Inimene on imeline masinavärk – tema ise annab enesele juhiseid, mida ja kuidas teha, mida ja kuidas tunda ning siis ta täidab enese poolt ette antut/ ette näidatut.
Enese teadlikkus on see, mis inimest juhib – see, kui palju tema ise endast teadlik on – miks tema ise teeb seda, mida tema ise suunab ennast tegema.
Informatsioon on inimese sammude ja valikute taga ja tõukeks – kelle info, millises vanuses, millises kohas, mille jaoks. On loogiline, et inimene kogub ise informatsiooni ja võtab seda, kelleltki teiselt, vastu – sellest kõigest saab ühine infobaas, mida inimene kasutab, vastavalt olukorrale ja sisse lülitustele.
On üsna sage, et erinevad informatsioonid ajavad inimese segadusse – tema tahaks ühte, kuid ta tunneb kohustust teha teisiti – tema vajab teatud kindlal moel lahendust, kuid ta jätab selle kõrvale, kui enesele keelatu – inimene väldib enesele tähtsat, sest ta teab, et see ei ole tema jaoks.
Inimene ise tühistab enda, inimene ise keelab endale vajamineva – enesele selja keeramise põhjuseks on kellegi teise/ mingi muu informatsioon, mille järgimine on tähtsamaks tehtud, kui ise enese kuulamine ja enesega arvestamine, mis justkui peaks olema esimesel kohal.
Inimest, kui kompassi, segadusse ajav ülesanne – Mina olen – seega Mina pean. Mina pean leidma ja looma enese sees tunded, mis jätavad kõrvale enese osaks saava negatiivsuse ja vägivalla. Mina pean tundma, kellegi teise vastu tundeid ja neid välja näitama, ilma, et Mina arvestaksin kogu informatsiooniga – kuna Mina olen – siis Mina pean.
Inimese last õpetakse, käituma, rollidele toetudes – Sina oled/ teine on – Sina tunned tema vastu/ tema tunneb Sinu vastu – Sina käitud nii/ tema käitub Sinuga nii. Selle informatsiooni sees on - käsk, sundus, lubadus, tõotus, ootus – Mina olen, teine on = Mina pean. Mina olen, teine on = teine peab. Mina olen, teine on = Minule saab olema see, mida teine, rollina, tunneb Minu vastu.
Seda isegi siis, kui ei ole ega saa kogeda – inimene ikka ootab – tema kannatab ja tema ootab. Mingi huvitava ime näol ka näeb, et temal on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole. See toob kaasa rahulolematuse, kätte saada tahtmise, süüdlase otsimise, abi vajaduse – need on kindluse ja turvatunde vajadusest kantud soovid, mida hoiab alles inimese kasutuses oleva tõese info vastustamine.
Järjepideva õpetuse tulemus väljendub inimese sees oleva alateadliku surve näol - Mina olen – Mina pean – see tähendab, et inimese sees on ülesanne – temal tuleb olla Mina = olla vastav oma rolli nimele ja sellega seonduv. Seda isegi siis, kui teine ei vasta oma rolli nimele – ei ole armastust, ei ole hoolimist – on vägivald, manipulatsioon, hülgamine, vaikus, jne.
See tähendab, et inimene lülitub, automaatselt käituma, endale antud juhiste järgi. See tähendab, et inimene ei peatu, ei kogu informatsiooni, ei vaata tervikut, ei analüüsi osaks saavat – tema teab, kuidas tema peab olema ja väljenduma – millisele teisele peab tema vastama, seda isegi siis, kui teine, ise, tolle teise kanda olevalt rollilt oodatud kujul käitumas/ valimas/ väljendumas ei ole.
Inimese sisemine kompass tähendab muutuvat keskust – inimest juhib tema mingi Mina teadlikkuse tase. Selle Mina kasvufaas, arengu lugu, väärtushinnangud, põhi mõtted, eesmärgid, vajadused. Inimese poolt valitus on näha, milles seisneb selle Mina põhi, milliseid lahendusi tema kasutab, milliseid väljendusi valib, millisel moel oskab/ tahab/ valib tasakaalu hoida.
Inimest tähistavad erinevad Minad ja need kõik ei tähenda oleva aja suurust ja teadlikkust. On sage, et, mingites olukordades, inimene vahetub ümber – ta hakkab teisel moel rääkima, teisi otsuseid tegema, teistsugusena käituma, midagi muud muutub temale olulisemaks, kui hetk tagasi olnu - see tähendab, et inimese juhtimiskeskuses on koha sisse võtnud tema teine Mina – eelnev jäi tahaplaanile.
Inimene, suureks kasvanuna, vahetudes välja – vahetades seda Mina, kes otsuseid teeb – on vaimselt häiritud – ta elab ja toimetab, endiselt, tema oleva aja elus, kuid tema oskused ja lahendused ja väljendused on mingi x vanuses lapse omad – see tähendab, et puudu jääb sisemisest rahust, informatsiooni töötluse võimest, eneseteadlikkusest – inimene ei ole oleva aja enese jaoks parim – ta püüab olla parim, selle lapsena, selle lapse jaoks, kes ta oli.
On sage, et inimesed on iseenda poolt kaevatud lõksus. Inimene võtab - teda ümbritseva keskkonna survel ja enese vajadusest lähtuvalt – teda ümbritsevas olevate inimeste kasutuses ja keskkonnas käibel oleva infobaasi kasutusele, ilma, et tema ise oleks selle sisu paika pannud.
See tähendab, et inimene ei ole kogu enese kasutuses olevat informatsiooni ise järele proovinud ega selle tõepärasuses ise veendunud – ta on info üle võtnud ilma filtriteta. Tema teekond, inimesena, annab talle võimalused - tema kasutusse antud/ temale peale sunnitud/ tema enda poolt mõistetu ülekontrollimiseks.
Senikaua, kuni inimene kasutab ega vaidlusta või kasutab, kuigi kahtleb teada olevas/ kuigi juba teab teisiti – senikaua jätkab ta vana infobaasi kasutamist – mis tagab selle, et tema kordab vanu mustreid ja kasutab vanu uskumusi – tema kannab möödunut edasi – tema teeb selle elavaks ja võimalikuks.
See tähendab, et inimene ei lähtu elutervest mõistmisest, vaid tema ise sunnib ennast jääma/ olema sinna ja taluma seda, kus ja kuidas ei ole temal hea olla. See tähendab, et tema ise sunnib ennast looma – vajalike tunnete tundmiseks – infot. See tähendab, et tema ise sunnib ennast kaotama ära seda informatsiooni, mis teda, õigel moel tundmast, takistab.
See tähendab, et kestavad inimsuhted, mis on täis vägivalda ja vähendamist. Inimene ise sunnib ennast edasi olema, teist armastama, teises leidma seda, mis on hea ja ilus, et see tunnistaks tolle teise enesele õigeks ja omaks.
Kuid see miski, mis leidub, ei korva ega muuda ära seda, mis ja mida on veel. Kogedes ise ja nähes pealt, mis ja kuidas saab enesele/ kellelegi teisele osaks, on see selge teadmine – käitumine kordub, see saab ka Minu osaks – teine kasutab, sest teine on võimeline. Mina ei tee imet, Minu olemas olemine ei tee imet – Mina ei muuda teist ära ega võlu teda teiseks.
Täis kasvanud inimene mõistab enese vastutust – tema on see, kes valib endale kaaslase/ ümbruse – tema ise on see, kes kasutab teada olevat informatsiooni, et teha, enese jaoks, parimad/ vajalikud otsused.
Täis kasvanud inimene on see, kes seab, teise inimesega kokku siduva ühenduse tingimuseks ja põhjaks, ühesugused/ enese kasvamist toetavad väärtushinnangud ja põhi mõtted. Täis kasvanud inimene annab endale aru, et enesega ühildamatu tuleb jätta kõrvale ja välja – enese elu on enese aeg – teist ei ole ega tule.
Täis kasvamist märkiva sammu tegemine on, vägivaldses keskkonnas kasvanu/ vägivaldses suhtes olnu jaoks, vaimselt väga raske otsus - Kuidas Mina võin/ Kuidas Mina saan/ Minul ei ole õigust – Mina olen Mina = Mina kannan rolli nime – rolli nime, mis on teise inimesega seotud. Kuidas Mina saan, teisele, sel moel teha = teine ei nõustu Minu otsusega.
Kahtluse ja kõhkluse hetkel tuleb selgelt teadvustada – Mina olen inimene – see on Minu algus, põhi ja teekond. Rollid on võimalused, mida valida – vastas rollide kandjad on inimesed – Mina ei ole ühendatud rolliga – Mina olen ühendatud inimesega, kuid Mina ise valin, kas Ma teen selle ühenduse elavaks – kas Mina ise annan, teisele inimesele, oma elus koha.
Kahtluse ja kõhkluse hetk tähendab tunnistamist – Mina olen olnud informatsiooni poolt mõjutatud – omal moel aju pestud – Minu kasutuses on olnud õpitud ja harjumuslik mõtlemine ja käitumine – Mina olen järginud pealt nähtud mustreid – Mina olen üle võtnud uskumusi, mis on olnud teiste omad – Mina olen kasutanud lahendusi, mis ei ole olnud Minu omad.
Peamine on olnud Mina pilt – Mina, mingis kindlas keskkonnas, suhtes, mingi kindla informatsiooni alusel. Mina olen – järelikult Mina pean tolle teisega koos olema ja tolle teise vastu selliseid emotsioone tundma ja väljendama. Mina pean tollele teisele kindlat tähelepanu pühendama, teatud läheduse andma, kingitusi tegema, temaga hea olema – kõik see on info, selle kohta, et Mina, rollina, teist armastan, oluliseks pean = kinnitan tema rolli, kuid ei inimest.
Enese kohustamine, enesele ülesande andmine, järgnev on juba ajalugu. Inimene, kes on kogenud vägivalda, vähendamist, halvustamist, tähelepanu vahelduvust, inimesena toetuseta jätmist – see inimene sirutub tähelepanu ja puudutuse poole – see on tingrefleks, lootus, vajadus, usaldus – ilma järel mõtlemata ja ilma tegelikkust mõistmata/ mõtestamata.
Sõltuvus tähendab, et inimene on uue annuse vajadusest kantud – temas on vajamineva korduse ootus, et kogeda möödunus, mis kunagi mööda ei ole läinud, puudu jäänut – ära võetut, raskesti kätte saadavat, tingimustega reguleeritut.
See tähendab, et inimene, suurena, valib sellise suhte/ jääb sellisesse suhtesse, kus kordub möödunu – temaga käitutakse samal moel, tema ise käitub samal moel = selle tagab samasuguse informatsiooni nagu möödunus, kasutamine.
Juhtimiskeskuse Mina on vahetunud – Mina olen, olemas oleva informatsiooni alusel = nüüd Minul on, nüüd Mina saan kogeda ja tõeline olla. Vajaminev hetk ja puudutus on, kui solaariumi lambi all, lõdvestumine – Mina olen õige olnud, teine vastab Minule, õigel moel = Meie suhe toimib.
Tegelik elu, vägivaldses ja vähendavas suhtes, tähendab erinevate Minade sisse ja välja lülitumist. Tehtud naeratus, manipuleeriv taga mõte ei ole päris ega jääv – see ei ole tasane tugevus. Sellest ka sisemine häiritus ja ärevus – kaua kestab, miks ei jää, mida Mina saan teha/ pean tegema, kuidas saab tagada – selleks, et oleks, tuleb teha nii, et teine teeks – ise või sunnitult.
Olukorra kontrollimine – ootus, lootus, hirm, viha, kadedus, häbi, paanika – kõik see, selle asemel, et mõista – ei ole ehe, ei ole päris, ei jää, on tingimustega. Mäng tähelepanuga, sõltuvuses hoidmine, vägivald, vähendamine - eesmärgipärane.
Esimene samm, koos olemiseks, läheduseks, elu jagamiseks – on tõese informatsiooni kogumine ja sellega arvestamine - teine inimene ja tema valikud, alles seejärel läheduse paika panemine ja ühendava suhte sisu valimine või eraldumine, ühenduse loomata jätmine.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu elutervete lahenduste/ valikute tegemiseks on oluline teadvustada – Mina olen olnud sõltuvuses asendusest/ aseainetest, kuid need ei ole olnud tõelised ega lahendavad lahendused – nende abil ei ole saavutanud vajaminevat – stabiilset, hoidvat, võrdsete suhet.
Ei ole mõtet paluda inimest – palun hoia Mind/ palun arvesta Minuga – kui see sama inimene on juba, ja korduvalt, näidanud enese valikud ette – selle, mida temale tähendan/ millise koha on tema, oma elus, Minule jätnud/ kellena tema Mind näeb, kohtleb, vahendab.
Ei ole mõtet seda käitumist vaidlustada – et Haloooo!! miks Sina teed seda, mida valid teha, kui Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – miks Sina, meie rollidest kinni ei pea – miks Sina, Minusse, õigel moel ei suhtu!??!?
Inimene, rollis olles, jääb inimeseks – selle inimese põhi, väärtushinnangud, mõtted, teadlikkus, eesmärgid, vajadused tulevad nähtavale ja on kasutuses. Inimene kohtub ja suhtleb inimesega – teadliku ja ka alateadliku lähenemisega inimene teadvustab rolle ja toetub inimeseks olemisele – teise ja enese rolli täitmise eetika ja tase.
Siis, kui on selgeks saanud, kuidas suhtutakse ja mil moel valitakse väljenduda – et vägivald on normaalsus ja vähendamine lahendus – siis on mõistlik enese järel uks sulgeda ja, ühes olemisest, lahkuda, seljataha vaatamata.
Selles sammus saab olla kurbust ja ka kaotust – ühes oldud aja leina, kuid ka enese aja kasutamise kurbust – Mina ise võimaldasin, Mina ise valisin enese õppetunni pikkuse.
Selles sammus on enesele antud lubadus – Minul on õigus olla rõõmus ja kogeda vabadust – Mina ei sunni ennast olema suhtes ja kohas, kuhu olen või saan olla seotud rollidega – Mina valin aluseks inimese tasandi ja see on kontekst, milles toimetan ja millest lähtun.
Marianne
24.06.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar