Kedagi teist, enesele, ette kujutav inimene ja ise endast, iseendale ja teistele, kindlat versiooni pakkuv inimene, on ühe ja sama mustri osad – need on inimesed, kellel on raskusi olla aus ja ehe, enese tegelikkuses ning nad ei tule toime Maailma, kui sellisega – nad vajavad kontrolli, filtreid, ära kaotamisi ja teiseks tegemisi, sest neil on raskusi tegelikkuse vastu võtmise, reaalsusega kohanemiste ja iseendaga seonduvate muutustega – Maailma peegelduste ja vastustega iseendale.
Nad valivad mingisuguse Sina oled selline/ Mina olen selline` olemise ja suhtlevad nendes raamides – sel moel väldivad ja varjavad ja muudavad nad ennast ja teist, kui inimest. Põhjuseks - eirata, takistada ja varjata enese ja teise pimedamat ja varjudes püsivat poolt, kuid ka tegeliku iseenda ja enese/ teise vajadustega mitte sobivaid külgi - ülesandeks on vältida tagajärgi.
See tõik räägib sellest, et need inimesed on kasvanud keskkonnas ja on olnud kasvatada inimestel, kus ei ole ja kes ei jaga ühest ja selget informatsiooni – reaalsus ja sealses osaks saav ei ole sama kõiges ja kõigile – ühtedel on rohkem õigusi, kui teistel ja need õigused, mille täitmist kontrollitakse ja järgmist nõutakse, on vastuolus võrdsuse ja õigusega iseendale.
See tähendab, et inimese tee ei ole vaba ja enese valik ei ole tegelikkus, sest inimene peab nõustuma, kuuletuma ja alluma, enese arvelt, sest mingi põhiroll - Mina olen selline` lisandiga - annab, kellelegi, õiguse olla üle teisest inimesest ja annab võimaluse seda teist, kui inimest, vähendada. Seejuures kaob ära fakt, et seda ühte siduvat põhirolli ei oleks olemas, kui ei oleks seda teist, keda käsutatakse ja allutatakse ja, kellele valetatakse.
Sellises keskkonnas kasutusel olev ja sel moel valiva inimese poolt teatavaks tehtav info ei ole inimese kohta käiv ja inimest, tema teekonnal, toetav, vaid Sina oled selline` rollidesse suunav/ põhirolle ära kaotav/ põhirolle teiseks muutev – see tähendab, et kasvav laps peab olema vastav välise tingimustele – see tähendab, et neid osi iseendast, mis ei sobi ette antuga - ei tohi, nähtavalt ja kuuldavalt ja mõju avaldavalt, olemas olla ning neile tunnustavat toetust ja tähelepanu ei saa. Kui varjamine ja ära kaotamine ebaõnnestub, siis on osaks saav tähelepanu negatiivne - vähendav, kustutav, keelav, karistav, vaikiv, nimetav, jonniv, vihkav, agressiivne.
Peamine põhjus, miks inimene vajab distantsi ja varjudes püsimist, tuleneb valest peegeldusest ja tagasisidest - see inimene, kes oli kasvava lapse jaoks Oluline Teine – vanem/ õpetaja/ kasvataja, varjas ja muutis ennast, et püsida ja väljenduda rollis olevana, kuid tema poolt valitud rolli teostus oli selle sama rolliga vastuolus, sest see inimene oli oma rolliga/ eluga/ Maailmaga konfliktis – tema, kui inimese, vajadused, huvid ja väärtushinnangud põrkasid kokku enesel lasuvate kohustustega – ta täitis oma kohustust, kuid tema ei olnud, inimesena, valmis kohtama väikest inimest ja kasvatama tollest isiksust, kui eraldi ja ise seisvat tervikut. Ta kohtas ja kohtles last distantsilt – tema ise eraldas ennast, osadeks, oma rollis väljendudes.
Rollis olemine ja väljendumine, kui töö tegemine, tähendab, et inimene ise oli vajanud/ valinud endale rolli, et enesele midagi saada või iseendana olemist kuidagi kogeda või oli see vältimatu paratamatus. Lapse olemas olemine andis/ tagas rolli, kuid inimene ei valinud seda konkreetset last – see tähendab, et laps oli vahend ja midagi, mis kaasnes vajamineva saamiseks – oli aste millenigi. Lapses endas ei olnud väärtust – olulisus seisnes vajamineva täpsel ja takistusteta kätte saamisel – laps ei tohtinud takistada eesmärgile jõudmist ja tulemuse omamist.
Laps ei sünni õige olema ja teise inimese vajadusi täitma – laps sünnib oma elu elama – see tähendab, et teda kasvatav vanem pettub siis, kui laps osutub kasutuks ja üleliigseks – lapsele ei ole vanema, kui inimese, elus olulist kohta – laps on üle ja tüliks – vanemal on kergem ja parem ja õigem siis, kui last ei ole temaga koos/ tema elus olemas.
Iga inimene teab enese tõde – on iseasi, kas ta seda, mis on enese tõe tegelik põhjus, ka ise endale teadvustab ning veel olulisem on see, kuidas ta enese tõega ühes elab – mis see läheb maksma sellele, kellega see soetud on.
Vanema ootused ei ole kokkulepe lapsega, et - Sel moel Sina saad siis, kui Sina oled - Sel viisil Sina pead, sest Sina oled! Lapse sünnitamine on info lapsele – Mina valisin Sinu, sest Mina tahan Sinuga koos olla! Laps on vanema teadlik valik, seda rolli kandvale inimesele teada olevatel põhjustel – vahend, millenigi, ei tähenda last, vaid tööjõudu, lapseraha, kodus olemise võimalust, naiseks võetust, suguvõsa jätkamist, enese väärtuse tõestamist, elamistingimuste parandamist jne. Valiku põhjus ja sellele vastavus määrab lapse koha vanema, pere, suguvõsa väärtuste hierarhias.
Valed peegeldused ja vale tagasiside tähendab informatsiooni vastuolulisust. Enesele teada olev ei lähe kokku enesele osaks saavaga. Last õigena vajav vanem paneb nende kahe seotuse vastutuse lapse õlgadele – laps peab õigustama ja tõestama enese olemas olemist ning näitama välja iseenda väärtuse, et vanemaga koos olla – Ei ole ja ei saa siis, kui Sina! Ei ole ja ei saa, sest Sina! Selle jaoks, et saaksid ja oleksid, pead Sina!
Valena olemine ja vale tulemus tähendab, et vanemal on õigus last sellest informeerida - last minema saata või teda kohust täitma sundida, karistada ja häbistada. See on äraspidine, enese väljenduse, ja enesele vajamineva elamuse, tagamise vorm – vanema ohverdus ja kannatused saavad nähtavaks – lapsele osutamine tõendab põhjust ja laps ise, suunatud surve alusel, tunnistab, et tema teeb vanemale liiga ja on olnud vanema vastu vale. Vanemale vajalik info – tema on see, kelle vajadusi, selles suhtes, täidetakse ja prioriteediks peetakse - saab vajamineva tõestuse.
Informatsioon - Mina pean olema oluline ja väärtus selle jaoks, et minul oleks olemas see, mis minule kuulub – elu selle inimese lapsena! – pöörab kogu loo peapeale ja annab lapsele ülesande, mis ei ole tema tee ega töö. Ei ole tema töö olla oma vanemale vajamineva rollipartneri (Ema/ Isa/ Mehe/ Naise/ Sõbra/ Imetleja/ Tunnustaja jne ) aseaine või tollele suunatud tunnete sihtpunkt. Ei ole tema töö tegeleda vanema, kui inimese, vajaduste täitmise ja ära arvamistega ega toetada vanema enese kasvu vältimist.
Olemas olevates rollides, teiste lugude avamine, nendes osalemine ja nende lahendamine, on manipulatsioon – see on väljamõeldud tasustamine, inimese jaoks, kes ei taha ise seda, kellega ta koos elab ega seda, mida ta selle teise jaoks tegema peab ega seda, mida ta ühes olles kogeb, kuid ta ei räägi tõtt – selle asemel ta petab last – väidab ja näitab täitvat oma rolli, kuid tegelikult annab ta oma teekonna ja põhirolli vastutuse lapsele.
Manipulatsioon tähendab, et laps ei saa ausat ja üheselt paika pidavat informatsiooni - ei iseenda, teise ega ühises aset leidva kohta – see tähendab, et lapsel puudub aus tagasiside iseendale ning tema ei saa teha, enese jaoks, ausaid ja õigeid otsuseid ega seada ennast õigesse kaugusesse vanemast – laps, ise ja tema suhe vanemaga, on ja jääb, põhjustades tagajärgi, tema enda jaoks valeks.
Valedele toetumine tähendab, et laps jääb vajama seda, mida talle lubatakse ja näidatakse, olemas olevana, kuid mida ta, selles suhtes, kunagi kätte ei saa – ausat ühte hoidmist ja olulisuse tunnustamist, ilma ülekantud vajaduste täitmisteta ja vanemale vajamineva rollipartneri rolli endale võtmata. Suurim kahju, mida lapsel, selles suhtes olemise eest, maksta tuleb - tema ei saa olla iseendana – teda ei ole vaja eheda ja ausa iseendana – sellisele temale vastu vaatav peegel näitab last moonutatult ja valeks nimetatult.
Iseendana olemine - kui eraldi olev suurus ja kasvava lapsega seonduv - tähendab, et vanema töötingimused ei ole head ja sobivad siis, kui laps ei täida tema ootusi, vaid vajab enamat ja vanemaga mitte arvestavalt ega nõustu enesele osaks saavaga - protestib, jonnib, nõuab – vanem peab tagasi pöörduma ja edasi tegelema ja rohkem panustama ja enam kaotusi üle elama. See viib ressursse välja ja võtab aega ära ja põhjustab tundeid.
Vanem, keda ei kohelda õiglaselt ja oluliseks näitavalt, ei näe, et tema saab enese panuse vastu selle, mida tema vajab – tema peab andma ja olema enamana. Tasakaalustamise jaoks peab laps vastama tema tingimustele, et vanem ise saaks, esimese asjana, enesena olla ja ennast iseendana näha ning alles seejärel nõustuda oma tööd tegema.
Enne palk ja siis töö – tähendab, et tegemist on kohustusega – kellegi teise jaoks olemisega ja, kellegi teise pärast tegemisega. Peale sunnitud kohustus tähendab, et tegemist on inimesega, kellelt on võetud ise olemise vabadus ja valiku võimalused iseendale – laps on takistus enesele vajamineva ja olulise juurde. Peale sunnitu tähendab, et inimene on allutatud kohustustele, ilma läbirääkimiste ja muutuse võimalusteta – see inimene, kes ise valis endale, jätab enese valikuga seonduva vastutuse enese õigusi piiravale – lapsest saab see põhjus, miks vanema rolli kandval inimesel on paha oma elu elada.
Enese elu, lapsega ühes, kohustusena nägev vanem on sama nagu laps – neil on samasugused vajadused ja samasugune kogemus - vanemal puudub õiglane ja toetav tagasiside – vanemal puudub enesele, kui inimesele, vajaminev peegel. Vanemalt nõutakse rollile vastavust ja rollina väljendumist – see tähendab enese varjamise ja enese muutmise kohustust – see tähendab ka sellise enesena olema kohtustamist, milleni ise veel kõnnitud ei olda ja mis, kõiges ja alati, enesega kooskõlas ei ole.
Ettekujutus iseendast – Mina olen laps – pean need ja teised ülesanded täitma, teatud tingimustele vastav olema, kindlal moel sobiv olema – kuid enese, kui rolli, taha ei vaadata ja inimesena ei nähta. Inimene on see, kes omab teadmisi ja oskusi, milleni ta kõndinud on – inimene tahab avastada, et teada ja näha ise – inimene tahab proovida, et olla ise – inimene tahab valida ise, et olla vastavuses iseenda selle aja hetkega.
Kes on see, kes näeb ja mõistab isiklikku teekonda ja isiklikke üleelamisi – hirme ja raskusi ja kaotusi – need kõik on kordades suuremad, sest veel ei ole teadmisi, et läheb üle ja kaob ära, et olev ei ole lõplik ja jääv ning kui teist ei ole üldse või enesele vajamineval moel, siis ei tähenda see Maailma otsa lõppemist ja enese elule ohtu.
Ettekujutus iseendast – Mina olen ema – pean neid ülesandeid täitma, nendele tingimustele vastama, sel moel sobiv olema – rolli taha ei vaadata ja inimest ei nähta. Inimene on see, kes tõuseb öösel üles – inimene on see, kes teeb süüa ja parandab riideid – inimene on see, kelle osaks saavad kasvava isiksuse pöörded – inimene on see, kes väsib ja kuhtub - inimene kaob, inimene tunneb nälga enese järele – kes on see, kes näeks kõike seda, millega inimene toime tuleb - mõistaks tema üleelamisi, kaotusi, loobumisi, saavutusi – neid isiklikus plaanis nähtuna.
Kaks, kes ühes, kuid ilma inimesena olemise/ väljendumise peeglita ja tagasisideta – tähendab seda, et nende kahe ühendus põhineb rollidel – mõlemad nõuavad rollidest kinnipidamist ja oma rolli austamist ning selle alusel, enese vastu võtmist, enesele lubatu saamist ja iseenda õigel moel kohtlemist.
See vanem, kes ei oska või ei vali olla inimene, kes vastutab enesele võetud rollis väljendumise ja selles tehtud valikute/ sammude eest – vaid on see, kes esitleb ennast rollina, mis varjab inimest – ei seisa jalad maas – roll ei ole tema tugevus, sest see on looming, mis ei jääb püsima ja üheseks siis, kui tingimused ei ole sobivad ja sisemine/ välimine vajadus sunnib teistmoodi väljenduma ja tegutsema.
Laps, kes väljendub jonnides ja trampides ja keeldub oleva hetke vastutusest, inimesena - teeb seda sellepärast, et testida enesele kuuluva rolli töökindlust ja rollipartneri kohalolekut. Kuid ega roll väljendu ja taha – väikene inimene väljendub ja tahab, enese vajaduste ja teadlikkuse piirides.
Väikene inimene võtab appi oma rolli, et saada ja omada ja kogeda ja vältida. Mida enam on seotus ebakindlam ja suhe valena kogetav, seda enam on vaja rollile kinnitust ja rollile vastavust – seal, kus inimene kaob, seal tunneb inimene nälga, tähelepanu järele – tema roll peab saama vajamineva – inimene peab saama, kaude, selle, mis on tema jaoks oluline – Mina olen olemas – Minule on olemas.
Vanem, kes nõuab enese tõekspidamistele ja väärtustele allumist, teeb seda sellepärast, et olla vastav oma rollile ja kinnitada enesele kuuluva rolli olemas olemist. Kuid ega roll väljendu ja nõua – suur inimene väljendub ja tahab enese vajaduste ja teadlikkuse piirides. Suur inimene võtab appi oma rolli, et saada ja omada ja kogeda ja vältida.
Mida rohkem on pealesunnitud väljendusi ja, mida enam on enese valena kogemisi, seda enam on vaja rollile kinnitust ja rollile vastavust – inimene kaob, rõhutatult, rollina väljendudes - inimene tunneb nälga tähelepanu järele – Mina olen olemas, kuid mina ei ulatu iseendani. Mida vähem iseennast ja mida valem iseendale, seda rohkem peab roll võimaldama ja rollipartner tagasi andma.
Inimesi ühendava kontakti puudumine tähendab, et inimene vajab endale seda kohta, kus ilmneda ja väljenduda – kohta, kus tema saab olla vaba iseendana – iseendale, omaenese elu ja väljenduse valinuna. Rollis väljendumine tähendab ootusi, millegi järele ja vastavust kindlale mõõdupuule – siis, kui inimene kaob ja hoiab ennast varju ja temale tähelepanu ei anta, siis ta on ja jääb poolikuks – ta vajab olevast seda, mida seal ei ole ega saa – ta vajab, enesega ühes olevalt, suletud ja varjatud poolt iseendast, millesse avaneda ja millega ühes olemas olla – inimlikku kontakti ning tunnustavat ja toetavat tähelepanu, mitte ainult sobivatele ja õigetele osadele endast, vaid tervikule.
Inimese nägemine, rolli taga, on raske siis, kui ollakse kinnitunud rollidel põhineva kontakti hoidmisele. Kahte ühendav suhe ei ole püsiv ega tugevus siis, kui ollakse ja elatakse rolle vahetava inimesega koos olles – soov ja vajadus on jõuda kohta ja jääda paigale aega, kus ja milles ei sunnita rolli, ei keelduta põhirolli õigusi tunnustamast ega kohelda vähendavas rollis olevana, vaid nähakse ja mõistetakse inimesena ja toetatakse inimest, kes on olemas samas ja, kes on oma teekonnal kõndimas – nähakse ausat ja ehedat tervikut.
Kui lapse kontakt vanemaga põhineb põhirolli liitel ja vanem on ennast rolliga eraldanud, siis laps tajub seda kauguse ja kättesaamatuse ja ohuna - tema ei saa olukorda muuta - suhe vanemaga sõltub vanemast, kuigi päevavalges jäetakse selle vastutus lapse kanda. Mõistmata, tegelikku põhjust, peab laps ise ennast valeks ja süüdlaseks - Mina, iseendana, olen selline laps, kes põhjustab enesega aset leidva - Mina pean olema selline, kes tagab enesele vajamineva. Lapsel ei ole teist lahendust, sest vanem ei vastuta - vanem on selline nagu vanem väidab enda olevat, kuigi tegelikkus on nähtav ja kogetav.
See on ettekujutuse loomine, iseendast ja Olulisest Teisest ning nende ettekujutuste alusel suhtlemine ja suhteseotuses olemine. Enese ülesanded, selles seotuses ja enese paiknemine teisest - alati lähemal, kui teine ja alati rohkem, kui teine - liiga lähedal olemine, liiga palju panustamist ja liiga palju täitumata ootusi - see kõik saab osaks sellele, kes hoiab seda suhet ja seotust - mida ja kuidas teine, selles osaleja, ei taha.
Enese kohal olemise, enese kogetavaks tegemise ja enese poolse panustamisega, enesele mitte kuuluva suhte elus hoidmine - rolli vajav, ühendavale rollile rõhuv inimene ei anna teist inimest vabaks ega lase teisel enese tegelikkusega kooskõlas olevalt elada ja olla. Tõde, mida ennast vähendavates suhetes kasvanud ja elanud inimesed ei ole mõistnud - selle jaoks, et inimesena olla, elada ja väljenduda, ei pea omama rolli ega rollipartnerit, kus ja kellega sellise võimaluseni jõuda.
Marianne
10.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar