Vanemate patud nuheldakse laste kaela – vanemate, kui vanimate – siis, kui suguvõsa energia suuna eest vastutajate elu teekond on lõpule jõudnud, siis nende poolt pooleli jäänud/ jäetud teekonnad saavad uued kõndijad – juba vanemate elu ajal on näha, kes, järglastest, millise mustri/ ülesande/ väärtuse/ põhi mõtte üle võtab ja kuidas valib samastuda. Mustrid ja lahendused, mis antakse edasi, on elusad, sest lapsed täidavad vanema osa – nad astuvad tema jalgade jälgedes.
Enese elu teedel kõndijatel on raske teha vahet iseendal ja üle võetul – sel moel ollakse samastunud ja omaks võtnud, et vahet ei osata teha ega näha – sel moel kogetakse survet ja manipulatsioone, et jätkata vanal moel – sel moel ollakse harjunud, et ei nähta mõtet, millelegi teistmoodi – sel moel ollakse leppinud, et muutused ei ole võimalikud – sel moel ollakse õppinud, et samm, teisale, toob kaasa vägivalla ja vähendamise – kontrolli, alles hoida.
Mis ja kus olen Mina – kuid, mis on see, mida isa ei valinud ja valis. Mis on see, mida ema ei valinud ja valis. Millist eesmärki nende valikud kandsid, mille eest jäi vastutus võtmata – millised tagajärjed nimetati, kellegi teise omadeks – mil moel inimene valis vastutada ja kasvada – mille nimel ta seisis – milliseid väärtushinnanguid ja põhi mõtteid kandis – mille vastu ta eksis. Kuidas ta enese poolt loodud välja hoidis. Jne.
Lapsed saavad vanema kanda olnud ülesande/ vanema poolt loodud korratuse endale, sest suguvõsa energia tahab vabaks saada, et vabana voolata. Inimese vaimse taseme piiratus on see, mis tekitab suguvõsa moodustanute vahele vahed, ehitab seinad, võtab kasutusele valed, teostab vägivalda – see, mis on mõeldud tasasena voolama, uusi mõistmisi omandama, ühises enamat looma – tekitab kaose, külvab viha, hoiab alles mürgi.
On loogiline, et ennast tervendav süsteem ei salli sellist käitumist. On loogiline, et inimesed, elades oma elusid, kohtavad õppetunde, mille läbimine saab eksami kohaks – kas on vana mõtestatud ja uut mõistetud või jätkatakse samal moel – vahesid hoides, valetades ja vägivalda kasutades.
Elu näitelava - kolm last ja kaks teed – kaks tütart ja üks poeg. Vanema valik, millele tema, oma elu elades, kindlaks jäi, on teada. Tütred on inimese ees seisnud valikud ja poeg on vanema nähtavaks saava valiku kinnitaja – tema on see, kes osutab vanema valikule – tema valib selle kelle/ mille toeks, nähtavalt samme astudes, tema seisab.
Üks tütar kõnnib vana mõtestades, uut õppides ja senisest edasi kasvades – teine tütar kõnnib, vana alles hoides, inimest vähendavaid mustreid kasutades – poeg valib, mõlema tee informatsiooniga kohtununa ja neid ise kogenuna, kummal teel tema jätkab – kummal teel kogetav ja kumma tee eesmärk on temale oluline.
Olevas ajas elavad on need, kes näitavad kätte suguvõsa vaimse taseme – see on see tase, millele/ kellele, nähtavalt/ ühiselt, toetus antakse. Suguvõsa liikmete jalgade jäljed teevad nähtavaks tee, mis on valitud käia ja teevad nähtavaks ka selle, miks see valik on tehtud. Ei pea rääkima, et näha – kõik on teada – kõik teavad seda – nii eelnevad, olevad, kui ka tulevad.
Elu näitelava ei alga tänases, selles on sees eelnevate põlvkondade poolt pooleli jäetu – vanaisad/ vanaemad/ vanad vanad vanad. Kaugemalt vaadates, ja väärtushinnanguid jälgides ja põhi mõtteid üles otsides, on näha, mis ja kuidas on jätkunud – mida ei ole olnud – mida inimesed ei ole valinud.
Turvalist ja hoitud välja ei ole olnud – loojad ei ole oma välja ise hoidnud/ nende poolt loodud väljale ei ole olnud tuge/ väljal ei ole olnud edasi kandjat – naised, keda on valitud, jäävad meeste kõrval üksinda ja toeta - lapsed, kes on kahe suguvõsa ühinemise tähised, on olnud jäetud üksinda ja enese vaimse taseme kanda.
Ühe ja sama suguvõsa naised ei ole seisnud teisele naisele/ teise naise lastele toeks – enese päästmine ja säästmine – ühist tähistavate laste elude hinnaga. Elu laval olijad kordavad ühte ja seda sama – nad astuvad laste/ naise kõrvalt ära – nende teod ja sammud põhjustavad lastele/ naistele osaks saavaid tagajärgi – nemad toovad nähtavale laste/ naiste vahel vahe tegemise - suguvõsa liikmete poolt välja jäetud lastega on naised valges, kuid ei elavad – naised on üksinda.
Eelnevas sugupõlves oli kolm õde, kes kandsid isa meeleheidet – järgisid informatsiooni, millega too ei leppinud – suguvõsa nimi pidi edasi kanduma – vanimad tütred ei saanud mehele minna ega nime ära vahetada, kolmas sai selle võimaluse, kuid see ei tähendanud head ega turvalist teekonda – Mehe suguvõsa ei kiitnud naist heaks – naisele jäi teenija staatus, enese tervise hinnaga.
Nii nagu isa ei tahtnud tütart, nii ka Mees ei tahtnud Naist enese kõrvale ega näinud teda endaga samana – Isa tahtis seda, mida tütrel ei olnud anda – Poeg oli perekonna nime edasi kandja. Isa jättis tütred, kui kasutud. Mees võttis Naiselt selle, mille jaoks Naine oli olemas – naine oli Mehe vajaduste täitja.
Mees oli kasvanud isekaks – troon oli ainult tema päralt – seega ei olnud tooli, millel Naine saanuks istuda - seega ei olnud krooni, mida Naine saanuks kanda. Naine tegi Mehe tähtsamaks lastest ja ka iseendast – Naine jäi Mehest sõltuvaks – ta ei tahtnud/ ei osanud/ ei mõistnud/ ei julgenud Mehest lasti lasta – Naine ei tahtnud kogeda hülgamist/ nimetamist/ halvustamist/ põlu alla panemist - seega oli ta nõus täitma Teenija/ Vajaduste täitja rolli - seega ta ei valinud elada oma elu Naisena.
Ega Mees ja tema teod tulnud tühjast - Naisele osaks saava taga oli teine Naine, kes ei nõustunud konkurendiga, suguvõsa tasemega, lapse sünni viisiga - teine Naine suunas ja juhatas - teine Naine andis informatsiooni, millele Mees toetus - Mees tegi nähtavaks oma suguvõsa vaimse taseme valiku - tema teod kinnitasid seda, mis ja kuidas kestis edasi - Naine ja Mees ei saanud üheks, sest Mees, hoolimata troonist, kroonist ja jumaldavast tähelepanust, ei kasvanud Meheks - ta jäi Lapseks, kes valis Ema, kui Naise, kellest tema lahti ei lasknud/ ei olnud veel lahti lasknud - Naine ei saa astuda sinna, kus temale kohta ei ole - kus teine Naine on ees.
Marianne
15.06.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar