Üsna sageli kulgevad inimeste teed kõrvu ja pikemat aega – nad elavad läbi ühiseid hetki ja teavad teisest nii mõndagi, kuid ometi nad ei tea ega tunne seda teist. Põhjus on selles, et nad kogevad seda teist, enese kasutuses oleva teabe, võimaluste ja mingisuguste tingmärkide alusel ning mitmesuguste indikaatorite kaudu, mis ei tähenda kõike ja võib ka olla, nii iseenda, kuid ka teise poolt, suunatud ja tõkestatud.
Arvamus ja ettekujutus, teisest, põhineb sellel - millise info teine enese kohta kasutada annab/ milliseid tundeid on teine võimeline tagama/ milline tunne on siis, kui teisega koos midagi teha/ mida teisega koos olemine võimaldab ja mida takistab/ mil moel teine enese ellu sobitub/ mida tähendab see koht, kui teist ei ole või teisega ei saa koos olla/ kui palju ja milles saab olla iseendana jne.
Edastatud ja vastu võetud info on valikuline ning ka ühisel väljal olevasse informatsiooni suhtutakse valikuliselt – enesele/ teisele olulisest teada ei anta ning enesele mittevajalik ja enesega seotud loo sisse sobimatu jäetakse kõrvale – seda seni, kuni see ei sega või ei kohusta või ei ole huvitav/ vajalik, kuid ka siis ei pruugita sellega arvestada – see on midagi, mis saab olemas olla, kuid seda ei võeta kasutusele või nimetatakse see valeks, millega ei pea nõustuma.
See, enesele sobimatu ja mittevajalik ning ka puudulik, tähendab, et inimest nähakse lünklikult ja teda teatakse valikuliselt – tema kohta teada ja kasutusel olevast kujundatakse uus tervik, kellega siis suheldakse. See inimene, kes ise valib, millest ta enese kohta teada annab, millest ta vaikib ja mille kohta valetab – loob enesest terviku, kellega teisel on võimalik suhelda.
Ega ära kaotatud ja varjatud osad kuhugi kao – need mõjutavad suhteid, tagataustal olevatena. See inimene, kes ise kujundab teisest enesele sobiva, põrkub kokku tegeliku terviku ilmingutega ja ta on raskustes kahe erineva suuruse kokkupuutepunktidega ja sellega, et temale teada olev ei osutu tegelikkusega kooskõlas olevaks – temal ei ole ja tema ei saa seda, kuidas ja mida ei ole olemas olnudki – selle asemel on teine tegelikkus, mis ei sobi ega ole vastuvõetav.
See inimene, kes ise kujundab endast Mina olen selline`, põhjustab segadusi ja vastukäimisi ning veab enesega seotuid alt siis, kui toob nähtavale enese teise poole väljendusi ja tahtmisi ning enese poolt kastutada antuna ei ole ta selle suhte tugevus, vaid selle nõrkus, sest kujundatud Mina ei jää üheseks ja püsima. Segadus peitub selles, et teine ei ole olnud suhtes selle versiooniga, kellena inimene, sellele teisele, ise ennast ei ole näidanud.
Teine on enese elus olemas, kuid seda teist, inimesena, ei teata ega tunta siis, kui see tähendab enesest/ teisest kujundatud rollidele ehk - Mina olen selline` - peatuma jäänud suhet ja suhtlust. See inimene, kes kohtub, Mina olen selline` rollis olevana, teise samasuguse rollis olijaga – soovib kogeda töötavat ja perfektset rolli sooritust – tema tahab tähelepanu enesele, kui rollile ja samasuguse tähelepanu pöörab ta ka teisele – see, milline ollakse inimesena, kui tervikuna, ei puutu asjasse.
See inimene, kes tohib/ saab/ peab olema mingi kindla rolli/ oma põhirolli suunatud väljendusena – peab ära muutma, kaotama ja varjama enese need osad ja teemad, mis ei sobitu temalt oodatuga – temalt oodatakse rolli, kui ameti, eetika järgimist – vastavust oma rollile – temalt eeldatakse oma rolli professionaalset täitmist – ameti pädevust ja soorituse kvaliteeti.
Pretensioonid ja rahulolematus lähtuvad rollis olijale antud hinnangust, kuidas teda kogeda oli ja mille ta võimalikuks tegi – kui professionaalselt ja kvaliteetselt ta oma rollipartnerile enese kogemise ja tollele enesena olemise võimaldas. Etteheide annab teada, mis ja kuidas ei olnud sobiv ega õige – nõudmine annab teada, kuidas peab edaspidi olema ja millest tuleb kinni pidada – need on suunavad juhised, need ei ole ausad ja avatud läbirääkimised.
Mina olen selline` - kindlal moel olijad põrkuvad ja nagistavad, kuid üsna tõenäoliselt vaibuvad, kahandatud ja kohandatud piiridesse – kuna väljendus ja kujutlus ei ole tegelikkus, siis nad tõmbuvad koomale või võitlevad välja paremad tingimused.
Kuna nad ei ole kohal tervikuna, vaid mingi versiooniga iseendast, siis on üsna tõenäoline, et neil on olemas teine/ teised kohad, kus ilmneda sellisena, millisena konkreetses suhtes ei ole võimalik. Nad jagavad ennast osadeks ning annavad ise endale koha ja kasutavad erinevaid võimalusi, kus enamana või teistsugusena kohal ja nähtaval olla. Seega ei ole kaotus, ühes kohas, nii suur, et see mõjuks väga traagiliselt ja seda suhtlust/ partnerit oluliseks pidama sunniks - saab kaotada, et teisal võita.
Nende vaheline lahing põhinebki selles, kui palju saab, edaspidi, enesest kõrvale jätta ja, kui palju saab teise tegelikkusega mitte arvestada versus see, kui palju peab enese tegelikkusest nähtavale tooma ja, kui palju peab enesele ettekujutatut, tegelikkusega vastavusse, muutma – seda kõike ikkagi nii, et enesele mitte sobiv ja mitte vajalik jääks kõrvale.
Kõik inimesed ei vali rollidesse astumist ja nendesse lahterdamist – mõningad julgevad seista iseendana. See inimene, kes tahab endaga seonduvast teada anda ja teeb seda otse ja selgelt, välja öelduna – hoiab teist inimest iseenda kohta käivaga kursis – ta teeb seda selleks, et teine teaks ja saaks aru ning oskaks arvestada ja valida – seda teist ei peteta – talle jäetakse ausa valiku ja paika pidava otsuse tegemise õigus.
Inimene, inimesena, ootab vastu samasugust ausust, ehedust ja tahet – olla koos ja kõndida ühes, ilma mängimisteta – ta ootab seda, et suhe põhineks tegelikkusega kooskõlas oleval, sest siis saab ta enese ja teisega aus olla. Kuid see, kes näeb ja teab ennast Mina olen selline` olevana, ei näita ega räägi endast, kui inimesest, kõiges ja täpselt – tema püsib enese rolli piirides ja varjab enesest neid osi, mis takistavad saamast või sunnivad millekski, mida ta muidu ei saaks või kuidas ta siis peaks.
Sellel hetkel, kui inimene toob välja mingi teema, et - temal on/ ühises leiab aset/ tema ei taha, sest tema peab/ tema vajab, sest muidu tema ise peaks ennast vähendama ja enesele/ teisele valetama, siis leiab tema ja rollina oleva vahel aset konflikt – inimene rikkus teise mängu ära, inimene tõi välja lood ja teemad, millest ei räägita/ mis ei kuulu selle mängu sisse ja seega ei ole teine see, kes peaks nendega arvestama.
Teine annab teada, et inimene peab ise ennast vaigistama ja enesele olulist/ vajalikku mitte tahtma – inimene peab sobima sellega, mis ja kuidas on tollele ette antud, ette näidatud ja võimalikuks jäetud. Ta osutab tähelepanuga sellele, millisena tema probleeme tekitanud inimest näeb ja küsib ka üle, et toda eneses kahtlema panna - Kes Sina selline oled, et tuled siin - minule, seda ja niisugusel moel, midagi ütlema! See ei ole küsimus inimesele, vaid osutamine Mina olen/ Sina oled selline! olemisele.
Teine muudab enese tähelepanu suunda ja väljendust - ta saab vihaseks ja ärritub – see tähendab, et ta toob enese nähtavale - temal on ju ka teemasid ja rahulolematust, miks tema siis nendele, teise inimese käest, tähelepanu ei saa – miks see teine temaga ei arvesta – kuidas on sellel teisel õigus, tema käest, tahta, kui see teine ise on hoolimatu ja vale.
Tõde on selles, et mitte keegi ei ole, temalt, tema õigusi ära võtnud – tema ise ei ole neid kasutanud, sest ta ei ole olnud sellel tasandil, kus selline info välja tuua. Tema ise on see, keda on takistanud enese Mina olen selline` piirid ja enese kohta käivad uskumused ja soov vältida iseenesele osaks saavat tähelepanu – seista nähtaval selliste külgedega iseendast, mis muudaksid mängu ja takistaksid Mina olen selline` olemist.
Tõde on selles, et tähelepanu ja õige olemine, mingile Mina olen selline` olemisele, on sageli nii konkreetne ja spetsiifiline, et sellega seonduvalt ei ole võimalik ega põhjust anda ja tagada tähelepanu sellele inimesele, kes enesele vajamineval moel nähtaval tahab seista ja ise ennast sellisena kogeda. Mingisuguse osana olemine ja selle ühe osa suurendamine tähendab, et teised kaovad ära või jäävad varju või muutuvad ebaolulisteks.
Nii see, kes püüab olla iseendana, kui ka see, kes tahab olla Mina olen selline`, kuid kellede kohta on käibel kujutlus, mis ei ole vastavuses tegelikkuse või enesele valituga – mõlemad vajavad tähelepanu, mis oleks õige ja just sellist iseennast nähtavaks tegev.
Mina olen selline` olija keeldub selle tähelepanu vastu võtmisest ja selle andmisest, mis ei lähe kokku tema vajaduste ja olemisega. Inimene ei nõustu selle tähelepanuga, mis kaotab tema terviku ja on suunatud mingisugusele kujutlusele temast - tema ei anna teisele tähelepanu, kui rollile, vaid inimesele, keda ta näeb reaalselt ja kogeb vahetult.
See tõik põhjustab jätkuva vastu olemise ja ühisele tasemele jõudmise võimatuse – see on erinev info, mis on erineval eesmärgil edastatud. Inimene inimesele – need on Sinu sammud ja valikud, inimesena, võta nende eest vastutus – tee oma sammud ja valikud inimesena, et Mina saaksin Meie ja enese suhtes aus olla.
Mina olen selline` teisele samasugusele – tee oma sammud ja valikud sellisena, et Minu Mina jääks minule alles – võta vastutus selle eest, et Minu mäng ei saaks häiritud. Vastu seismine laheneb siis, kui valitakse teisega sama tasand ja keel – teisel juhul kestab sõda ja üsna tõenäoliselt minnakse lahku.
Siis, kui inimene jõuab mõistmiseni, et kontakt jääb rollide tasemele ja tema ise, enese tervikuna, ei ole nähtav ega aktsepteeritav, siis on tegemist kaotusega - tema ei olnud koos sellepärast, et olla osana endast - tema nägi teist inimest ja oli temaga koos võrdsena - ta nägi teises enesele teekaaslast ja temal ei olnud sellele teisele asendust - ühine aeg, kui ühine aed, mida tema hoidis ja kuhu tema ise taimi külvas, jääb seljataha - ta saab kaasa võtta ainult iseenda - tema teekond jääb temaga.
Marianne
06.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar