Inimesed on harjumuste kordajad – naeratus on inimese sõnumi edastaja. Naeratus ei tähenda ühte ja sedasama – naeratusel on väga erinevad tagamaad. Naeratus on õpitud ja õpetatud viisakus, mida kasutatakse tüüpsituatsioonides, et mitte erineda ja silma paista. Naeratus on nagu koer, kes, selili lamades, tõstab käpad üles ja ütleb, et tema on ohutu ja annab juhtimise teisele. Naeratus on mask, mille taha varjatakse teistsugust tegelikkust. Naeratus on avatus, mis tähendab turvatunnet ja vastu võetust – oled olnud oodatud ja Mina võtan Sind vastu.
Igale inimesele ei ole naeratus see, mis ilmub kõigiga ja ühte moodi näole. Need inimesed, kelle minevik on olnud kahetiselt mõistetav – naeratav inimene on teinud haiget – tähendab, et naeratav inimene ei ole täitnud naeratusega edastatud sõnumit – temaga koos olemine ei ole olnud turvaline kogemus. Naeratust ja naeru on kasutatud mõnitamiseks ja sarkasmiks ja maha tegemiseks, kuid ka heade emotsioonide edastamiseks ja hoidmiseks.
Inimene, kelle minevik ei ole olnud turvaline, vaatab enne üle selle, kellele ta naeratab, sest tema naeratus ei ole lihtsalt viisakus, vaid selles on sügavus ja sisu sees – see peab. Üle vaatamine alati ei aita – alles tegelikkuse kogemine annab teada, missugune on vastu naeratava või naeratuse teele saatnu tegelik nägu ja valik.
Need lood, mis algavad lubava ja särava naeratusega, mis näib tõotavat, ka sõnades, kõike ja enamatki veel, lõppevad sageli ehmatava kukkumisega – naeratusel põhja ei ole, sest see ei ole enese tugevus - see oli pealispinnale ilmestuv harjumus. See inimene, kes uskus ja astus, teades, et tema jaoks ollakse olemas – tabas tühjust.
Ehmatuse järgne enese mõistmine ja reaalsuse vastu võtmine – mitte üks naeratus ei ole näinud ega kohanud mind – mitte üks naeratus ei ole lubadus minu jaoks olemas olla. Naeratus on roll, mis ei tähenda seda kasutanud inimest – rollina naeratav ootab samasuguseid naeratusi vastu – pealispinda ja põgusat puudutust, mis ei kohusta ega tule kaasa – oli, enam ei ole – ei pea jääma ega enamat andma.
See inimene, kes uskus naeratuse tõeks, sai korduva kogemuse möödunust – ühes olemine, ühes olema kutsumine, ühisesse panustamise luba ja ootus, ei tähendanud seda, et oleks oodatud, kutsutud ja nähtud inimest – lubati olla rollina, lubati väljenduda rollina, oodati rollile vastavust.
Siis, kui inimene tahtis enesele ruumi ja vajas iseendale tähelepanu, sai naeratusest tõrjuv ja korrale kutsuv eiramine – naeratus võis säilida, kuid selle saatel lasutud sõnad ei jätnud kahtlust – iseendana olemine ja iseendale tähelepanu ootamine on valed – soov, et arvestatakse, vajadus, et näidataks olulisust - on kohatud ja teise suhtes üle piiri minek – tema ei olnud kohal selleks.
Ehmatav tegelikkuse kogemine, kui ärevad emotsioonid ja tasakaalu kaotus, saab mööda minna – inimene võtab informatsiooni vastu ja enam ei oota ning tema, samal moel ja samale inimesele, enam ei naerata. Inimene enam ei naerata, sest ta teab, et teine ei ole temaga sama – nende naeratustel ei ole sama tähendus ega sama väärtus. Inimene ei vali enam naeratada, sest tema ei saa lubada teisele seda, mida tema naeratus tähendab - vastu võtmist ja kohal olemist.
Elus ei ole nii, et väljakutseid ja proovile panekuid enam ei oleks siis, kui ollakse eneses ära otsustanud ja teisega on suhte kaugus paika pandud. Selle teisega võivad ja saavad teed ristuda ning see teine võib ja saab endiselt naeratada nii nagu ei oleks midagi ega kuidagi olnud. Tema järgib enesele antud juhendit – vastu tulija või samas olija saab naeratuse osaliseks või otsustab ta siis ennast, tõestatult, välja näidata – Mina olen selline`.
Ärevus ja ebalus, kui ebamugavus iseendas, tähendab, et sellisel moel tuttava teisega kohtumine ei ole vaba valik – ka enese sees on harjumus olla teisele vastav – teise naeratus kutsub enese naeratuse välja – olemas on mälestus sellest esimesest lubadusest ja esimestest headest hetkedest.
Segadus, enese sees, tähendab möödunu vajaduse ilmnemist – kaugemas minevikus puudus siiras ja puudutav naeratus, mis oleks jäänud alles ja samasisuliseks. Teades ja mäletades, hetk tagasi olnut, on tahtmine kogeda uuesti seda naeratust, milles näis kõik vajaminev olemas olevat. Möödunu vajadus tõukab pilku otsima ja tähelepanu ootama, teisele vastu vaatama, et vastu naeratada – Mina olen Sinuga sama.
Oleva aja informatsioon kustutab möödunu vajadust, keelab avatuna olemast ja naeratust ootamast ning sellele vastamast. Lisaks sellele ilmutab ennast hirm - kogeda ära tõukamist ja vastu võtmatust siis, kui teine oli valmis naeratama ja koos olema, kuid iseenda vastus muudab teise otsust ja väljendust – teise naeratus kustub ja teine läheb mööda nii nagu tema ei teaks ega tunneks.
Selles kohas on oluline astuda emotsioonide ja vajaduste segadusest välja ning vaadata lugu kõrvalt – tuleb võtta ette olemas olev informatsioon ja lähtuda sellest. Mina ei kohtu selle inimesega tühjalt lehelt – meil on ühine ajalugu olemas – mina tean, mil moel ja miks mina ise olin – mina tean, mil moel ja kuidas teine oli. See on info, mis annab teada teise inimese naeratuse tähenduse ja sisu.
Möödunu annab teada, et vastu vaatav naeratus on vale ega ole asjakohane – meil ei ole ühist head mälestust, meil on olnud kokku puute punkte, kuid need ei ole tähendanud hoidmist ja mõistmist, vaid eiramist ja välja jätmist. Meie, koos, ei ole kõndinud sellesse kohta, kus inimesele saaks inimesena naeratada, sest on teadmine, et naeratav teine ei ole turvaline.
Selle inimese naeratus ei ole sama minu omaga – minu naeratus ei ole tühi ega põhjata - mina ei vali kinkida oma naeratust sellele, kes on kord juba selle, seda tühiseks pidades, maha pillanud.
Marianne
16.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar