Hülgamise kogemus on sügav üksindus – Mind on jäetud = Mina olen üksinda jäänud - igavesti. Hülgamise kogemus on põhjatu hirm – Mina olen üksinda = Mina ei tea, mis Minust saab, sest Minu tugevust ei ole Minuga.
Hülgamise kogemus on informatsioon, millega laps kohtus, kuid mida ta ära ei suutnud süüa - Mina ei ole oluline - Minu Ema/ Isa saab/tahab elada ilma Minuta ja see on temale okey.
Hülgamine = Mina ei ole oluline = Minul ei ole mõtet = Mind ei ole vaja. Laps ei oska anda enda olemas olemisele eesmärki - tema teadlikkus liidab teda vanemaga üheks - nad saavad olemas olla, ainult, koos.
Hülgamise kogemus on varase lapsepõlve kogemus, mille sisse ei ole antud uut informatsiooni – sinna ei ole antud uut teadmist ja see tähendab, et lapse sõnad, mõistmised, tunded on endiselt alles ja täiesti oluliselt elulised. Sarnane kogemus toob kaasa automaatse tõlgenduse, mis on möödunu oma, mitte tänasesse aega kuuluv.
Uskumus - Mind ei tohi ega saa hüljata, sest Mina olen oluline – siis, kui hüljatakse ja jäetakse, siis järelikult ei ole oluline. Mina, kui Laps, ei ole oluline oma Emale/ Isale, sest tema saab Mind jätta – temale ei tee see paha ega haiget = tema ei võta midagi ette, et koos olla – Mina ei näe ega saa aru, et tema tahaks seda.
Elu tõde - Mind ei tohi hüljata, sest Mina ei tule ilma teiseta toime. Tundeinfo - Mina tunnen hirmu = Mina olen jäänud üksinda – Mina ei tea, mida teha/ kuidas olla = eluline kogemus, et Mina ei saa ise ennast, enesele vajaminevas, aidata.
Pealispind – Mina olen oluline = Mind ei hüljata. Sellest sügavamal - Minust ei piisa = Minule on vaja teist. Ehmatava kogemuse tõlgendus - Mina ei ole, sellisena, oluline. Lahendus - Minul on vaja olla teise jaoks oluline = Mina olen meelepärane, vajalik, õige = siis Mind ei saa hüljata.
Hirm on tundega kohale toodud informatsioon - Mina olen üksinda - Minul tuleb ise oma elu korraldada. Mõistmine - vanem on süüdi, vanem põhjustab - siis, kui tema ei, siis Mina ei.
Kuna ja kuni hülgaja ennast ei muuda ega lugu korda ei tee, senikaua tunneb ehk edastab ise endale informatsiooni, kuna näeb/ kogeb/ teab, laps ennast hüljatuna = üksinda.
Lapse lahenduse taga - tuunida ise ennast / teha ise ennast paremaks = õigeks - on elu vägivaldses keskkonnas – info edastusele, lähedusele, abile, mõistmisele olid seatud tingimused – need ei olnud normaalsed õigused – neid sai ära võtta, piirata, keelata, nende eest sai tasu nõuda, teatud moel käitumist oodata – lapse elulised vajadused nimetati valedeks, last nimetati ebanormaalseks, värdjaks – temale ei saa ega ole võimalik neid anda.
Lapse kogemused, et siis, kui temal oli paha ja valus, siis vanem vaatas pealt ja eiras ega arvestanud ja sai, teades, ka meelega ja tahtlikult teha. Lapse kogemused, et siis, kui tema andis endast teada/ tahtis seda teha, siis vanem keeldus/ vaikis/ ei vastanud/ karjus vastu – lapsel oli vaja ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha – laps sai aru, et vastutus, et vanem Mind tähele paneks ja Minuga arvestaks, on Minul endal.
Sellest mõistmisest sai alguse – suhte/ suhtluse eest vastutuse enesele võtmine, Olulise Teise vajamine, ootamine, järgi minemine, tõestamine, selgitamine, enese maha müümine, meeldida püüdmine, Hea/ Kuuleka/ Eeskujuliku/ Tubli Lapse roll, enese maha salgamine, enese viha ja häbi, kuid ka teiselt nõudmine ja teise sundimine.
Oleneb möödunud aja lapse vanusest, millise valiku inimene valib ja teoks teeb. Mis oli selle lapse puhul töötanud ja mille ta oli välja mõelnud/ mida oli pealt näinud. Lapse vanus on see aeg, mil leidis aset usalduse ja kindluse kaotus – oli enne ja pärast koht – edasine oli selle koha kinnitus ja selles sisalduva info kinnistumine. Lapse elus oli hülgavat informatsiooni kordades rohkem, kui seda ümber lükkavat ja teda ühes olema tahetud/ oodatud infot.
Ebaterved suhted – vägivalla ja vähendamisega nõustumine ning neid teostava inimesega jäämine - saavad alguse siis ja sellest, kui lapsel, kes omab hülgamise kogemust ja tunneb elulist hirmu, ei ole vägivalda ja vähendamist mitte kasutavat inimest, keda, kas või mõttes ja kaugelt, enese ankruks pidada.
See tähendab, et lapse elus ei ole seda, kelle kohta laps teab, et too inimene peab ja teab lapsest ega pea tema vastast vägivalda õigustatuks ega hülga last, vaid ta elab selles kauguses, sest ei saa seda – ka lapsele mõistetaval ja tõeks pidaval põhjusel - muuta.
Kuna ja kuni selline informatsioon puudub, siis see, kelle külge laps ennast kinnitab ja kellega seob, on seesama inimene, temaga samas, kes hülgamise kogemust kordab ja lapse elulist hirmu süvendab.
See seotus, mida laps ise alles hoiab, toob kaasa ebaterved mustrid ja lahendused, sunnib otsima sisemise pinge maandusi, vajaminevaid asendusi – sest just see seotus on see, mille eest laps kaitset otsib, millesse tuge vajab ja enese mõistmist ootab – valu ja hirm ei lõppe ega kao kunagi.
Terved põlvkonnad, ühe ja sama kogemusega – suguvõsa liinis kulgeb, järgnevalt järgnevale, hülgamise kogemus – omad hülgavad omi – vanem hülgab oma lapsed – piiratud vaimsus toob kaasa sama kogemuse edasi andmise – vanem ei mõista oma tegu ega selle tagajärgi või ta ei taha oma last – ta tahabki temast lahti saada – inimene vabaneb probleemist, enese elus, et saada vastu see, mida ja kuidas tema vajab – elu enesele, enese tingimustel.
Hülgamise kogemusega suureks kasvanud inimesed teevad sama, mida nad tegid lapsena – elades vägivaldses keskkonnas, kus ei ole eluterveid teadmisi ja suhteid ning olles harjunud senisega, pidades just selliseid valikuid normaalseteks, kuna teisi ei ole olnud saadaval, siis kinnitavad nad ennast selle teise külge/ püüdlevad selle teise poole, kes on võimeline neid hülgama.
See on inimene, kes on seda teinud, kes on seadnud enesega koos olemisele tingimused, kes sunnib seda inimest, kes tahab, et temaga ollakse ja tema vajadustega arvestatakse, vaikima/ muutma/ valima/ muutuma, kuid ka kuuletuma ja alluma.
See on inimene, kes ei hooli põhi rollide nimedest – tema jaoks on inimesed tüliks ja vahenditeks, tema võtab ja jätab, määrab ja otsustab. Talle ei loe sugulussuhted – ta täidab neid kohusetundest lähtuvalt, kuid vabastab ennast siis, kui need on teda häirivad ja vabaneb neist, siis ja kohe, kui see on võimalik. Ta ei õpi möödunust ega paranda suhteid – ta talub seda, millest ei saa vabaks.
Tingimuste esitamise taga on enese elu üle määramine ja ergas ise teadvus, kuid ka informatsiooniga toime tulematus ja konkurentsi vältimine – inimene ei tule toime tema enda kohta edastatava infoga – tema Mina pilti ei tohi mõrvata/ mustata ning temaga samas on keegi, kes on sama, kellega saab teda võrrelda, mille alusel saab tema olla see, keda jäetakse – seega jätab tema juba enne või teeb ta nii, et just teda tahetakse.
Valiku tegemine, mis lähtub hülgamise hirmust, lõhub suguvõsa – inimesed valivad pooli, väldivad kedagi, lõpetavad suhtlemise – kõik see, selleks, et vältida üksindust, jäetust – kõik selleks, et vaigistada hirmu ja tagada enesele eluliselt vajalik.
Elu näitelaval, kui konstellatsioonis, on Hülgaja selle Vanema/ täiskasvanu esindaja, kes tema külge kinnituvaid lapsi hülgas – seda mitte selleks, et nood saaksid, lõpuks ometi, kogeda turvalist koos olemist ja hoitud ühes olemist, vaid, et lapsed saaksid täis kasvada – Vanemast lahti laskmise etapi läbi käia ja Vanemale, tema poolt valitud, ilma lapseta eluga nõustuda.
Hülgamise hirm on ka sellel, kes paneb enesega koos olemisele tingimused ja on võimeline ära minema – tema vajadus, tähelepanu ja hoidmise järele, avaldub avalikus ruumis – seal, kus on tähelepanu ja see keegi, kes on selles kohas olulisim ja kõigi tähelepanu saaja – seal teeb senine Bitch ennast nähtavaks ja loob tollega sideme, et kogeda ühendatust ja kogeda/ näidata/ näha enese erilisust - et mitte olla hüljatu/ tühistatu.
Mina olen hüljatud = Mina olen võtta ja jätta – see on lapse seletus oma kogemustele – vanem viib hoidu ja tuleb järele, vanem jätab koju ja tuleb tagasi, keegi võtab lapse ja tagastab tolle – võeti ja jäeti, korduvalt = ei saanud kõikjale kaasa, ei olnud kõikjal koos – vanem läks ära, oli eraldi, keeldus last kaasa võtmast, põhjendas seda lapse isikuga/ omadustega/ tegudega.
Jätmise kogemus – see siis, kui see maha jäämine/ eraldi olemine tegi valu ja hirmutas. Võtmise kogemus – see siis, kui viidi ära, kuid ei tahtnud minna. Hülgamise kogemus – see siis, kui oldi paigas, milles ei tahetud olla – see oli siis, kui ei saanud = ei olnud luba minna sinna, kuhu taheti minna. Asjana olemise kogemus – laps, kelle vajaduste ja tunnetega ei arvestatud, kellele oli öeldud, et teda võidaks ära saata, alatiseks - võidaksegi mitte järgi tulla, mitte kunagi.
Vaimne ja füüsiline vägivald, manipulatsioon informatsiooniga, tekitades tahtlikult hirmu, häbi, ärevust. Asjade nimetamine õigete nimedega – Mind kasvatas vaimse piiratusega, vähendamist ja vägivalda kasutav inimene, kes hirmutas, ähvardas, teostas – see tõi kaasa abituse, ebakindluse, teadmatuse.
Hirm enese pärast, hirm enesele osaks saava pärast. Mind anti hoiule ja jäeti võõraste juurde, kellele olin tüliks ja nad ei varjanud seda. Vanem käis, Mind kaasa võttes, palumas ja survestamas, et talle antaks võimalus Mind ära saata – korduvalt.
Hülgamine on teadmine – mitte keegi ei tule Minule järgi, Minule appi, Minule toeks – olen täiesti üksinda – inimesed on ja olen nendega seotud, kuid just need samad, nn Omad, inimesed jätavad Minu siis, kui Mina neid kõige rohkem vajan – seda ka siis, kui just nende enda sõnad ja teod näitavad üksindust ja välja jäetust, eraldatust ja hukka mõistu - nad ei mõtle ümber ega vali teisiti - nad jäävad oma sõnade ja tegude juurde - Minul tuleb õppida seda informatsiooni reaalsena ja tõesena ja õigena võtma.
Kõiges selles oli informatsioon, mis põhjendas ja süvendas elulist hirmu – isa ei valinud üldse Isaks olla - ema ei tahtnud Minuga koos olla – siis, kui ja seni kaua, kuni oli võimalik – valis ta võimaluse, et olin ära. Koos oli ta siis, kui teist võimalust ei olnud. Kuid, olles koos, andis ta endale võimaluse, kuidas väljendada vastikust, ebameeldivust, põlgust, viha, et mina olin Mina ja tema pidi Minuga koos olema – kuna keegi teine seda ei teinud/ ei tahtnud.
See ei olnud hülgamine – see oli täiskasvanud inimese valik, kuidas tema endaga toimuvat põhjendas, väljendas, lahendas. Temale meeldis olla rollis – siis ta naeris ja säras, kui oli keegi, kellele esineda, kellele lahkust/ sõbralikkust näidata – kuid ka siis suutis ja oskas ta, selle sära ja naeru seest, salvata ja halvustava pilgu heita – Minu poole ja Minu pihta - tema väljendused ei sündinud Minu olemas olemisest, vaid tema isiklikest vajadustest ja valikutest.
Tänase aja teadlikkus – teine inimene ei hülga Mind – teine inimene valib selle, kuidas tema käitub. Mind ei ole võimalik hüljata = maha jätta/ ootele panna/ õigeks muutuma suunata, et siis tullakse tagasi, kui tahetakse/ viitsitakse/ kohustust tuntakse/ sunnitud ollakse/ vajaduse täidetust oodatakse/ rollile kinnitust tahetakse.
Kohates, vägivaldset kohtlemist ja kogedes vähendamist, Mina ei jää ootama, sest Mina ei ole asi, mida on võimalik jätta ja võtta – Mina kõnnin oma teel edasi – lihtsalt, vahepeal Ma kõndisin, kellegi teisega kõrvu või olin teisele lähedal.
Nn tingimuste esitamine, vägivald ja vähendamine oli viis, kuidas teine reguleeris meie vahelist lähedust ja suhtlust. Minu tee ei vii enam sellise inimese lähedale – olen jõudnud mõistmiseni, et kogetu saab osaks siis ja seni, kuni võimaldan, teisele, enese eluga kokku puute – seega ei ole enam teede ühendatust ega kõrvu astumist – teine saab elada oma elu, temale vajamineval moel, väga kauges kauguses – ilma Minuta ja see on Minule täiesti okey – see on hea ja õige, sest tema ei oska ega taha Mind hoida/ hinnata/ oluliseks pidada - mitte, et Minus ei ole, vaid teine ei vali olemas olevat näha.
Mina ei kao ilma teiseta - Mina ei ole üksinda - Mina jään enesega - Mina jäin üksinda, sest olin teisega ja läksin teisele, mõtetes/ soovides/ vajadustes, järgi ja ootasin teist enese juurde - Mina olin ootel - Minu elu algas, siis ja sealt, kui olemas oli teine - senikaua, kuni teist ei olnud, olin Hüljatu = ei olnud seda, kes oleks Mind võtnud kaasa, Minuga olnud, Mina jaoks olnud - ootasin tingimusi ja piire - enesele mõistetavat ühes olemist.
Selle jaoks, et koos olla, ei pea vastama tingimustele ja ennast müüma - selle jaoks piisab tahtest koos olla - siis, kui seda ei ole, siis ei ole ka koos olemist. Koos olemine on ruumi, mis kunagi ei kao, laiendamine - teisega enese elu ja aja jagamine - üks võimalus, kuidas valida, kuid ei peamine ega vältimatu.
Marianne
16.06.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar