enese silmis oli ta ohver, sest milles saab üks 7 aastane laps süüdi olla. Mina tundsin sama, kui ema mind ära saatis – milles olin mina 7 aastasena süüdi. Ema kordas enese lugu, kui saatis mind kodust ära. Olen võti – saan olla vabastava võtmena, kui oman kogemust, läbi mille saan ajas tagasi minna – kogemus avaneb ära olnud aegadesse.

Seda, keda tahetakse armastada, seda tuleb vihata, sest too ei teinud midagi, et ära päästa. Laps vihkas ja leinas oma isa. Laps vihkas ja püüdis armastada oma ema. Vanemate patud nuheldakse laste kaela – võimalused antakse lapsele – antakse edasi ära olnud aega – korduste kordused on konentratsioon, ühendavas sidemes edasi kanduvast, ära olnud aegadest. Selle tõsiasja teadmatu kogemine tundub meeletu raskuse, ebaõigluse ja segadusena – kuna elatakse läbi, siis võetakse omana, kuna ei nähta loo algust – ollakse suguvõsa võimalus – Augeiase tallide puhastaja.

Miks selline kohustus, mis on kui karistus? See on võimalus – ülesanne antakse edasi sellele, kellel on võimalus seda täita. Tuleb see, kelle aega saab kasutada tuleviku jaoks. Tullakse, kui on aeg leida lahendus - teel seisvale teist tähendust andes vabastada vool. Kasvamine – mõistmine, et oligi aeg olla see, kes ta on, seal kus ta on, kogedes oma elu sellisena nagu see oli ja on – rahu tegemine enese ja Maailmaga. Enese vastu võtmine – inimene ei saa muuta olevat – tema saab vahetada tähendust – vahetades tähendust muudab inimene lugu.

Suguvõsade, perekondade kordused on võimsad võimalused – terve Aja tugi, et olemas olev leiaks võtme enese seest – jõudu ja julgust tundepimedusest läbi astudes, avades iseennast, vabastada ära olnud aeg. Seda tehes liigub lainena läbi inimese mõistmine ja toimub väljahingamine – seda, mida enam ei olnud, kuid ometi oli – see saab võimaluse minna.

Suguvõsale oli vaja last ja ema sai lapse, sest oli minu aeg tulla. Kohates Maailma ebaõiglase ja valu tekitavana, tulin teadmisega, et pidin olema teiste pärast, kuid tegelikult tulin võimalusena enese jaoks – mina ei ole olnud vahend, vaid võti – on minu enese valik anda enesele tähendus. Võtta vastu iseennast, et see, kes ma olen, see ma olen ja see, millisena valin olla, olen enese loominguna enese ülesandel.

Kui ma ka ei mõista ise ennast või kardan enesena väljendumist tagajärgede pärast, siis ma ei sulge ennast sellele, millel on aeg olla olemas läbi minu – loon selle Maailma. Kui on aeg minu lugudele, siis kirjutan sõnad välja ja need on olemas, sest on käes nende aeg olla nähtavan olemas – see on tähendus. Mina, inimesena, oma tundeminana olen võtnud isiklikult inimeste reaktsioone – neist oli saanud minu tähendus. On lugude aeg tulla just nimelt selleks, et on käes inimese aeg, mil sõnad saavad välja öeldud. See on valgus sellele, millele pole veel lahendust leitud, mis on ära peidetud, maha vaikitud, veel vastu võtmata – need on võimalused luua enamat kõigile.

Mina ei vaja enam oma vanemate vihkamist, sest minul ei ole enam vaja viha jõudu – kõik oli nii nagu oli – minu enese elu minu enese jaoks – kogemused, et mõistaksin – minu võimalused. Ma ei vihka oma ema ega oma isa – nemad andsid parima võimaliku, et saaksin oma kogemused kätte. Pisarate ja naeruga pooleks – see on ikka üks üsna huvitav parim olnud.

On täna, sest oli eile. Käest kätte ulatatud tõrvikud, ajast aega ulatuvad sidemed, milles voolab veri – ühine aeg. Ema ei saanud soovitud tulemust, sest ta ei saanud vahetada nime - laps sündis suguvõsale. Enese tähendus elule – vastuvõtnuna loon enamat. Lapsed ei ela oma elu vanematele, vaid ise endale. Vajasin tunnustamist ja heakskiitu omaja poolt – olen oma vanemate laps, kuid minul on oma tee. Me oleme seotud, kuid mina ei ole nemad. Vanema aeg enne minekut, on aeg võtta oma elu vastu – see oli parim, sest nii sai tema olla parim ja anda edasi parima. Olnul on aeg minna.

Marianne

26.10.2021.a

Karistus või võimalus III - „Sinust ei ole kasu”

 

KASU – neli tähte, üks sõna, millel erinevad tähendused. Teise suust kuulduna annab laps sellele sõnale oma tähenduse – kui ei ole kasu, siis ei ole järelikult vajalik ega väärtuslik. On nõutus ja kasvab hirm. Enese järgmine hetk on teadmata ja see on hirmutav. Seega peab suutma olla kasulik – olla teise jaoks vajalik vahend. Lapse elu – olemine, teod ja tulemused on tulemus, mida hindab sõnade lausuja – valiku valinu.

Andes iseendale tähenduse, teadis laps, et tema peab tooma/ looma kasu temale mõistetavas tähenduses – tema peab olema vajalik – sellest sai lapse olemas olemise eesmärk. Kui alguses oli eluliselt vajalik olla vajalik oma emale, siis hiljem kandus see ülesanne üle ka teisale – tuli suuta olla vajalik ja õige kõigi nende jaoks, kellel oli võimalus ja/ või ka tahe last hüljata. Selline käik avardas tähendust - kui ise ei oldud iseendana väärtuslik, siis pidi omama seda, mis tõstis enese väärtust – tuli olla omanik asjadele, mille väärtust mõõdetakse rahas.

Ühel hetkel oli olemas teadmine, et ka enese aeg on väärtus, kui seda ära anda teise heaolu loomiseks, sest inimeste maailmas aeg on raha - kui ei ole raha, siis peab olema aega. Lapsel oli uskumus – tema on olemas, sest ta on vahend teise inimese loo sees. Sellest sai lapse Mina-pilt – olen olemas teise pärast ja teise jaoks. Seega ei ole enesel enesele õigust – Maailm tuleb läbi teis(t)e.

Vastu võtta teadmine, et laps sündis, sest oli tema aeg tulla ja see oli vanemate valik, kuidas see võimalikuks sai. Vanem andis lapsele oma tähenduse enese vajaduse järgi, kuid see ei muutnud tõsiasja, et laps sündis, sest oli tema aeg olla olemas. Hingede teed ja inimeste tunded – inimesed värvivad tunnetega eneste lood ja Maailma ning see aitab, kui selleks on aeg, inimestel kokku saada või lahku minna - eesmärk pühitseb abinõu ...

Marianne

25.10.2021.a

Uhkus ei ole puue ega tunnustus häbiasi

 

Maailma parandamine

Sauvos otsitakse teid ja kaalutakse võimalusi, kuidas tuua juurde 40 uut, et olema saaks rohkem. Uued on võimalus ja seega kindlasti olulised. Kuid, kuhu oleks neil tulla, kui ei oleks seda, mis on? Kuidas saaks olla seda, mis on, kui siin ei oleks neid, kes olid eile ja on täna?

Mina olen tulija ja seega kõiki kombeid ei tea. Kuna ei ole pikalt olnud, siis kõiki tavasid ei tunne. Nii mõnigi asi on võõras, mõnigi tegu imelik ja mõnigi valik kaotus, kui tean, et on olemas võimalus luua enamat. Tunnen eneses puudutust, kui Inimest ei austata, kui teod ja sõnad, mis määravad palju, sünnivad varjudes ja suletud uste taga, loetud arvuga inimeste poolt.

Tänases ajas osatakse olla nii leidlikud, et pea kõigile ja kõigele on olemas asendus – asendamatuid ei tundu enam olevat. Elutute asjadega on see lihtne, kuid elavate inimestega mitte. Tänases ajas, erineval moel suletud ja vabadusi piiravas Maailmas, on iga inimene veel olulisem – Inimene loeb. Iga väike ja suur inimene vajab tunnustust oma tegudele, olemisele, sõnadele – vajab head ja enese jaoks õiget tähelepanuvalgust. Inimesed elavad oma elusid, üksteise kõrval ja seas, parimal võimalikul moel. Inimesed leiavad tuge ja toetust, kui neid ja nende tegemisi märgatakse. Iga inimene vajab paitust – sõnu enesele – „Sina loed - Sinu olemas olemine on väärtus!” Märgatud inimene teab, et tema ei ole kadunud halli massi, vaid on Inimesena nähtav.

Tean, et on olemas erinevaid võimalusi OMA inimesi tunnustada. Sauvos on olemas võimalus tunnustada seda, kelle olemist/ tegemisi on märgatud ja keda tahetakse teiste ees kiita – valitakse Aasta Hakk. Täna valivad vallaelanike poolsete ettepanekute seast pärjatu välja, vaid mõned. Selles kohas on olemas suur potentsiaal luua palju enamat. Kui vallaelanikud ütlevad välja nende inimeste nimed, keda nad soovivad tunnustada, siis sellest sünnib üks tore ja kirju seltskond. Ja, kui nüüd valida teha nii, et kõik nominendid öeldakse avalikult välja ja valla elanikud ise saavad anda oma hääle sellele, kes on just nende meelest see aasta pärl, siis oleks tulemus sõnade tähendus.

Avalik nimekiri on avalik tunnustus kõigile neile, kes sinna kantud on. Nähtavalt ühes oleksid kõik need inimesed, keda on nähtud ja tunnustatud selle eest, et nad ühe ja sama Sauvo valla sees, oma igapäevast elu elades, erinevaid jälgi jätavad. Nii nagu hakkid lendavad vabalt õuelt õuele ja on omi elusid elades kõigi Sauvolaistega ühes, siis kõigi poolt nimetatud väljavalitud ja ka see üks, kes saab tiitli, oleksid kõigile nähtavalt kõigiga ühes.

Kuidas jõuda selleni, et inimene saab ka tegelikult tegudes mõjutada – Sauvo inimesele saab usaldada selle, mis ongi ainult tema pädevuses – tema on see, kes kogeb vahetult seda, mille eest tunnustatakse. Olen uus ja seega ei tea paljut, ma ei ole olnud kõikjal ega tunne kõiki. Seega ma ei tea paljude Sauvo inimeste tegusid ega nimesid. Olen kurb ja nõutu, sest ma ei tea, kelle hulgast valiti – ma ei saa tunnustavalt kaasa noogutada neile kõigile ja tunda head meelt, sest leian tuttavaid või kohtan uusi nimesid ning loen nende tegemistest. Kogen lugu vähemana, sest tean, et on, kuid ei tea, kes on.

Sauvo vald saaks olla palju rohkem oma inimeste jaoks olemas, kui info sellest, mis vallas toimub ja kuidas ning mida valitakse, tehakse ja otsustatakse, jõuab iga Sauvo inimeseni. Tegelikult jõuab täna see info, mida erinevates kanalites jagatakse, vaid valituteni, sest see jaguneb erinevate kodu- ja Fb-lehetede ning Kunnalislehe ja Seutusanomate vahel. Facebook on seatud toimima oma reeglite järgi ning voos püsimine ja kõige vajalikuga ning huvitavaga kursis olemine on tõsise töö tegemine. Fb ja kodulehed on erinevad killud, keeruline on hoomata tervikut. Fb ei ulatu kõigini, sest kõigil seda ei ole, kodulehti kõik ei tea ega igapäevaselt jälgi ning kui katkeb õhuühendus, siis kaob neil olev info kõigi jaoks. Raha eest ostetavad lehed ilmuvad kaks ja üks kord nädalas, neis kirjutatakse mitme valla tegemistest ja teadupärast peab uudis ka müüma, et leht saaks olemas olla. Neid lehti igaüks ei telli ega saa võtta ka sealt, kus neid jagatakse. Need lehed ei hõlma kõiki valdkondi, on valikulised, sest kõik ja kõike sisse ei mahu ega peeta ka vajalikuks.

Valla ajaleht on see võimalus, mis, tasuta igale postiaadressile jõudes või miks ka mitte toetava raha eest tellituna, oleks just see koht, kus on ja kust leiab infot koduvalla kohta. Elopäevadel küsisin - „Miks ei ole? ja Kuidas saaks olema?” Öeldi, et küsimus on inimeses, sest paber ja tint oleksid olemas, kuid see oluline üks või ka kaks, kes teeksid lehe valmis, vajaksid, sooviksid, tahaksid oma panuse eest tasu ja just see saab takistuseks.

Vot, kui kitsas pudelikael segab olemas olemist. Justkui Suessi kanal, kus üks hiiglane keeras ennast jonnakalt põiki ja Maailma täis võimalustest sai korraga kogu Maailma puudutav segadus. Sauvo Suessi kanal on olemas – senikaua, kuni Sauvo ja sauvolaised ehk lugejad ja tegijad on olemas, jätkub infot tegemiste, toimetamiste, ürituste ja vajalike teadete näol. Iga päev sünnib seda, mida saab jagada ja on seda, mida tuleb jagada, et Sauvos elav inimene tunneks, et Sauvo on mõeldud kõigile, sest on ka tema jaoks olemas – ta näeb ja tunneb ennast osana.

Alles olid kohalikud valimised ja kõlasid huvitavad ning uhked sõnad ja lubadused. „Sauvo kõigile - mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes!” Kui Suessis tuli kaevata ja voolu eest tõke ära lükata, siis Sauvos tuleb erinevate osapoolte vahele sild ehitada selleks, et oleks olemas koht, kus Sauvo vallavalitsus, ühendused ja Sauvo valla territooriumil elavad inimesed oleksid koos – on vaja ühist tahtmist, et leiduksid kõik vajalikud komponendid ja Valla ajaleht saaks võimalikuks. 

Iga Sauvos elava inimese oluline väärtus on selles, et just tema elab, sellise inimesena nagu tema on, Sauvos.

Marianne Umborg

22.10.2021.a

Karistus või võimalus II - üle jääv aeg

On olemas see üks aeg, milles täna olen. Kui teen selle sees ühte, siis samal ajal ei tee ma teist. Vahel ma varastan iseenda aega iseendale. Kasutan aega enese jaoks, et teha seda, mis on minu. Tavaliselt proovin ära teha kõik selle, mis on läbi erinevate rollide kohustus – täidan ka teiste vajadusi. Vajadused ei kao ära, vaid püsivad alles, võib ju öelda, et isegi kasvavad. Kohustusi täites kaob aeg käest ja enese jaoks ei jää seda üle. Vajaliku aja puudusel jätan iseennast nälga ja hoolituseta. Mina ise ütlen iseendale – „Ei saa! Oota! Kusagil hiljem, selle või tolle teise tegemise järel võib seda jääda üle – enese jaoks järele.”

Ühises ajas otsin tasakaalu, vajan õiget/ toitvat vahetuskaupa, sest kui annan enesele kuuluva ära, siis vajaksin vastu õiglast tasu – sellist tõestust, et teise jaoks antud aeg oleks hinnatud väärtuslikuks ja seega tunnustust leidev – austus minu olemise vastu ja toetus minu, minuna olemisele. Kuid huvitaval kombel jäävad lood tasakaalustava tähelepanuta. Pigem haugutakse vastu, pööratakse kõrvale, vaikitakse maha. Kes on järjekorras esimene, kelle vajadus täidetakse esimesena, kelle aeg on oodata – miks?

Vahel ma ei seisa enese eest, sest see, kellel on olemas tähtsus ja vajalikkus, on üle ja tähtsam. Usun, et kui ma ei anna ära seda hinnalist, mis minul on - iseennast ja oma aega, siis ma ei saa enesele, sest poleks selleks õigust, seda vaba aega, milles olles luua – kirjutada ja võimelda. Kasutada enese jaoks seda aega, milles voolavad sõnadena mõtted, tunded, mõistmised. Nii jääb püüdmata hetk, milles teen seda, mis olen mina – lendu lastu lood.

Kui on vajadus, kuid enesel ei ole, siis tuleb küsida, oodata, võtta vastu nii nagu jagatakse. Millise emotsiooniga, milliste sõnade saatel antakse – milline on teise inimese tunne, kui ta annab ära enese oma? Kuidas ta hindab minu väärtust? Kas ta austab minu olemist või näeb enese kaotust, kui minu olemine ei korva tema poolt antavat?

Kas lapsel, naisel, emal - inimesel puudub väärtuslik väärtus, kui ta ei too sisse kõigi poolt aktsepteeritud tulu või ei ole see tulemus, mida valiku tegemisel oodati. Kas see, kes teeb ära selle, mida igaüks isegi võiks teha või jätta vabalt veel tegemata – on lihtsalt aja ära kulutaja. Võib-olla hoolimatu – jätta maha jäljed, sest pole ise teinud ega oma aega ära andnud. Las see teine teeb – temal ei ole ju nagunii midagi muud teha. Ei hinnata kellegi teise panust, kui ei hoita tulemust – ei austata aja andmist. Inimeste Maailmas ollakse ja elatakse koos vahenditega, kes teevad seda, mille jaoks nad on. Kodustel vahenditel ja nende tegemistel ei ole kokkulepitud tasusid – ei ole Meie-t, sest ei nähta Mind, vaid on teine ja Mina – too teine ei ole Mina – Mina seisan eraldi – Mina on Minu oma.

Loomulikult ma ei ole rahul, tahan muutust, sest vajan aega vabana olemisele. Tegelikult mul ju on vabadus olemas, kuid astudes selle sisse kaotaksin midagi olevast. Kui mina ise ei oska/ saa olla olevas iseendana vaba, aktsepteeritud õigusega, siis tuleb leida see aeg, kus saan lubada enesel olla. Vahel ma mängin vähem või rohkem selle mõttega, et vahetan kohta või aega – valin olla seal, kus ei ole seda, mis on – lootuses, et siis saaksin olla nii nagu on. Millises järjekorras mina ise enese jaoks tulen? Kus on see koht, kus olles on aega iseendale?

Tean, et kirjutatud lood ei oleks sellised nagu nad on, kui ei oleks olnud ega oleks nii nagu oli ja on. Lood sünnivad kogemustest ja kohatud tunnetest. Vajadus väljenduda on vajadus välja elada ise ennast. Enese sees veel selgust tundmata on sõnad, kui mets – „Kui seda metsa ees ei oleks ...” siis oleks ... . Igal lool on kusagil algus ja olevas hetkes toimuv on tee tagasi – loo algusesse ...

Marianne

22.10.2021.a