Vägivaldse keskkonna lõks, mis hoiab inimest vägivaldses ja vähendavas suhtes, on info – see ei olnud nii, teine ei saanud aru – justkui inimene ei mõistnud enese tegu või temale öeldut või ei oska enesega ühes olijat lugeda, justkui inimene ei tahtnud ega olnud võimeline - temal lihtsalt juhtus/ kukkus sel moel välja – KUID inimene saab mõista ja aru saada ja teisiti teha, kui veel oodata, veel paremini seletada, veel selgemalt tõestada, mida iganes.
Tegelikult on sellise informatsiooni eesmärk juhtida tähelepanu suunda ja sisu - hoia oma tähelepanu teisel ja ütle, et too on Oluline – sel moel keerab tähelepanu ära tehtult ja tehtu tagajärjelt – et näha inimesest seal, kus teda ei ole ega ole tegemas seda, mida too ei vali teha – see on sugereerimine, vajadustel mängimine, uskumuse andmine, lootuse säilitamine, lahenduse kasutamine.
Sellise informatsiooni lõksu kinni jäämine on oote seisund – enese elu on ootele pandud - et millal siis teine lõpuks mõistab ja aru saab ja teoks teeb – vägivalla ja vähendamise lõpetab – et, kui teine ikka ja endiselt vasakule astub, siis on ise enese vaigistamine – teine ju ei tahtnud, teine ei ole veel aru saanud – et, kui enese soovid ja vajadused on endiselt olemas, siis nendega ootamine ja nendest vaikimine või siis rääkida/ arutada proovimine – hirm, ebakindlus, turvatunde puudus – sõnade sättimine, koha valimine, et teist mitte rabada ega segada – ei ole vabadust ega avatust – on endiselt üks suur jama – vägivald ja vähendamine kestavad edasi ja üks kannab kahe suure inimese suhte vastutust.
Tegelikkus – vahel võib ja saab olla, et inimene tõesti ei teadnud või veel ei mõistnud või tegi kogemata. Selleks, et näha teise tegelikke valikuid – peale olulise info edastamist, on vaja, et teine ISE otsib informatsiooni, ISE räägib toimunust, on ISE huvitatud muutusest – teine näitab selgelt välja, et on huvitatud enese kasvust, suhte paremast kvaliteedist ja on mõistnud peamist – temaga ei olnud hea, tema valikute/ oskuste/ teadmiste/ harjumuste tõttu – temal on vaja juurde õppida ja kindlaid asju harjutada.
Vägivaldne ja vähendav keskkond on äraspidine – see, kes annab teada vägivallast ja vähendamisest, see peab tõestama, et teda on kohustus teisiti kohelda ja tema peab ära seletama, miks vägivalda kasutav on kohustatud seda tegema. Mitte, et see oleks tavaline elu ja argine normaalsus, vaid teine peab teadma, miks tema on kohustatud enese harjumusi muutma ja ise ennast kontrollima – et, kuidas on, kellelgi teisel õigus määrata, mida inimene teeb ja mida ei tohi teha.
Selles kohas, kus öelda – see ei olnud hea/ õige/ aus – tuleb, vägivalda normiks pidavas keskkonnas/ vägivaldse tonaalsusega suhtes, erinevate informatsioonide konflikt - vägivalda kasutav ja õigustav ei püsi enese piirides ega taha ta mõelda teisele osaks saava peale – ta ei saa sellest aru, sest tema seletused ja mehhanismid käivad läbi vägivalla kasutamise ja selle talumise.
Tema ei taha kuulda enese distsiplineerimisest ja enese kontrollimisest, sest ta on x vanuses laps, kes endiselt ei nõustus sellega, mis ei ole tema kohustus – tema kohustus ei ole see, mida tema ise ei ole endale valinud – tema kohustus ei ole see, mis on kellegi teise teema – teisele osaks saav ja teisega toimuv ei ole tema teema - tema valib ise, kellega, kuidas ja miks – tema ei ole kõigiga sama ega samal moel – see sõltub sellest, kuidas teda koheldakse – kuidas teda, kui Last/ rolliMina, kinnitatakse – ta ei väärtusta seda suhet/ inimest, keda ta ei kaota – tema on sunnitud selles/ sellega olema.
Sel moel Maailma ära seletaval puudub täis kasvanud inimese teadlikus - tema Mina on roll, mida keegi teine/ tema ise tõestab – tema teab, et tema on suhtes tähtsaim ja tähtsam – teine saab olla läbi tema, teine ei saa olla ilma temata – seega teine, enese olemas olemiseks, vajab teda.
Laps, kes ei ole kasvanud inimesena, ei näe ega mõista teist inimesena – ta kasutab ja mõistab teist vahendina – ta ei näe ega mõista oma Ema/ Isa inimesena – ta näeb Ema/ Isa enese jaoks ja pärast olemas olijatena – neid ei saa olla, kui Last ei ole = neid ei ole siis nagu olemaski – laps ei tea ega tunne inimest – seda, kes on Ema/ Isa ilma Lapseta – seega tal puudub mõistmine, et vanema roll on ainult üks osa inimese elust/ teekonnast ja Laps ei pruugi olla selles tähtsaim ega igavene – inimene ei kao, inimene jääb alles ka siis, kui ta ei väljendu Ema/ Isa rollis olevana.
Lapse tasand tähendab, et kui suurele inimesele öelda – Sina ei tohi, Sinul ei ole õigust – teisega sel moel käituda, teise vastu sellisena olla – siis ta läheb lühisesse – mäng ei ole õigetes rööbastes – temale pööratakse teistsugune tähelepanu – teda ei kinnitata üle, teda vaadatakse teistsugusena – tema ei ole tähtsaim = tema on vähem = teda sunnitakse tegema seda/ tegelema sellega, mis ei ole tema kohtustus = temale on see vaimsel tasemel protesti äratav.
Vaimne piiratus, mis väljendub füüsilise reaktsioonina, tähendab, et inimene ei ole kõndinud mõistmiseni – tema tasand on endiselt lapse oma – Mina pean – teise vastu teist moodi olema/ teisega arvestama = enese Mina tahaplaanile jätma, sest Mind sunnitakse selleks – muidu Mind karistatakse/ Minule pööratakse häiriv ja ärritav tähelepanu – muidu Mind nimetatakse kadedaks, valeks, häbiks, isekaks, jne.
See tähendab, et lapse Mina tasandile jäänu ei ole kasvanud mõistmiseni – Mina olen teise vastu hea, hooliv, mõistev, sest Mina tahan teisele teada anda, et too on Minule oluline – Mina ei taha midagi vastu saada ega enese Mina tõsta/ tõestada, et vaata, kui õige ja tubli Mina olin/ olen – Minu jaoks on oluline, et teisel on Minuga hea – Mina olen enese eest ja ühise eest vastutuse võtnud.
Lapse tasandi teadlikkus – Mind vastustatakse/ Mina ei saa olla Mina/ Mind sunnitakse tegema seda, mis ei käi Minu Mina juurde – jonn, solvumine, vägivald, manipulatsioon. See tähendab, et rollide tasandil olev ja, käsil olevas teemas, lapse teadlikkusega inimene näeb ja kogeb enese kõrval Vanemat - seega pöördub Laps Vanema poole ja Vanema vastu, kes ei kuula/ ei näe teda ja kes ei täida oma kohust – Laps suunab ennast selle poole, kelle kohustus on taluda pingeid ja lahendada lapse tundeid.
Seega leiab aset samasugune võimu võitlus, mida inimene kasutas möödunus või mida tema, siis ja seal, ei saanud kasutada – nüüd ta siis väljendab ja näitab ennast – Mina näitan Vanemale, Mina tõestan ennast, Mina panen Vanema enesele alluma/ enese tahtmist täitma – Mina olen olemas.
Vahel on suure lapse partneriks keegi teine, temaga samast, sageli teine laps, kes oli tüliks, tülikas, segamas, vägivaldselt/ vähendavalt käitumas, samadele asjadele pretendeerimas – nüüd saab suur laps kasutada võimalust ja ennast väljendada, ennast välja elada.
Olgu see siis üks või teine variant ja rollide paar - inimene süveneb protsessi ja jääb seda nautima – ta jääb ennast tõestama ja nähtavaks tegema, kuid, sel moel, ta ei kasva täis. Ta ei lahenda möödunu situatsiooni ära – ta on enese loos kinni – selles kohas Mina pean saama olla Mina PUNKT
Suurte inimeste Maailmas kordub sama, mis lapsepõlves – lapse tasandil olija võtab kasutusele lapse lahendused ja võimalused, kuid kuna nüüd on tema suur ja teisega sama, siis ta teab, mida tuleb teha – see, kes julgeb Last takistada ja Lapse kohta, häirivat, informatsiooni anda, see kohtub tagajärjega – Lapsest saab Suur/ Vanem, kes ise valib ja otsustab, kuidas teise, kui enese vähendajaga/ enese vastustajaga, käituda. Selles, mida ta erinevate tasandite ja väärtuste konflikti lahendamiseks kasutab, tuleb nähtavale kasvamise keskkonnas õpitu.
Vägivalda kasutav muudab, sel moel, enesele osaks saanut, milles tema endiselt – tervikuna või aeg-ajalt – elab – tema õpetab möödunu Vanemat/ teist Last, kuidas teda tuleb kohelda ja kuidas tuleb temasse suhtuda ja ta teeb seda samal moel nagu temale osaks sai/ tema pealt nägi. Seega suur inimene solvub, jonnib, tänitab, pilkab, lööb, karjub, jne.
Tuleb tunnistada tõtt – inimese aju on plastiline ja taastumise võimeline – inimene on võimeline kasvama inimesena ja õppima, tõelises Maailmas, tõelist – inimeste vahelist - tasakaalu hoidma.
Tuleb tunnistada tõtt – kõik inimesed ei vali seda teed ja kõik inimesed ei ole selleks võimelised – seda siis, kui ajukahjustus on sügav ja laialdane ning inimene viibib, endiselt, vägivaldses keskkonnas/ suhtes ning tema hoiab kinni oma Minast ja õpitud mustritest/ reeglitest – ta on tähelepanust sõltuvuses ega suuda ise ennast kaotada – tema peab saama õige tähelepanu osaliseks – ta teab, et ilma vajamineva tähelepanuta jäädes ja ilma teda ära tõestava tähelepanuta olles – saab tema osaks see, mida ta ei talu – temale, tema enda kohta, informatsiooni edastav tähelepanu.
On teadliku inimese asi teha vahet, kas vägivalda kasutav/ kasutanud teine on valmis edasi kasvama või manipuleerib. On teadliku inimese vastutus teha, ainult, enesega arvestav valik - olles seotud lähedaselt sellega, kes ei vali inimesena kasvamist, on konfliktid ja vägivald garanteeritud - seega, samasse jäädes, saab see kõik, nii "ilus", kui ka valus, ka enese osaks.
Tasandite teadlikkuse ja piirangute erinevus tähendab, et mõlemal on halb – nii sellel, kes ei ole valmis kõrgema ja avarama teadlikkusega energiasse tõusma, kuid eriti sellel, kes peab, teisega lähedasemaks koos olemiseks, teise energiasse madalduma ja selles püsima, et teise „muutust” suunata ja oodata – kuid tegelikkuses tolle Vanema rolli täita ja Olulisuse tõestajaks olla.
Madalamal olija saab oma energeetilise toidu teise, kõrgemast, energiast – see tähelepanu, mis pööratakse ja antakse inimesele, on, tema jaoks, tema olulisusele rõhutamine, tähelepanu saamine, Mina kinnitus – seega tema ei taha, et midagi muutuks – temal on vajaminev energia doonor olemas – miks tema peaks olema ise seisev ja ise vastutav, kui tema saab sel moel läbi.
Tuleb jätta kõrvale igasugused rollid ja taandada lugu inimestele – inimene teeb ise ennast nähtavaks - inimene valib selle, mis on temale vajalik ja oluline. Madalama energia tasandil püsija saab manipuleerida ja väita, et tema ju tahab/ tahtis, kuid tema ei õnnestunud, sest tema ei saanud aru/ ei osanud/ ei mõistnud – kõik see selleks, et anda teisele eesmärk olla rollis - kasvatada, õpetada, toetada, mõista Last, kes ei taha ega vali suureks kasvada.
Tegelikkus – siis, kui inimene ei tunne siirast huvi, kui inimene ei astu reaalseid samme, kui inimene kasutab endiselt vägivalda ja vähendamist, toetab ja peab seda normaalseks ja on näha, et see ei vähene ja inimene, vägivalda kasutades, ise ei peatu ega ole oma tavasid muutmas – siis ta valetab ja varjab oma tegelikkust – ta nimetab selle teiseks.
Mine ära ega ära vaata tagasi. Vägivaldse keskkonna lõksu aitab lahti murda informatsioon – seega tuleb muuta enesele antud ülesannet – Mina ei pea teisele ära seletama, et teine oleks Minuga paremini ja hoolivamalt, et teine kohtleks Mind teist moodi – kinnitades Minu ja Meie suhte olulisust. Teine, valides koos olemise ja elamise, juba kinnitas seda – nüüd peaks see näha ja kogetav olema.
Tegelikkus – Minu osa on vastutada 100 % enese eest ja enese osa eest ühises – sama on teisega – tema vastutus on vastutada 100% enese eest ja oma osa eest ühises – Meie mõlemad teeme ühise – senikaua, kuni üks valib lapse tasandi ja vajab/ otsib/ loob endale Vanemat, ei ole see kahe täis kasvanu suhe – senikaua jäävad inimese/ Naise/ Mehe reaalsed ja õigustatud ootused tahaplaanile ja neist saavad täitmata jäävad vajadused.
Õpetades/ kasvatades/ taludes teist, sest teisega ei saa rääkida asjadest/ tegudest/ valikutest avalikult ja õigete nimedega – aset leiab informatsiooni ja selle edastaja vastustamine – on tegemist Lapse ja Vanema suhte tasandiga ja see on põhjus, miks teine käitub nii nagu Lapse rollile kohane – Vanem on miski, kes peab olemas olema, lapse jaoks ja pärast – tollel ei ole teisi ülesandeid ega teisi sama tähtsaid.
Vanema kohustus on teha nii, et lapsel oleks mugav ja hea olla. Kui koos ei ole hea – vanem käib kohustuste ja kontrolliga (vastuta ise/ vastuta ühise eest) pinna peale, siis Laps vastustab kohtlemise - tõestab enese Mina = tõestab enese rolli ja kohustused ära ja osutab neile/ sellele, mis ei ole tema ega tema vastutus ning suurema jama peale läheb hängib mujal, elab oma elu mujal.
Laps teab, et vanemat ei pea kuulama - kasvatav jutt on tühi, sest vanem ei hoia piire paigas ega jää oma Ei-le kindlaks. Laps on pealt näinud, kuidas Isa/ Mees kohtleb Ema ja seega on aru saanud, et vanemat ei pea hoidma ega vanema heaolu eest hoolitsema – too jääb alles, tahab last, andestab, vaikib, naeratab, küpsetab pannkooke, lohutab, annab vajamineva, ei näita oma valu ja muret välja, jne - Lapse ilmudes täidab oma rolli.
Lapse ja Vanema rollid ja nende täitmine annavad teada, et Vanem ei muuda oma otsust, Vanem on Lapse valinud – Laps ei ole Vanemat valinud = Laps ei ole kohustatud seda tegema ega seda välja näitama - Vanema peab olema tänulik ja õnnelik (st täitma Lapse kapriisid), et Mina temaga olla tahan – tema tahtis Mind – kinnitagu siis, oma rolli täitmisega, et tahtis – kui Vanem ei tee seda, siis on tema Vale ja teeb Minule liiga.
Siis, kui surve, käitumisele/ väljendustele/ valikutele, on liiga "vale" ja ebamugav, siis Laps kolib mujale/ otsib-loob uue keskkonna ning annab seal teada, kuidas temale tehti liiga ja temaga käituti valesti – see on kindlal moel edastatava informatsiooni abil kindlal viisil vaatava/ kohtleva tähelepanu saamine = Lapse tasand püsib = Laps saab enese Mina kinnituse.
Lapse tasandile jäänu ja Lapse rolli kasutav ei ole õppinud, et suhe ja ühiselt loodu/ hoitav tähendab 50% ja 50% vastutust – seda lisaks materiaalsele Maailmale, ka vaimse ja füüsilise tasandi eest. See tähendab, et ei saa olema reaalseid samme, et ta on seda mõistnud. Seega on lugu tasakaalust väljas ja temaga koos olija on sunnitud rohkem panustama – vaikima, taluma, muutma, muutuma, et Laps oleks rahul, vägivalda ei kasutaks ja ühist ära ei lõhuks, kui otsustab teisale minna.
See suhe/ koos elu, mille üks osapool on Laps, kes täidab oma tegelikku rolli Lapse/ Vanema rollide alusel, näeb suhte selgitamise hetkel välja nii - Laps vaatab üle selle, milliseid rolli ülesandeid tema täidab/ täitnud on ja mida, enese elust, teise pärast ohverdab – see on see, millele tema vastu ei saa = see ei tõesta ega tõsta tema Mina = see ei ole temale vajamineva tähelepanu koht = tema jääb, seal ja selles, ilma tähelepanuta = vajaminev tähelepanu läheb teisele või teisega kaasneb Lapsele tähelepanu, mida too ei talu.
Vaadates üle kõik selle, mis ja kuidas on, materiaalselt üles loetavana/ enese kaotust kogenuna, tehtud ja ära antud – vaadates seda enese rolliMina prillidega ja kohustuste nimekirja kasutades - tema ei saa aru, et tema midagi valesti oleks teinud või teeks. Tema ju on ja annab oma osa – teda koheldakse ülekohtuselt – tema käest nõutakse seda, mida ja kuidas tema ei taha ega pea.
Lapse ja teda kinnitavate suurte tasandi valimine annab teada inimese teadlikkuse tasemest ja vaimse piiratuse suurusest. Ei ole temaga seotud inimese ülesanne olla Lapse Terapeudiks/ Õpetajaks/ Kasvatajaks/ Vanemaks – kõik need on rollide täitjad, kes on suunatud Lapse toetamisele, hoidmisele, tahtmisele – ning nende kohta kehtib teadmine - nemad saavad olla olemas siis, kui on olemas Laps – seega on nende asi osaleda Lapse olulisuse tõestamises ja Lapse vajaduste täitmises.
Laps saab otsida/ leida järgmise vanema, solvuda ja olla Mina Pean olema Ise – mis ei tähenda, et tema oleks tõeliselt ise – solvununa annab ta teada, et tal ei ole õiget Vanemat/ et Vanem peab oma rolli ülesandeid täitma. Laps ise saab ennast vabastada vanemaga suhtlemisest, kuid teda, enese lugudes, kui enese iseseisvuse tõestust alles hoides – ise ja eraldi oleva Lapse rolli kinnitus on enese Mina ankur.
Laps ei saa olla partner Mehele/ Naisele - inimene võib järgida rolli jooniseid, kasutada rollist tulenevaid võimalusi, kuid rollist tulenevate ülesannete täitmine ning ka selle tegemine, mida inimene teeks ja annaks endale üksinda, ei anna kinnitust, et tema tahab/ oskab teise inimesega, kui Mehena/ Naisena/ inimesena, koos olla.
Selle info saab anda inimene, inimesele – Mina valin Sinu – Mina näitan selle välja sellega, kuidas Mina, inimesena/ Mehena/ Naisena, Sinusse suhtun, kuidas Mina Sinuga koos olen – ei ole vaja kõlavaid sõnu ja suuri žeste, mis viivad tähelepanu nende lausujale/ tegijale - need on sageli väikesed ja argised asjad, milles inimene valib teise ja kinnitab üle nende kahe seotust - teine tajub teda enesega samas ja näeb teda enda kõrval.
Lisaks sellele loob tugeva ühenduse ja annab pidava põhja jalge alla informatsiooniga tegelemise oskus - ühes olijad räägivad samas keeles ja toimetavad mõlemale mõistetavas ja, kui ongi nii, et üks mõistab ja õpib uut, siis ta vahendab selle teisele ja too võtab ka ise teada saadu kasutusele või kui on segadust loov teema, siis mõistetakse seda, kui mõlema vastutust ja mõlemad otsivad ühist hoidva lahenduse, mis toetab mõlemat.
Marianne
10.06.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar