Siis, kui ollakse mõistnud vägivalla olemust ja vägivald on tehtud endale nähtavaks, siis on inimene alustanud teekonda, vägivaldsest keskkonnast välja. Inimene ei pea vägivalda enam normaalseks, vaid reaalseks, seal ja siis, kus ja kui inimesed ei oska/ ei taha/ ei vali ilma selleta toime tulla.
Inimene ei saa vägivalda Maailma seest ära kaotada, kuid ta saab ise seda enam mitte valida ja tema saab vägivalla nähtavaks teha siis, kui tema suhtes seda kasutatakse või temaga koos olija seda kasutab – siis nimetab inimene selle õige nimega ja ütleb sellele Ei – Mina ei nõustu, Mina ei vaiki, Mina ei toeta.
On nii inimlik, et see inimene, kes on alustanud muutust ja teostab seda, soovib/ loodab/ ootab, et tema möödunust ja olevikust ei saaks ära lõpetatud minevikku. Inimene soovib/ loodab/ ootab, et teda ümbritsev, temaga koos olev, kasvab koos temaga – mitte ei jää väikseks ja kitsaks nagu lapse aja riided ja jalanõud, mis tuleb seljataha jätta.
Selle jaoks, et see nii ei läheks, on inimene valmis enesega olevat/ olijaid toetama ja sinna/ neile teadmisi jagama – inimest, inimesena kohtama – Mina näen ja tean, tea ja näe Sina ka – võta sama informatsioon kasutusele, vaata enese mustrid ja uskumused üle, näe vägivalda ning tee elutervel ja mitteelutervel elamisel vahet.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud laps on elanud tähelepanu muutuse ja vahelduvuse mõju all. Ta on tähelepanust sõltuvuses ja endiselt elamas selle vajaduses. See tähendab, et tema vajab õiget tähelepanu ja väldib valet tähelepanu. Õige on see, mis kohtleb teda soojalt ja hoidvalt ega tee temale liiga ega sunni teda endast taganema. Vale tähelepanu on see, mis toob temas nähtavale Mina, kellena olles on teda õigus kohelda vägivaldselt ja vähendavalt.
Seega, inimese tähelepanu, inimesele, mõjub sõltlasele tema vajadusi toitvalt ja teda nähtavaks tegevalt – see olen Mina, Mind nähakse, Mina saan olemas olla. See on rahu ja vabadus ja kergendus – vead ei ole enam vead, tehtul ja valikutel ei ole enam sama kaalu – inimese süü ja paine koormat on kergendatud – tal on õigus olemas olla, sellisena nagu tema on.
Inimese tähelepanu, inimesele, ei ole vähendav kogemus – see on inimese eneseteadlikkust tõstev võimalus ja temas enama nägemine – inimene on tähtis ja on oluline. See on sel moel nagu ei kunagi varem või siis harvadel kordadel aset leidnu. Kuid igatahes on see, midagi sellist, mille inimene võtab vastu ja tahab endale hoida – inimene, kes on elanud vägivaldses keskkonnas, teab seda moodust, kuidas tema saab seda teha – inimene võtab kasutusele manipulatsiooni.
See inimene, kes ise ei otsi ega ise ei taha, ei ole astunud muutuste teekonnale – tema jaoks on vägivald endiselt normaalne – haiget tegev ja vähendav küll, kuid see on tavaline – inimene on harjunud sellega. Inimene ise kasutab vägivaldseid ja vähendavaid lahendusi – ta ei tea/ ei oska/ ei vali teisi – tema jätkab nii nagu on tavaline. Inimene ei taha muuta keskkonda, inimene ei taha kaotada senist - kellegi olulise tähelepanu/ privileege/ vajaduste täidetust – need on temale olulisemad ja seega ta ei ole nõus välja kasvama ega senist lõpetama.
Inimene, kellele saab osaks teda toetav tähelepanu, ei ütle ausalt, et - Mina jään enese juurde ja Mina ei vali Sinu teed. Selle asemel inimene naudib temale osaks saavat tähelepanu ja peesitab selle paistel. Ta hoiab üleval kulisse, et toetus jätkuks ja energia tasand kestaks. Jah – tema petab ja valetab – tema ei tee samme, ta ei kohtu inimesega – tema võtab sellest kogemusest selle, mis ja kuidas on temale vajalik – teine on vahend selle saamiseks.
Manipuleeriva inimese tegevus tuleb välja – see saab avalikuks siis, kui teda toetanu jääb seisma, vait ja vaatab kogu loole otsa – kus ja milles astus ja väljendus tema ise – kus ja milles astus ja väljendus teine. Kes, milles ja millal hoidis ühist ruumi turvalise kohana. Kes, milles ja millal võttis oma sammude eest vastutuse.
Siis on valu ja kurbuse koht, sügav väsimus ja pettuse läbi nägemine – teise sammud jäävad puudu – teist ei ole kõrval ega mõistmas ega sama tegemas – teine näitles - teine ütles sõnu, mida temalt oodati – teine tegi liigutusi, mis markeerisid oodatut – teine tegi tagant tõugatuna ja ette öelduna, kuid ei ise valinuna – tema ei olnud võtnud informatsiooni omaks ega hakanud seda kasutama – tema tegi sunnitult - tegi seni, kuni see oli vajalik ja võimalik, et saada vajamineva tähelepanu osaliseks.
Siis, kui sellele juhiti tähelepanu – siis sai inimene vihaseks – muutus ründavaks ja vähendavaks – tema ei ole VEEL mõistnud ega aru saanud – tema ju tegi ja oli, mida oodati – tema ei saa, midagi teisiti teha – miks teine nüüd Ohvrina käitub – miks teine tähtsam olla tahab – mis mõttes teine enam ei aita – tema ju ei olnud aru saanud, millest jutt käis –teine peab teda õpetama ja temaga arvestama - tema tegi surve alusel – teda kasutati ära. Jne.
Muutunud tähelepanu vajutas sõltlase käima – too tahtis enesele vajalikku tagasi ja ta proovis seda saavutada, enese kasutuses olevate meetodidega. Loomulikult ta ei tunnistanud enese tegu ega valikuid – ta ju oli neid varjanud ega olnud neist rääkinud – seega ei olnud neid olemas ega teisel õigust neist rääkida. Ja, kui tema oligi teinud ja oligi olnud, mis siis – temal oli selleks põhjus ja õigus olemas – see oli teine.
Inimene, kes ei talu tähelepanu enesele, kui inimesele – ei võta enesele antavat informatsiooni vastu – ta ei ole inimesena, inimeste tasandil – temal on rolli teadlikkus. Aus tagasiside, tema valikute ja väljenduste kohta, kohtab erinevate rolliMinade plejaadi – agressiivset ja survestavat proovimist, et kas teine haakub ja võtab mängu vastu – kas jätkab vägivaldses ja vähendavas Maailmas olemist ja teise vajaduste täitmist.
Loomulikult käivad siia juurde ka – valeks nimetamine, välja jätmisega ähvardamine, maha tegemine, vähendamine – enese Mina tõstmiseks ja tõestamiseks vajalik tegevus ning vaimse eneserahulduse saamine. Kõik see näitab, et inimene ei ole astunud välja ega edasi, vaid on kasutanud ära seda, mida temale võimaldati.
Mina – üksinda/ Mina - teisega koos. On harjumus olla teisega, on turvaline olla teisega – Maailma ja Mina pilt, mida ei osata ega saada, hetkega, teiseks muuta – ise ennast ei saa ju välja vahetada – uuel moel nägeva ja kogeva iseendani tuleb kasvada – samm, sammu haaval.
Enese leina tuleb tõesena tunnistada, enese kaotus tuleb vastu võtta – Mina enam ei ole ja seega Minul enam ei ole ja Mina enam ei saa – Mina ei kuulu sinna, kus varem olin – Mina ei saa tagasi muutuda – möödunu kogemused on alles, kuid möödunud aja Mind enam mitte.
See tähendab uusi ja teist moodi teid, uusi ja teist moodi kogemusi, uusi ja teist moodi valikuid – seda sellelt tasapinnalt, kuhu olen praeguseks jõudnud ja millisena Maailma näen ja teadvustan.
Võit, enese harjumuste üle, toob kaasa nukruse ja ajas lahtuva valu – see on normaalne asjade käik – tervenemine ja mõistmine – iga inimene valib enese tee ja sammud – inimene ei saa astuda sellel teel, mida tema ise ei ole endale valinud – Mina ei olnud preemia, et teine saab Minuga olla – Mina näitasin teisele võimalusi, mida tema on võimeline valima – seda siis, kui tema ise valib samme astuda – teine tegi oma valiku ja see on tema õigus.
Marianne
26.06.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar