Valitud liikmetega klubi liikmete hulka valituks tulemiseks peab olema vähemalt kahe, pikaajalise ja austatud/ rikka/ teenetega/ vanima, liikme soovitus – see on informatsioon, et nemad vastutavad välja valitu eest ja annavad teada, et too on võrdne ja vääriline ega ole teistele segadusi põhjustav.
Laps sünnib suguvõssa kahe inimese soovitusel ja vastutusel. Vanemad annavad teada, et laps on kõigiga sama - Meie anname tema eest oma sõna. Küllaltki sageli ei ole vanemad ise enese koha väärilised ega vastuta enese tegude/ valikute eest ja see tähendab, et nad ei ole ka lapse kõrval ega temale toeks, vaid jätavad ta enese hooleks, sõnumiga – Minule/ Meile ei ole teda vaja.
Siis, kui inimene klubist lahkub või ta sealt välja visatakse, siis tuleb temal tagastada kasutuses/ hoiul olnu ja lõpetada, enese, klubiga seostamine/ klubi nime kasutamine nii nagu oleks ta endiselt selle liige ja sellega seotud.
Siis, kui suguvõsa keeldub lapsest, siis kui suguvõsa elavad liikmed – just nimelt teatud kindla suguvõsaliini nime kandjad – keelduvad lapsega ühes olemast ja teda ühte võtmast, siis on see sõnum sellest, et ollakse klubist välja heidetud ja sellesse pääs on takistatud – tehakse kõik, et seda vältida.
Sellise informatsiooniga kohtumine tähendab, et siis tuleb enese klubiga seostamine lõpetada ja kasutusel/ hoiul olnud asjad tagastada – sõnumiga, et Mina olen arvestanud selle infoga, mis on Minule teada antud ega ühenda enam ega pretendeeri klubiga seonduvale/ klubi liikmetele võimalikule – see ei ole Mina ega ole see Minu.
Füüsilise ja vaimse tasapinna häiritus on ärev seisund – midagi on ees ootamas, kuid inimene ei oska sellega seonduvat ära sõnastada. Tulev on veel nimetu, kuid negatiivne. See, sisemine ärevus, on mälestus enese haprusest, haavatusest, jõuetusest – Minust ei piisa – Mina ei saa endale osaks saavat ära hoida ega ära muuta – Minu osaks jääb kogeda, sest Mina olen üksinda – mitte kedagi ei ole Minuga sama ega Minu kõrval seismas.
Ei ole nii, et vägivaldses keskkonnas viibijad neelaksid kõik alla ja nõustuksid kõigega. Aeg ajalt, teades, et ollakse õige, et sellel korral ei ole ise eksitud ega vale oldud, leiab laps endas jõudu ja tahet, et tegelik tõde välja öelda ja nähtavaks teha. Aeg ajalt, teades, et ise ollakse see, kellele on liiga tehtud ja tahtes näha õiglust = vajades tunda toetust, soovides kogeda lohutamist – ütleb laps välja – Minule tehti haiget/ liiga – tema tegi Minule/ tema oli Minu vastu.
Siis, kui olla see, kes on ühise keskkonna must lammas või kui vanemal ei ole ressursse/ viitsimist – siis kõlab vastu – ise oled/ olid süüdi – aga, mida Sina ise tegid – kindlasti tegid ise, midagi sellist, et teisel oli õigus/ luba teha – Sina ise oled alati algataja ja kiusaja – see oli Sinule paras, selle ja teise pärast, sest Sinuga teisiti ei saagi. Heal juhul pääseb sõnade saunaga, „paremal” juhul antakse füüsiline meeldetuletus, et ära tule segama, kituma, teist mustama.
Vägivaldne keskkond on jagunenud/ jaotatud leerideks – on ühed, kes on omad ja üks/ kaks/ mõned, kes seda ei ole. Need, kes ei ole omad, neil ei ole lootust õiglusele ja toetusele – Vaata seda – juba tolle olemas olemine ja nägemine on piisav põhjus, et teda valitud moel kohelda – Vaata, milline oled, vaata ennast selle järgi, mil moel, Meie, Sind kohtleme ja Sinusse suhtume – see on Sinu peegeldus.
Süsteem, mis põhineb vägivallal ja toetab vägivalda, ei kaitse kiusatut – ei kaitse seda, kelle vastu ollakse pöördutud, keda vähendatakse, keda vajatakse enese Mina kinnitamiseks, kes peab olema vähem, et keegi teine saaks olla rohkemat, keda kasutatakse vahendi ja prügikastina. Vägivaldne süsteem hoiab ja toetab seda, kes on süsteemi hierarhia tipus olija soosik ja tema positsiooni/ valikute/ põhi mõtete/ väärtushinnangute kinnitaja/ teostaja.
See inimene, kes julgeb EI öelda, tegelikkuse nähtavale tuua, endale osaks saavaga mitte nõustuda – see inimene kogeb, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, sügavat üksindust – Minuga ei ole kedagi, mitte keegi ei nõustu Minuga, mitte keegi ei näe/ ei tunnista lugu nii nagu see on/ Mina kogen ja tean.
See inimene, kes on kasvanud ja elanud vägivaldses keskkonnas, tajub ja näeb ära üksinduse – seal, kus on inimese vastutus ja inimesena olemine, seal on tema üksinda. Ta tajub ja mõistab eraldatust ja erinevust – ta saab aru, kui ja milles tema kõrval ei seista/ tema kõrvale ei astuta. Ta saab aru, et teda jäetakse just siis, kui tema, inimesena, vajab teis(t)e tuge, hoidmist ja mõistmist.
Sellist inimesest vaadatakse kõrvalt, osutatakse ja otsustatakse – temale ei ole tuge vaja, tema on tugev ja saab hakkama. See on tõsi – temal ei ole muud üle jäänud – tema on üksinda siis, kui ta ei nõustu osaks saavaga, teise tegude vastutust kandma, valest/ tõest vaikima, tema on jäänud enese/ veel kellegi sammu tagajärjega.
Tema ei vaja toetust, sest saab ise/ Mina ei taha teda toetada, sest tema ei ole seda ära teeninud – see tähendab, et inimest ei saa rolli Minana väljendumiseks kasutada – teda ei saa päästa/ temaga koos olemine tooks kaasa vale tähelepanu ja rolli, mida ei olda nõus kandma.
Tugev on, kui pidalitõbine, kes terveneb siis, kui teda on mugav kasutada ja temaga ei kaasne vähendavat/ negatiivset tähelepanu – olles teisega sama, oldaks ju temaga sama – kõik, mis saab osaks teisele, saab osaks ka endale.
Sel moel saab lapsest lahti lasta Ema/ Isa, sel moel saavad ära „kaduda” lähedase rolli nimetusega inimesed, kuid ka samas keskkonnas viibijad. Inimene muutub nähtamatuks või siis välditavaks, sildistatuks ja välja lükatavaks.
Ega enesele osaks saanud möödunu ära ei kao – see jääb inimese keha mällu. See on ärevus, haprus, haavatavus, sügav üksindus. See ilmneb siis, kui inimene on valimas/ valis sammu, mis juba kohtas või üsna tõenäoliselt kohtab negatiivsust – üle piiride minevat ja ebaõiglast kohtlemist/ suhtumist/ tegevust/ väljendust – kellegi teise isiklikud tunded osutusid tollele teisele mitte söödavateks ja nüüd too inimene tegeleb enese Mina tõstmise ja sammu teinu vähendamisega. Ta teeb seda mõlemat ümbritsevat süsteemi kasutades ja ümbitsejate jõule toetudes/ jõudu kasutades – Meie ja Sina.
Minu õigus, Minul on õigus – aga, kus on Minu õigus. See, et kogu informatsiooni alusel on õigus, see ei loe. Haiget saanud laps tahab jõuda teisele tulemusele – olla koos kõlas tegelikkusega – kui tema on haavatud, siis ta saab seda olla – ta ei pea ise ennast, ka vägivalda kasutanu ees, kaitsma, õigustama, tõestama, varjama, maha tegema, vägivallaga nõustuma, muutma – laps vajab olemist nii, et kellegi teise tegu ja sellega kaasnev oleksid nähtaval nii nagu ja miks need tehti ja seega last kaitstakse, hoitakse ja lohutatakse.
Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et ühisest eraldatu osaks saav nimetatakse, millegi tagajärjeks – tema on teinud/ olnud/ valinud/ väljendanud nii, et teda peab sel moel kohtlema – temaga teisiti ei saa = tema peab vaikides ja ilma vastupanuta taluma seda, mis ja kuidas saab tema osaks.
Mõistmine – see, et, mida Mina tegin ja, kuidas Mina olin, ei tähenda, et see, mis sai Minu osaks, oleks olnud õiglane ja aus – võrdne, proportsioonis, tasakaalu taastav. See, mis ja kuidas sai osaks, see oli valik, väga paljude valikute hulgast – teostus oli valiku teinu väljenduse vajadusest, eesmärgist ja teadlikkusest lähtuv. See ei tähenda, et see andis teada Minu kohta ega seda, et see oli Minule paras. Mina ei olnud sellist, vägivaldset, vastust/ reageeringut ära teeninud.
Harjumus, et enesele osaks saanu/ osaks saava kõigile nähtavaks tegemine ja sellele vastavalt reageerimine, ei ole võimalik, toob kaasa masenduse, lootusetuse, viha, kadeduse, enese tapu mõtted – aga Mina – aga Mina ei loe, sest Mina ei ole Meie – Mina olen teistega koos ja samas, kuid Mina olen üksinda.
Eraldi olemisel on veel üks hind - iga valik, mis teha enese kaitseks, ilma tegelikku tasakaalu rikkumata ja ilma, tegelikult, kellelegi liiga tegemata – iga selline valik nimetatakse valeks ja ebaõigeks – Kuidas saad, Sina, teisele sel moel teha – vaata ise ennast, kas Sinul häbi ei ole – kas Sul häbi ei ole iseendana olla!
Mitte üks samm ei tule tühjast – iga samm on vastus, millelegi – iga samm on, midagi arvesse võttes – otsus, millegi kohta, millegi alusel ja see ei ole mõeldud haiget tegema, solvama, vähendama – seda kogetakse sel moel, sest ei ole harjutud sellega, kui ei lasta mugav olla = et siis, kui keegi valib vägivalla ja vähendamise, et siis nõustutakse selle teoga ja arvestatakse, et ju ta pidi, ju tal oli vaja, ju oli teine selle välja teeninud.
Mis siis, et tegi – sellest ei ole vaja tüli tõsta, numbrit teha, sellest ei ole vaja rääkida – mis Sa tuled teist häbistama, süüdistama, maha tegema – perekonna/ suguvõsa musta pesu pesema – vaiki – vaigista end = teine ei saa, midagi teha, et tema selline on, tema pidi/ temale oli vaja/ tema vastas sellele, mis tagas tema reaktsiooni – tema ei põhjustanud – tema oli sunnitud – ise küsisid ja ise tahtsid.
Vastutuse võtmine ja enese teekonna mõistmine - teine sai, Minule, haiget teha, korduvalt, sest Mina jäin sinna, kus teine sai seda teha. Mitte, et teise pärast pidin, enese kasutuses olevat lahendust kasutama, vaid – Mina ise valisin lahenduse, kuidas vähendada vägivallaga kohtumist – Mina ise valisin, kuidas seda neutraliseerida, ära hoida, taluda. Ja Mina ise ei rääkinud teisega/ teisele sellest, millest too teada ei tahtnud.
Ellu jäämiseks kasutusele võetu on vajalik selleks, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas edasi kesta/ edasi viibida – ei taluta mõtet lahkumisest, kui ühise lõpetamisest ega tulda toime ise eraldi astumisega. Kuid kohandumine – huvitavate lahenduste kasutusele võtmine tagab vägivalla kestmise/ osaks saamise.
Vägivalda kasutavale lapsele ei õpetata või ta ei ole võtnud õppust ja seega ta ei hooli enesedistsipliinist ega ise oma piiride hoidmisest ja teiste omade austamisest – laps ei vali õppida, kuna ja kuni ta saab läbi sel moel nagu temale sobib ja vajalik on.
Vägivaldses keskkonnas olijad, kes peavad vägivalda normaalseks ja õigustatuks ja vältimatuks ja enesele õigeks, ei mõista vägivalda avalikustava, vägivaldsele keskkonnale Ei ütleva motiive/ samme – Sina oled muutunud, Sina oled uhkeks läinud, mis Sina endast õige arvad, Sina ei ole keegi – Sina ei tule Mind/ Meid õpetama – kas nüüd peab ise ennast kontrollima hakkama, et Sinu reeglitele vastata.
Inimene, kes ei pea valeks enese poolt teostatut, nimetab ebaõigeks selle, kui teda keelatakse kasutamast seda, mis kellelegi teisele haiget teeb/ kedagi-midagi vähendab/ ühist välja mõjutab – see tähendab, et see inimene ei ole kasvanud sinna maani, kus ta mõistab ja näeb enese tegude tagajärgi ja ta ei näe enese vastutust nende tagajärgede tasakaalustamiseks.
Kuidas Sina võisid temale nii teha – vaata, kuidas teine nüüd ennast tunneb – Sina põhjustasid teisele tunded, mis teda häirivad. Sina oled isekas – Sina ei mõelnud teise peale – kas Sina ei võinud siis vait olla ja ise oma asjadega tegeleda - teisele ei räägita sellest, mida tema kuulda ei taha – mis siis, et teine on teinud ja olnud, seda ei pea temale nina alla hõõruma – sellest vaikitakse, sellest räägitakse teisiti = seda ei ole olnud.
Manipuleeriva informatsiooni mõju – inimene, kes rääkis sellest, mis ja kuidas on olnud ja mis ei ole hea – seesama inimene kogeb süü tunnet, häbi tunnet – kõik näevad, mida Mina tegin – Mina olen Halb, Vääritu, Tänamatu – Mina ei hoolinud teisest = Mina ei arvestanud temaga = Mind on õigus karistada.
On Minu asi lugu korda teha ja teisele mõeldes, tema tunnete lõppemise jaoks, enese informatsioonist loobuda ja teise oma kinnitada. STOPP – teise tunne on teise valik – tema enda informatsioon, iseendale, mida tema tõeks ei tunnista/ ei mõista/ omada ei taha. Teine tahab teistsugust informatsiooni, et ise ennast paremana näha ja ise, enese sees, ennast paremini tunda – sellest ka sundus, et info andja/ info avaja muudaks oma sõnu/ olemist/ läheks ära.
Ühises on teada osa olevate inimeste oskused ja võimekus, erineva informatsiooniga kohtumisel ning nende poolt kasutusel olevad reaktsioonid – on loogiline, et ei taheta kogeda seda, mis ei ole hea ja hoidev – ei taheta kogeda seda, mis teeb haiget ja ületab piire – seega tehakse seda, milleks tuntakse olevat kohustatud ja välditakse Pandora laeka avamist.
Vägivaldse keskkonna argipäev - siis, kui informatsiooni ei muudeta ega varjata, siis avaldub x vanuses laps oma eheduses – välja ilmuvad lapse lahendused, et vältida informatsiooni ja sellega tegelemist – selle asemel läheb käiku info edastaja/ info olemas olemise välja tooja mõjutamine – Mina ei tahaaa/ Mina tahaaan – karjumine, trampimine, mossitamine, solvumine, viha, löömine, millegi katki tegemine, tänitamine – füüsiline väljendus, mis avaldub vaimse piiratuse tagajärjel – info on kaasa toonud lühise, vastustamise – sageli ei saa laps ise arugi, missugune info teda jalust niitis.
Mida väiksem laps, seda selgem ja avalikum on tema, enesele osaks saavat, vastustav reaktsioon. Mida suuremaks laps kasvab, seda enam oskab ta ise ennast varjata ja tasandada, kuid ta ei kaota ära seda, mida ta teeb – tema reaktsioon saab olema hillitsetum manipulatsioon, peenelt viimistletud sarkasm, passiivne agressiivsus, vahendajate kaudu eesmärgile jõudmine, pikaajaline distants, kuid ka avalik vägivald – füüsiline löömine ja karistamine – seda selle vastu, kes on vähem ja kellel ei ole ühise toetust selja taga.
Senikaua, kuni vägivallaga töödeldu teadlikkus on piiratud, on tavaline, et lapse tasemele jäänud inimesega kohtumise ajal/ kohtumise järel annab vägivallaga kohtunu enesele informatsiooni – kuna teine tegi, siis teise pärast = Mina ei pea midagi tegema/ Mina ei saanud, midagi teha – Mina olen Ohver, Abitu, Üksinda.
Sama ütleb ka see, kes füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne oli – teise pärast = Minul ei olnud teist valikut, teine oli Minu vastu ebaõiglane, vägivaldne = tema andis Minule/ Minu kohta informatsiooni, mis tegi Minule liiga = seega, Mina ütlesin ja näitasin enda välja – Minuga ei tohi sel moel käituda – valisin oma teo, väljenduse, kuna teine ei saanud sõnadest aru.
Tegelik informatsioon – see, teise pärast, on teisele suunatud tähelepanu – see suunatakse teise isikule, kelle võimuses on muuta enese informatsiooni sisu ja väljendust, et anda tollele teada, mida too peab tegema - kuid tegelikult tähendab see teise poolt edastatud informatsiooni, mille alusel inimene ise teeb oma valiku – teise poolt edastatu on üks osa sellest informatsioonist, millega inimene arvestab – inimene lisab sinna ka enese oma, ühises oleva, alateadliku.
Vägivaldne keskkond toetub rollidele ja õigus, enesele, on sellel, kes tõestab/ kes on tõestanud/ kes on tõestatud ära. Seega on tema õigus valida väljendus ja teise ülesanne seda taluda. See, kellel on õigus enese väljendusele, teeb seda enese sisemist kasvu järgides – see, mis on lubatud lapsele, keda keegi ei keela ja miski ei takista, seda inimene ka teeb.
See, kelle kohustus on taluda – teeb seda enese harjumustele toetudes ja enesele osaks saanud manipulatsioone järgides. On tõsi, et tema sammud on sageli ennast piiravad, ennast vähendavad, enesele olulist välistavad – tema ise teeb sammu, mis teda ennast jätab temale endale vajaminevast ilma. Tegelikult ei näi temal head valikut olevatki – kõik on halb, kuid ikkagi on midagi, mis on halvem.
Seni vägivallale allunu teadlikkuse kasv - Minu sammu suunas teadmine - teise käitumine on vägivaldne/ teine peab vägivalda normaalseks/ teine ei lõpeta vägivalda – seega, Mina ise tegin valiku, kuidas selle teadmisega toimetan. Valikud on olnud erinevad - Mina läksin ära, et vältida osaks saavat, kuid seejärel olin Mina vihane/ kurb, et ei saanud olla seal ja sel moel, kus ja kuidas seni olin ning kus oli ka Minul õigus olla.
Mina ise karjusin/ mossitasin vastu – siis olin ka Mina avalikult vägivaldne. Mina leidsin mooduse, kuidas vältida teise ärritamist – seega valetasin/ vaikisin olulisest, seega leidsin asenduse/ lahenduse, kuidas saada endale vajaminev, seega loobusin olulisest, seega olin ärrituv, kurb, väärtusetu, tühine.
Puudulik kommunikatsioon, häiritud kommunikatsioon – inimene, kes ei tule toime temale edastatud informatsiooniga, vastustab info ja selle edastaja - info edastanu ei tule toime temale vastu tuleva informatsiooniga – teise sõnaline/ füüsiline/ energeetiline vastus ei ole, tema jaoks, õige – selle vältimine ja eluterve valiku mitte tegemine tähendab teema eest varjumist ja iseenda varjamist.
On tavaline, et kui informatsiooni vältiva inimese teadlikkus ei kasva ja vaimse taseme töö võimekus ei parane, siis selline olukord kestab ja süveneb – laps, kes ei õpi enese distsipliini ega elutervet vastutuse võtmist ega mõista enesega toimuva tegelikku põhjust – kasutab seda, mis on tema jaoks töötav lahendus ja käepärane harjumus – anda teisele, kui puudu jäävale/ õigel moel vastavale lapse vanemale, teada, mis on tolle teise ülesanne – muuda, säästa, hoia, kaitse, väldi, talu.
On selge, et sellise olukorra lahendamiseks tuleks ühiselt või siis ühepoolselt muuta seni kasutusel olnud mustrit ja teha eluterved valikud – lõpetada vägivalla kasutamine/ lõpetada vägivalla talumine. Ühine saab kesta edasi siis, kui on võimalik olla aus ja inimene omab teadlikkust, elutervet enese distsipliini ja võtab vastutuse enese, kui inimese/ ühendav rolli kandja/ ühises osa olemise, eest.
Väga harva tahab muutuda see, kelle jaoks vägivald on normaalne elu osa ja kasutusel olev lahendus – tema on ise enda vägivallale üles ehitanud – see kinnitab teda ja sunnib temaga olijat kuulekusele ja suunab õigel moel kohtlemisele – laps, kes on pidanud taluma ebaõiglust ja vale moel kohtlemist – teostab vägivallaga õpetamist ja kontrolli, kuidas temaga tohib ja mil viisil ei tohi – siis ei tehta ega olda tema vastu.
Mida kauem ta sel viisil Maailmaga suhtleb ja enese kohta informatsiooni annab, seda loomulikum see tema jaoks on – Mina, Minuga kaasnev, Minule ei vaielda vastu, Mind ei eirata, Minule on lubatud, sest Mina olen, teis(t)e toetusel, enese Mina ära tõestanud.
Vägivaldse mustri katkestab tavaliselt see, kelle vastu on vägivald kasutusel ja, kellel ei ole toetust, enese Mina tõestuseks, et vägivalda, päriselt, vältida/ lõpetada. Tema enese kasv on mustrit muutvaks teguriks – kuid senikaua, kuni ta seda teinud ei ole, surub keskkond teda järjest vähemaks, et vaadata, millal tema piir vastu tuleb – mida kauem olla talunud ja mida vähem on enese Mina, seda kauem see osa, mustri teekonnast, kestab.
Olulist ja vajalikku sammu – enese pärast – takistavad valiku võimalused – siis, kui lähen seda teed, siis ootab Mind see ees – siis, kui keeran sinna, siis saab Minu osaks see – siis, kui valin tolle tee, siis kaotan selle. Vägivalda kasutavasse keskkonda/ suhtesse jäämise taga on peidus inimese valik – millises vanuses iseennast tema päästab ja säästab – mis on temale oluline, mida tema kaotada/ lõhkuda/ asendada ei taha/ ei saa.
Otsusel – enese pärast – on alati mingi hind, mis selle eest tuleb maksta – senise kaotuse võimalus teeb haiget ja on ebaõiglane – see suunab vaatama teise poole – siis, kui teine ei teeks/ ei oleks – siis, Mina ei peaks, ei teeks, ei oleks, ei valiks.
Ära tee, ära sunni Mind astuma sammu, mida Mina teha ei taha - see soov, et teine mõistaks inimese valu ja inimesele osaks saavat ja tema ees seisvat – on väga pika ajalooga vajadus, et teine, ühes olles, hoiaks ega teeks valu – kuid seda, teise mõistmist, ei saa olema, sest see, kes õigustab enese valikut ja peab vägivalda normaalseks, ei saa aru vägivaldsest mustrist välja astuja sammu sügavusest ja otsuse tähendusest – selle asemel nimetatakse sammu tegija rolli, et saada võimalus võrdluseks ja enese Mina tõestuseks ning järgi kõlab informatsioon - nõrk, tunneb süüdi, on vale, ilma temata on Meil/ Minul parem.
Enese tões seismisel, ja tegelikkusega koos olemisel, on oma hind – see on Minu enese valikuga kaasnev ja Minu enda maksta – kahte korraga ei saa – siis, kui tahan ja siis, kui enam ei taha, siis tuleb valida – vägivalda ei saa lõpetada, vägivalda ja vägivallast vaba koos olemist ei saa ühendada – vägivalla valinu juures/ temaga koos ei saa olla, sest, varem või hiljem, too kordab oma tegevust.
Marianne
04.06.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar