Lähedusest kaugemal astunu

 

Olevas ilmneb oluline info, teise poolt valitud ja teostatud läheduse kohta – see on kaugemal iseenda omast ja kaugemal väidetust/ välja näidatust. See on üksinda olemine ja välja jäämine – teist ei ole enese jaoks olulisel hetkel kõrval, teine ei ole enese tugevus ajal, mil on selle järgi vajadus – üksinda olemine on näha ja see on kogetav.

Üksinda olemine tähendab, et ühendus ei ole olnud inimeste tasandil, vaid on olnud piiritletud rollidena – siit, siia maani ja selles mitte. Rollide tasand annab teada, et inimene on üksinda, iseendaga – inimeste vaheline lähedus ja mõistmine on puudu.

Mina olen teisest eraldi ja Meie sees üksinda – see on üles äratav ehmatus – Mina enam ei ole/ Minul enam ei ole/ Mina enam ei saa - see on enese kaotuse kogemus – tegelikkuses on see enesele võimalikuna olnud rolliMina kaotus.

Suhtes, kus üks on kohal iseenda tervikuga ja teine on kohal kujundatud osana endast – ei saa inimesena kohal olemise valinu olla kõiges ja alati iseendana – rolli valinu püsib paigas ja temaga suhtlemine tähendab tollega sama tasandi valimist, sest muidu on ebakõlad ja suhe laguneb.

Siis, kui inimene seisab iseendana nähtavale ja ei mugandu ega vähenda ennast, siis kaob senine suhtepartner ära – see ei ole tema tasand, millel ennast nähtavaks tuua – ta ei ole nõus ennast lisama ega tervikuna kohal olema.

Ehmatus toob kaasa tasakaalu kaotuse – senist ei ole enam olemas – senine on kehtetu, sest on selge, mida ei ole ja kuidas ei saa – on selge, et ei ole pidavat pinda seal, kus see tundus olevat ja ei ole enesel seda, mis näis olemas olevat – alles jäi reaalsus.

Minu inimene ei osutunud Minu Inimeseks, vaid teiseks inimeseks, kes valib ennast ja on mõtestanud, seotuse/ koos olemise, rollina või näeb ennast Mina ja Maailm – teised on osalised, kuid kõrvalised – tema ellu ja asjadesse puutumatud – osalised sobivatena, kuid välja jäetud siis, kui ollakse valed.

Ennast kaitsev vajadus on viia, oma asukoht, vastavusse, et ise ei oleks sellises kauguses, kus teine saab haiget teha ja vähemaks võtta – teoks tehtud samm annab enesele teada, et selles kohas ei ole põhjust teise peale loota/ seal ei tule teisega arvestada, st enesele kuuluvat ja enese jaoks olulist jagada/ seal ei pea, enesega mitte arvestavalt, teise jaoks olemas olema.

Reaalsuse mõistmine tähendab, et olemas oleva tegelikkusega tuleb arvestada ja ise ennast teise poolt valitud kaugusega vastavusse viia. Uue kauguse sisse seadmine on valuline protsess – see on ise endale piiri seadmine ja enese väljenduste ja valikute piiramine – see ahistab ja kohtab protesti, sest toob välja kaotuse suuruse, mis on kogetav ülekohtuna enese arvelt – ära kadunu ja kättesaamatu oli ka Minu elu ja Minu võimalused.

Enesega seonduva muutmise hetkel on tahtmine vältida seda teist, kes on justkui samal moel olemas, kuid tegelikkuses ta sama enam ei ole. Teine ei ole enam mingite tingmärkide summa, enese ettekujutus ja enesega sama – teine on tema ise, tema poolt valitud moel ja teostusena. Teise vältimine on enese häbi ja valu peitmine – häbi, et teisega ühendus on enesele oluline – valu, et teine samal moel oluliseks ei pea.

Tõde toob kaasa viha, et varem ei lõpetanud ja enne ei mõistnud – justkui see aidanuks olevat vältida. Viha taha on peidetud teadmine, et tõde oli nähtav ja kogetav, kuid sellest valiti vaadata üle ja mööda ning seda kujutati teiseks, põhjusel, et enesele vajaminev oleks kogetavana edasi – lugu kestis, sest ise ei oldud, enesele võimalikust, valmis lahti laskma ja senisest olevast, kui iseendast, kaugemale astuma.

Senisest kaugema kauguse valimine on hirmutav siis, kui ise ollakse olnud rohkem ja andnud enam, kui teine – siis ei ole teada, milline seotus jääb alles – mis ja kuidas jääb enesele järele – kas üldse. See on mõistmine, et kui ise on oldud rohkem ja panustatud enam, siis ongi tagajärjeks olnud vajaduse kogemine – teise vajadus, sinna ja sellesse, kus seda teist ei ole olnud seismas ja, mida ei ole olnud andmas.

Hirm põhineb mõistmisel, et kui senine oli vale, sest enesele teada olev informatsioon oli puudulik, moonutatud ja vale, tõeks uskuma suunav – siis see alus ja põhi mõte, kuidas ja mille pärast koos oldi, ei olnud kooskõlas tegelikkusega – see ei olnud üks tervik, sest see oli eesmärgipäraselt piiratud võimalus – selles ei olnud kohta kõigele sellele, mis oli olemas ja, millest oleks saanud luua enamat.

Kaotuse valu tähendab, et kogu senine saab, ühe viipega, minevikuks – käes on uue alguse null, millest tuleb edasi kõndida, kas eraldi teedele või lähemale teisele. Enese käes on iseenda tõde – enese sammud ja valikud, kuid teise kohta sama olemas ei ole – teise motivatsioonid ja eesmärgid on teadmata. 

See tähendab, et iga enese samm on olnud vale – see ei ole olnud kooskõlas tegeliku teisega ja ühes olemine on valitud valedel alustel. Kaotuse suuruse nägemine tähendab eneselt ära võetud aega ja võimalusi – enese Mina kaotused – ei ole teada, mis ja kuidas oleks olnud siis, kui kõik oleks olnud päris.

Tegelikkuses, hoolimata sellest, mis tuleb nähtavale ja kuidas saab olema ning kui palju oli valet, jääb inimese teekond alles – inimene, kes oli aus ja valis iseendana ning enesele teada oleva põhjal – kõndis iseenda teekonnal – tema sammud on näha ka siis, kui ühist teed ei ole – tema sammud on näha temas endas – see on tema kasvamine inimesena. Kui inimene on olnud, rollide suhtes, inimesena ja jäänud selle rägastikus inimeseks, siis tema ei ole ise ennast ära kaotanud – tema on võtnud vastutuse enese tegude ja nende tagajärgede eest endale.

Suures inimeses räägivad lapsepõlve jäljed – Ema/ Isa kaugus iseendast – ehmatavad avastused ja hirmsad üle elamised – See teine ei ole minuga samas/ See teine ei jää minuga/ See teine saab ilma minuta/ Mina ei ole sellele teisele oluline – see teine ei ole Minu Inimene, kuigi tema olemas olemine ja tema valikud annavad teada - et ta on seda/ et ta peaks see olema.

Täiesti loomulikud on lapse katsed taastada lähedus – tuua see enesele vajamineva läheduse astmele ehk turvatunde kaotanud punktist eelnevasse tagasi – viia tegelikkus ja enesel olemas olnu omavahel kokku. Katsed, taastada enesele vajaminev lähedus, on põhjustatud turvatunde puudusest – teise valikud ja väljendused kaotavad turvatunde – enese olulisus on vähenenud ja enesele võimalik on piiratud – teadmata on, kuhu kaugusele lõplik piir pannakse ja millal see teoks tehakse.

Enese jaoks valel kaugusel olevast suhtest sunnib kinni hoidma möödunu muster – vanem ähvardas ära saata ja ära anda/ vanem ähvardas ennast ära tappa/ vanem andis teada, et laps ei ole tema jaoks mitte keegi ja Maailmas ei ole kedagi, kes last tahaks/ laps ei ole kergus, vaid raskus, mida peab taluma/ lapsele ei kuulu, enese ümber, mitte midagi/ laps ei olnud väärt vanema tähelepanu – peale info edastust elati edasi nii nagu ei oleks midagi olnudki – seda, kuni järgmise tsükli korduseni.

See laps, kellele on teada antud - et see kõik, mis temal olemas on ja temaga seotud on, ei kuulu temale – selle saab ära võtta/ need inimesed, kes temaga ühes on – teda ei taha – nad taluvad teda/ vanem on suuteline teda ära andma – vanemal on olemas põhjus, miks seda teha ja vanemal on olemas koht, kuhu laps anda/ vanem on valmis ennast ära tapma, et lapsega mitte koos olla - Siis jääb see Sinu südametunnistusele/ vanem ei näe põhjust last iseendana ja paremana nähtavale tuua/ Maailma sees ei ole kedagi, kes last oluliseks peab.

See informatsioon on meeletu kogus ebakindlust, hirmu ja ärevust – mitte milleski ei ole tugevust ega püsivust – mitte millelegi ei ole toetuda – enesel olemas olev tuleb enesele ette kujutada. Ärevus on põhjustatud teadmatusest – millise otsuse vanem teoks teha valib ja millal ta seda teeb. Hirm, anda põhjus, toob kaasa enese kontrollimise ja vaigistamise ning püüdluse olla õige, et vältida valet – vältida seda valet, mille kohta ei ole teada, et see on vale - enne, kui sellest teada antakse.

Enese kaalumine, sammude tegemisel ja nähtaval seistes – Millisena valin olla/ kuidas väljendun/ mida minul on õigus küsida/ mis jääb alles siis, kui enam ei tohi teisele kuuluvat kasutada/ milline lähedus on õige lähedus st see, mis ei põhjusta hülgavaid tagajärgi.

See inimene, kes on ähvardanud ära saatmise ja enesetapuga – see inimene, kes on öelnud, et kõik kuulub temale ja laps ei ole mitte keegi – see inimene, kes on kasutanud võimalusi, et laps oleks mujal – see inimene, kes on vähendanud last, kui isiksust – see inimene on kasutanud füüsilist ja vaimset vägivalda.

See ei ole võrdsete koos olemine, vaid enese vähemana nägemine ja kogemine – vanem ise valib läheduse ja selle sisu – vanem lõpetab koos olemise, kui see temale enam ei sobi – laps ja lapsega seonduv sõltub vanema tahtest – laps, kui roll, ei oma jõudu ega saa määravaks, et vanemat enesega koos olema/ elama panna ja ennast tahtma sundida.

Vägisi armsaks ei saa. Mitte ühtegi inimest ei saa sundida ega kohustada teist inimest oma ellu tahtma ja lähedale võtma – kohustada saab selleks, et olla piiridega arvestav ja ilma vägivallata suhtlev ja tegelikkusega kooskõlas olev. Sel juhul on tagatud rahulik koos olemine ja antud valiku võimalus, et panna, enese järgi, paika enese kaugus ja ühenduse sisu ning selle tähtsus.

Üksindus, suhtes, tähendab koos olemist selle teisega, kes on kohal rollina ning ei tee samme, et inimestena koos olla – tema säilitab selge vahe/ tema panustab rolli kindlustamisele, rolli surumisele ja rollide vahetamisele, kui male mängule, et erinevaid väljendusi kasutades, enesele vajaliku olemiseni jõuda.

Rollis olev teine ei tee koostööd enesele mittevajaliku nimel ega kõnni ühte kasvamise teekonda – inimene on ja jääb rollina väljenduva kõrvale üksinda, teisest eraldi ja ühisest välja. Inimese jaoks on selline lähedus valed kogemused – teise valikud on näha – ei ole kooskõla ega ühtsust, sest erinevus joonistub välja ja saab rõhutatuse.

Korrastatud lähedus ei ole eluohtlik – see on kooskõlas tegelikkusega – enese Maailmal on selged piirid ja enesel olemas olev on see, mis ja kuidas on enesele võimalik päriselt. Senikaua, kuni ei ole enesega seonduvat paika pandud, on valena olemise kogemus ja osaks saavate valede vastu protestimine.

Senikaua, kuni teisele, enesega seonduvast, teada ei anta ja ennast nähtavaks ei tehta, kehtib see sama vana jama. Hirm on öelda ennast välja inimesena siis, kui see ei ole teise läheduse aste – inimene ei ole argument rolli saamiseks ja rollis olevale enesele vajamineva tagamiseks. Inimesena nähtaval seismine rikub rollide mängu ära, sest see toob ka teise inimnäo lagedale.

Hirm, kaotada enesele võimalik ja enesel olemas olev seotus, takistab olemast aus ja ise ennast valimast, sest vaja on valida ennast – kaks vastandlikku ülesannet. Enese dilemma sunnib põhjust otsima teises või nägema seda milleski muus - kui ise ollakse, ennast vabastava, sammu tegemise takistus, siis osaks saava põhjust nähakse teises, sest teine on see, kes teeb ennast vales kauguses olevana nähtavaks ja väljenduvana kogetavaks.

Inimese teekond, rollidele märgitus suhtes ja seotuses, on teekond üksinda – see ei ole teisega arutatav ega harutatav – vastutus toimuva eest on iseendal. Üksindus, teise läheduses – ei saa ennast, oleva ja osaks saavaga, vastavusse viia ja kaugemal seista, sest elatakse ja ollakse koos. Teise kaugus on tajutav külmusena ja vägivallana – enese olemas olemine, avatus ja õige kontakti ootus annab haiget tegeva kogemuse – teise olemas olemisel, sellises läheduses, on hind. Võimalus ette kujutada ning vajamineva ja olulise näilisus on lubadus, mis saab rikutud – see on kogetav valuna ja enesega mitte arvestamisega.

Suure inimese kogemused tähendavad lapse teekonna jätkumist – iseenda ja enesele osaks saava mõistmist – seotus põhines põhirollidel, kuid suhe oli teostatud rolliteisendite alusel – segadus ja mõistetamatus lähtusid reaalsuse ja olemas oleva info konfliktsusest. Inimene oli valinud endale rolli ja saanud enda rollile partneri ning ta kasutas seda seotust, et enesele vajaminevat Mina olen selline` ja loo käigus hoidmiseks sinna sobivaid rolle enesele tagada – laps oli vahend selles mängus.

Lapsel puudus võimalus seda seotust ja suhte teostust teistsugusele tasandile viia ja seda teist enesest sobivale kaugusele seada. Laps vajas vanemat enese lähedale ja seega ta ei saanud ise ennast kaugemale seada ega vanemale piiri ette panna - laps pidi ulatuma vanemani ja vanema poolt antav pidi jõudma, takistuste ja moonutusteta, lapseni. 

Olev oli lapse ainus reaalsus ja võimalus. Laps ei saanud lugu peatada ega seda teiseks muuta – temal puudus selleks kaaslane – lapse vanema rolli valinu ei tahtnud ega vajanud last, kui last ja inimest, vaid last, kui vahendit – lapse kohtlemine, väärtustamine ja kasvamine inimesena oli selle teisega ühes välistatud – see ei olnud see tasand, kus kahe koos olemine võimalik oli. Lapsel oli kohustus osaleda, sest tema kuulus vanema juurde – oli tolle oma.

Probleemne laps/ probleemne inimene – häiriv ja segav, sest rikub rahu, kuna tekitab probleeme, mille lahendamiseks puuduvad ressursid ja vajadus. Selle väite tegelikkus – laps tõi nähtavale selle, mis oli olemas, kuid millest vaikiti ja, mida ei tahetud tunnistada. Selle asemel osutati lapsele, et tema on see, kes tekitab segadust, nõuab teistelt enesele mitte kuuluvat, häirib teiste rahu – lapsel tuleb ennast korda teha ja teiste segamine ära lõpetada ja nõustuda enesele võimaliku/ osaks saavaga. Tõlge – ära too tõde nähtavale, ära näita tegelikkust, lase teistel mängida ja, enesele vajalikes, rollides nähtaval olla.

Inimese tõde - Minu otsused ja valikud, teoks tehtuna, on õiged – need ei ole mõeldud, kellegi kiusamiseks ega vähendamiseks, sest need on olnud tehtud minule teada oleva info alusel ja minul on nende tegemiseks olemas põhjendus – Mina, inimesena, soovin olla nähtaval ja saada kuulda võetud.

Mõistan, et teostus ei ole alati parim olnud, kuid seda saab parandada, kui teada tegelikkust ja saada aru iseendast ja ennast käivitavatest mehhanismidest. Mõistan, et enese sammud on olnud parim võimalik, sest olen üksinda oma samme astunud – olen olnud suhetes, milles rolle valinud inimesed on püsinud varjul ja väljendunud valedes – nad olid samas, kuid nad ei olnud minuga samas – nad tahtsid, et püsiksin ja väljenduksin rollides olevana ja jätaksin, sellest suhtest, ennast, kui inimest, varju ja välja.

Erinevatel tasanditel teostatud suhe tähendas valede peeglite olemas olemist – rollide tasand õpetas ennast, teise reaktsiooni põhjal, valeks pidama – enesele olulised valikud olid valed siis, kui need teisele ei meeldinud ega sobinud. "Enese peegeldus" suunas rolli vastu võtma ja teisele sobivana vastu vaatama.

Erinevate tasandite suhet näitas rõhutatud inimpeegli puudus - inimeseks olemisest vaikiti. Last esitati rollidesse kinnitatult - mitte keegi ei näidanud ega rääkinud, et olev, olemine ja valikud on teekond - ei ole jäävust, vaid võimalik on muutumine - teekond on normaalne areng - kasvamine isiksusena.

Inimeste jaoks peeglit ei olnud, sest seda tasandit ei valitud - vanem ei näidanud inimese osa ja inimese vastutust enesele valitud rollis olles ja sellest väljaspool.

Inimene peegeldus kindlasse rolli suunatuna või rõhutatuna – teda näidati osadena ja moonutatuna. Inimene ei saanud enese ja enesega seonduva kohta paika pidavat informatsiooni – ta ei näinud ega mõistnud ise ennast – ta õppis uskuma seda, mida talle öeldi – oli olemas see, mida teised kinnitasid – ei olnud olemas seda, mida nähtavaks ei tehtud – võis olemas olla, kuid seda ei olnud siis, kui ei olnud seda teist, kes selle tõeks tunnistas.

Inimese peegeldus, rollis olijast, oli vale – see ei olnud see, mida too enda kohta teada tahtis ja nähtavale lubas tuua. See inimene, kes tahab kindlas rollis/ rollides väljenduda ja nendele rollidele kuuluvat kasutada/ omada – ei taha kuulda ega näha informatsiooni enese, kui inimese, kohta – tal ei ole sellega, midagi peale hakata. Tema tahab kuulda ja näha seda, millisena tema olla tahab – Mina olen see ja selline` vajamineval moel.

Väide, et laps on, teise jaoks, vale ja teda on, teisega suhtes, liiga palju ning temal ei ole õigust, teise käest, enesele paremat ja enesega kooskõlas olevat tahta – põhineb rollide mängul – Ema/ Isa rollis olija teadvustas ja väljendas ennast põhirolli teisendina – laps ei olnud selle rolli partner – lapsele antud liide tegi lapsest sellele rollile partneri ja see liide ei andnud lapsele selliseid õigusi, mida vanema rolli vahetanu ise ei olnud nõus endast andma ja, kuidas ennast jagama.

Väide – Minuga ei arvestata – põhineb kogemusel, et rollidele pühendatud suhtes ei olnud kohta inimesele ega temaga seonduvale informatsioonile. Sellest sai ajas harjumus ja uskumus, mis tõi kaasa frustratsiooni – inimene ei saanud võimalust olla iseendana kohas ja suhtes, milles ei olnud kohta inimesele. Võimetus, olla iseendana, tõi kaasa rõhutuse ja jõuetuse – väljapääsu ei näinud olevat, sest selles kohas ei olnud võimalik muutust, ilma suhet lõhkumata ja olemas olevast ilma jäämata, teostada.

Oluline mõistmine – Mina ei ole roll – Mina olen inimene – igas suhtes ja seotuses on minul õigus, et minuga, kui inimesega, arvestatakse. Kui see ei osutu võimalikuks, siis see ei ole seotus ja suhe, milles olla ja millesse jääda – see ei muutu kunagi ja selles ei saa Mina, inimesena, mitte kunagi kuulduks ja nähtuks tulla – iseolemise vabadus ja väärikus on mujal.

Oluline mõistmine - ka rolli tagaajav ja ennast põhirollist erinevas rollis olev inimene võib ja saab teatavaks teha, et temaga ei arvestata - ka tema võib ja saab tahta ja oodata endale vajaminevat tähelepanu ning eeldada olulise kohtlemise kogemist. Sel juhul tähendab see inimeste tasandi ja põhirollidega mitte arvestamist - see tähendab, et inimene ei võta iseenda eest vastutust - ta väldib enese samme ja soovib saada, kellegi teise arvelt, enamat, ilma sellest teada andmata.

Väide – Minuga ei arvestata – on möödunud aja väljapääsuta otsus. Oleva aja teadlik info – tegelikult on olemas kolme liiki inimesi – ühed on need, kes ei arvesta/ teised on need, kes vahetavad pooli või püsivad neutraalsetena või ükskõiksetena/ kolmandad on need, kes arvestavad - kuid see ei tähenda, et ka kõiges ja täpselt.

Enne, kui ei ole järele proovinud, ei tea, kellega on tegu – vajaduse ilmnedes tuleb enesest teada anda ja vastus annab selguse – siis, kui arvestatakse, siis ollakse hoitud ja võrdne – siis, kui ei arvestata, siis tuleb ise endale vajaminev lahendus anda – siis, kui vahetatakse pooli või vaadatakse vaikides pealt, siis tuleb sellest kogemusest õppida ja ise ennast toetada. 

Kohtadesse ja inimeste juurde, kes ei arvesta ega toeta ja lasevad osaks saada, ei ole vaja pidama jääda ega oodata muutust, teiseks või tagasi – pendeldav uks jääb sama tegema, sest ühele poole avatus tähendab, et uks saab avaneda ka teisale ja jäädagi sinna poole avanema. Seega ei ole vaja oodata, et katsetada ja seejärel uuesti pettuda.

Möödunust välja astumast takistas harjumus – aset leidev sarnane situatsioon või selle eelaimus tõi kaasa tardumuse, enesekaitse vajaduse, hirmu jne – info andis teada, et kohe kordub uuesti – kunagised kogemused avanesid sügavaima põhjani välja ja kogemus kordus uuesti, kuigi see ei olnud kunagi sama.

Mõistmine – enese poolt kogutud infobaas on enese toetamiseks ja enesele osaks saava mõistmiseks – Mida mina möödunust õppisin? Tegelikkus – äratus tähendab, et nüüd on aeg kasutada oma teadmisi – mitte ära hoidmiseks või üle elamiseks, vaid läbi kõndimiseks.

Sellel teekonnal tuleb arvestada, et - mitte iga samm ei tule välja/ mitte iga proovimine ei paku rahuldust/ mitte iga ostetud kogemus ei ole välja antud raha vääriline/ mitte iga koos olemine ei tähenda inimeste kohtumist ja koos olemist. Enne ei saa teada, kui ei ole proovinud – ette ei saa ära kindlustada ega ole võimalik ära kontrollida. 

Oluline on mõista, et rollide Maailm on suletud ja inimest vähendav keskkond – selles osaledes ei ole inimesele kohta ning seal sõlmitud ja võimalikuna olevad suhted ei jää kestma inimeste Maailmas, vaid toovad sinna kaasa traumad ja valu – prints muutub konnaks ja printsess muutub vanamooriks.

Siis, kui on selgunud, suhte ja seotuse kohta, oluline info, siis tuleb seda tõena tunnistada ja seda kasutada. Sellisest olukorrast leidnuna, tuleb mõista, et tegemist on usalduse kriisiga ja olulisuse täpsustamisega – vana enam ei kehti, sest seda ei ole – ollakse teineteisest, senisest, kordades kaugemal, kuigi füüsiliselt võidakse olla lähedal.

See suhe, enesele olulise inimesega, mis lõppeb info teatavaks saamise tagajärjel – tähendab, et teine on olnud enese kodus ja käitunud seal hoolimatult. See teine tuleb enese tegelikkusega kooskõlla viia. Kohtuda temaga seal, kus ei ole Minu ega Mina – Minu kodust ja Minu südamest väljaspool.

Edasise alus on mõistmine, et tõese info puudus oli see, mis takistas lähedasemat ja ka ausat lähedust. Enne, kui midagi teha ja ära valida, on oluline teise käest küsida tema tegelikkuse kohta ja oodata ära vastus (24H jooksul – on üsna tõenäoline, et hilisem ei ole tõsine katse asja lahendada). 

Siis, kui teine on selgelt ja ausalt andnud teada – enese väärtushinnangud, sõnastanud koos olemise mõtte ja näidanud välja suhtekaaslase olulisuse – või ta keeldub seda tegemast, väidab teist ja otsib süüdlast või sunnib rollide Maailma astuma - siis see kõik on info, mille alusel lõpetada seotus, senisel tasemel ja üldse või on näha, et saab astuda samme lähemale.

Lähemale astumine ei tähenda lähedaseks saamist, vaid see on teekond, teostatava koos olemise poole. See võib jõuda inimeste tasemeni välja või peatuda põhirollide markeerimisega või tähendada kinnitust, et koos olemine/ elamine on lõplikult punkti saanud.

Möödunud aja laps vajas ennast aitavat lahendust kohe - seega võttis ta ette samme ja kasutusele lahendusi, mis ei olnud kõige elutervemad ja mõistlikumad. Suur inimene ei pea tormama - enesega seonduva korrastamine on täiesti normaalne tegevus. Ta ei pea saavutama koos olemist, et vältida üksinda olemist ja jäämist.

Üksinda olemine, mida inimene kardab ja, mis teda takistab – on möödunu aja mälestus, mis elab temas edasi – inimene, ka üksinda olevana, on vaba ja võimeline enese jaoks vajalikke samme valima ja teoks tegema. Inimene kardab üksindust suhtes – tema on põhirollina ja inimesena, kuid sellisele temale ei ole kohta ega võimalust ega kaaslast. 

See ei ole paratamatus, see on valik - tuleb teadvustada üksinduse põhjust ja minna ära kohast, kus olemas olev kaaslane ei ole enesega samas - kaasalane ei pööra inimesele tähelepanu, vaid peegeldab teda rollina ja suunab teda rolli. Üksindus kaob siis, kui inimene seisab iseendana - ta on tervik - mitte keegi ei pea teda täiendama ega tema jaoks, vajamineval moel, olemas olema. Teine inimene, temaga samas, on tema kaasteeline - oluline toetus ja tagasiside inimeste teekonnal.

Marianne

04.07.2025.a