Siis, kui inimene soovib suhtesse selgust – soovib ja ootab ja vajab enese infoga arvestamist, siis on üsna tõenäoline, et ta ebaõnnestub, kui ta komistab detailidesse. Tema edastab teisele selle informatsiooni, mida tema ise näeb ja kuidas tema ise kogeb – need on teise poolt teoks tehtud valikud – Sina tegid seda ja teist – Sina olid sellisel ja seesugusel moel – Sina vastasid ja rääkisid sel viisil ja selliste sõnadega jne.
Inimene edastab detailid, selle asemel, et öelda välja informatsiooniga kaasnev – Sina ei ole Meie suhte tugevus – Mina ei saa Sinu peale loota ega toetuda – Mina ei ole Sinule oluline – Sina oled kohal ja osaled ja panustad, kuid see ei ole sama Minuga. Olemas oleva info alusel olen Mina Sinule liiga lähedal – Minul tuleb Sinu olulisuse astet muuta ja ennast Sinu poolt nähtavaks tehtuga kooskõlla viia - Meie suhte tähtsust vähendada.
Detailide mets muutub võsaks, milles ei ole valgust ega selget teerada, sest teine viskab vastu oma detaile ja vastustab teatavaks tehtu – Sina süüdistad Mind – Sinul ei ole õigust tahta enamat – Vaata ennast – Sina oled tänamatu – Mina olen Sinu jaoks seda teinud ja sel moel olnud ja Sina ei ole selle vastu midagi andnud – Sina oled Mind ära kasutanud ja nüüd tuled Mind mustama.
Sel moel läheb lahti möödunu tegude arvustamine, olemistele hinnangu andmine ja panustatule/ ära antule väärtuse määramine – kes, kellele rohkem ja kes, kellele vähem. Tähelepanu pöördub ära, oluliselt – suhte kvaliteedilt ja suhte tugevuselt ja suhte olulisuselt – suhte algse eesmärgi kohaseks toimimiseks on vaja kahte, kes panustavad sellesse samal moel ja peavad seda oluliseks samal moel – teise, kui inimese, nähtavaks tegemise ja tema teekonna toetamine on oluline mõlemale siis, kui mõlemad on selles suhtes/ koos olemises sama tasandi ühenduse valinud.
Läheb see suhe, ilma olulise ja vajamineva muutuseta, sellest kohast edasi või peatub see sinna – sellesse loosse jääb okas sisse. See on inimese soov jõuda pidavale pinnale – olla enesega kooskõlas, sest enese info, iseenda ja suhte ja teise kohta, ei ole leidnud tõestust ega toetust – edasi elab uskumus – Minul ei ole õigust iseendale.
Tegelik tõde – info teatavaks tegija pöördub tagasi ega ela enese rahus edasi, sest tema on kinni möödunus. Tema vajab ühest ja pidavat informatsiooni – Minul on õigus enese tõele ja sellega arvestamisele. Möödunus kinni olemine tähendab, et tema ei ole saanud sellekohast kinnitust. Inimese mällu on sööbinud sõnad – Sinul ei ole õigust Minu käest nõuda ega Minule sel moel öelda – Kes Sina selline oled, et tuled Minule ütlema ja Minu käest, midagi tahtma – Vaata ennast – Vaata, mida Sina ise oled teinud ja kuidas olnud jne.
Üks ei välista teist – on üsna tõenäoline, et x pikkusega suhtes on mõlemal osapoolel teise kohta infot, mis ei kaunista ega tõesta hoidmist, vaid vastupidi – näitab arvestamise vältimist ja vastupidise infoga tegude tegemist. Ühises loos on erinevaid ajajärke ja inimese kasvamine sees – oskused, võimalused, teadlikkus, ressursid, eesmärgid. Oluline on kasvamise teekond ja selle nähtavaks tegemine – ausus ja avatus.
Kahe loos teeb vahe sisse see, millal ja mille jaoks info teatavaks tehakse ning kuidas seda vastu võetakse – vastuseis avaldub siis, kui üks toob ebakõla esile ja soovib selgust, et teha muutus enesele osaks saavas ja enesel olemas olevas – kuid teine on valinud otsese kõne vältimise ja vaikib või annab endast teada kaude ja pursetega. Erinevad lahendused ja erinevad tasandid.
Minu õiguse taga on vanade lugude jäljed – traumaatilised kogemused – enese, kui inimese, vähendamised, vägivaldsed kohtlemised ja haiget saamised. Selle jaoks, et kiusamine, vähendamine ja vägivald lõppenuks, oli vaja, et see teine, kes teeb ja väljendub, ei peaks sellist kohtlemist enese õiguseks, vaid tunnistaks lapse ise olemise ja ise määramise õigust - turvaline keskkond, turvaline teine, soovitud ja hoitud ühes olemine.
Kõikides samasisulistes lugudes tõestab kunagine laps oma õigust ja ootab vastu selget ning ühest vastust – Jah, Sinul on õigus, Mina arvestan Sinu infoga ja lõpetan sellise käitumise – Mina annan Sinule teada, et Minul ei ole õigust Sind sellisel moel kohelda.
Kahjuks on üsna tõenäoline, et seda ei juhtu, sest käimasoleva õppetunni mõte on enese teadlikkuse ja enese selguse kasvatamine. Oluline on enese info tõesus ja sellele toetumine, ilma teise poolse kinnituseta. Seda eriti siis, kui teine selle vaidlustab või seda eirab – annab vastu informatsiooni, miks tema ei pea ega saa, kuidas see ei ole tema arust õige ega tema vastu õiglane ning seejärel teeb uuesti.
Õppetunni jätkumist ja vajalikkust näitab see, kui selline vastus viib inimese tasakaalust välja, sest see kaotab tema turvatunde – Selle inimesega koos olemine, selle inimesega koos tegutsemine, selle inimesega enesele olulise jagamine tähendab ärevust ja hirmu – teisele ei saa toetuda ja temaga ei saa arvestada – teisega koos olemine, ka ühises, tähendab üksinda olemist ja jäämist – teist ei saa enesega ühte võtta ega lubada teda enese piiride sisse – mingi Meie jääb alatiseks Mina ja Mina, kuigi ühine jõud viiks parema tulemuseni ja koos olemist oleks parem kogeda.
Sellise teisega koos olemine ja koos olema minemine tähendab, et inimene otsib teele takistusi, teises vigu ja tõstab esile senise – see on tema tõestusmaterjal, mida ta elab läbi, emotsioonides väljenduvana. Ta ei mõista ise ennast – ta ei saa aru, miks tema seda teeb, sest see on tema harjumus.
Teadlikkus – Minu enese info on minule endale kasutamiseks – detailidele rõhumine ja nende otsimine on, möödunust jäänud, Minu info õigust kinnitavad asitõendid, et kinnitada ja tõestada enesele näha olevat ja kogetavat sellisena nagu need tegelikkuses on. Detailidele suunatud tähelepanu on enesele antud informatsioon - Minul on õigus – selles ajas, mil sellega ei arvestatud – see on kahekõne iseendas, sest teist ei ole ja teine ei osale – midagi ei muutu.
Väidetav ja väidetud põhjus - Mina olen vähem/ Mina olen väärtusetu/ Mina ei ole oluline. Tegelikkus - küsimus ei ole Minus – teine ei ole valmis muutuseks, ausaks suhteks, suhtes kasvamiseks – teine on nii nagu on nõus st seni on olnud või ei ole üldse – teine ei võta vastutust suhte kvaliteedi ja toimimise eest – teist peab võtma sellisena nagu tema seda on – enese väljenduse õigus, enesele vajamineval hetkel ja oskuste kohasel moel – see ei ole läbi räägitav ega muudetav.
Inimene jääb kinni rollide Maailma ja nende tähtsusesse – Ema/ Isa/ Laps/ Õde/ Vend/ Tädi/ Onu/ Ämm/ Äi/ Ülemus/ Õpetaja jne. Inimene samastab ise ennast ja teist rolliga ning arvestab hierarhiaga – enese asend ja võimalused ja kohustused teise suhtes ja teise jaoks. Sel moel kaob võrdsus ja enese olulisus.
See, et inimesel on roll, ei tähenda seda, et see on tema valik ja tema on rolliga nõus – tema on, sest peab ja, kuna vabaks ei saa. Mina pean` suhe ei ole väärtus – see on kohtustus, mille nimel ei pea pingutama ega sellele liiga pühenduma, sest see jääb alles.
Selline vaatenurk toob endaga kaasa selle, et mida vähem inimene panustab ja sellele suhtele tähelepanu pühendab, seda valem see tema, kui inimese, jaoks on ja seda täpsem see tema, kui rolliMina, jaoks olema peab – teda ei ole selles inimesena – tema on selles rollina – roll peab saama rolli tõestava tähelepanu ajal, mil inimene teeb ennast kogetavaks ja enese info nähtavaks – roll peab katma inimese tegelikkuse.
See, et inimesel on roll, ei tähenda seda, et tema on kasvanud selle rollini – temas on olemas oskused ja väärtused, kuidas olla selles rollis parima võimalikuna. Kasvamise protsessi pidurdumine ja teisale käändumine tähendavad Mina tähtsust – inimene kasutab oma rolli ja selle partnereid, et enese tähtsust ja olulisust tõsta ja tõestada – mida küündimatum ja sobimatum ta on, seda suuremat tähelepanu ta vajab – teda peab nägema ja kohtlema rollile vastavalt, mitte sellele, kuidas tema ise tegelikult valib olla ja teha.
Olemas olev rollipartner ja osaks saav tähelepanu peab tõestama seda liidet, mis rollile on antud või seda rolli, mida inimene vajab, et tegelikust endast enamana olla ja enese jaoks vajalikku kohtlemist tagada - Hea Laps, Aus Laps, Õige Laps, Hea Inimene, Aus Inimene, Õige Inimene, Hea Ema, Armastav Ema, Austatud Ema, Austatud Inimene, Haige Vanainimene, Päästja, Ohver, Abitu, Süütu, Vaene, Rikas, Tark, Abivalmis, Lõbus, Seltskonnahing, Perekonnapea, Osav jne.
Inimesena, rollide vahelist suhet talutavaks tegemise katse järel, saab teha kokkuvõtte – See teine võib ja saabki jääda eirama, agressiivsena olema, halvustama, õigusi välistama – temast ei tule turvalist maad ega head koos olemist – teine püsib rollide pinnal ja inimese jätab toetava tähelepanuta. See teine tegutseb teise eesmärgi nimel - tema toob nähtavale inimese vead ja valena olemised – väärtusetuse tõestamine ja vähendamise õigus.
Selle informatsiooni alusel on õigus öelda teisele Ei ja mitte põhjendada ega tõestada oma valikut – ei ole vaja tuua välja detaile, et enda õigust õigustada. Kogutud info alusel on aset leidnud valiku tegemine – kas on võimalik või ei ole võimalik ja selle alusel toimetamine – lahti laskmine sellest, kus ei ole võimalik enese informatsiooniga arvestamine.
Uue kauguse paika panemine on raske, sest harjumused on visad ja olemas on soov – vanade vajaduste täitumise ootus - kogeda lähedust ja olulisust – jõuda sellele sihile, mis oli oluline siis, kui veel ei olnud võimalik teistsugune lahendus.
Suhe, sugulasega/ kellegi teisega, saab toimuda läbi selle, kelle jaoks mõlemad on olulised ja, kes ise on mõlemal oluline – temaga arvestades, hoitakse vähendamise ja vägivalla ilmingutega tagasi. Kohtuda saab vältimatus - juhuslik kohtumine ja pelk tervitus või ei sedagi.
Kogu eelnev info on alles ja ka see punkt, kuhu aktiivne suhtlus lõppes – see ei hüppa sellest kohast avala naeratuse ja avatud suhtluseni ega enese isikliku elu lagedale toomiseni ega teise teekonnast osa saamiseni.
Ühise sammu tegemiseks, ei ole olulist otsust mõistlik muuta enne, kui uut informatsiooni ei ole – naeratusest ja tähelepanu pööravatest sõnadest ei piisa – aus ja asjakohane arutelu on oluline. Möödunust tuleb ehitada pidav sild olevasse – vastasel juhul lõppeb kohtumine/ loo avamine möödunu informatsiooni üle kinnitamisega. Vana käitumise ilmingud annavad aluse öelda Ei, vaikida, ära minna. Enese energiat ja tähelepanu ei ole mõtet kulutada ega anda sinna, kus sellest ei sünni enamat.
Mitte ühelgi teisel ei ole mitte mingisugust õigust Minu, kui inimese, vähendamisele, Minu vastasele vägivallale ja Minule pööratud vihakõnele. Ajal, mil teise inimese teemad, temas endas, kõnelevad ja väljenduvad, on Minu sees teadmine – Mina ei ole selle teise prügikast ega uksematt – teine ei kõnele Minuga – tema, kasutades Minu tähelepanu ja energiat, voolab enda seest välja – tema ei mõista ise ennast – tema ei arvesta iseenda infoga ega ole enesega aus – tema tunneteseisundis leiab aset muutus siis, kui tema on suutnud anda endale piisava informatsiooni, enesele kuuluva rolli kohta ja näinud sellekohast kinnitust Minus.
See, et ei ole olnud ega ole kogenud, ei tähenda, et ei oleks olemas - sellised suhted, milles on koos inimesed, on Maailma sees olemas. Mina olen, teades tegelikkust ja nähes põhjusi, olnud ametis vanade suhete parandamiste ja muutmistega, et kui on olemas, siis see on võimalik.
Mõistmine - Mina võin prahi ära koristada ja katkise mööbli parandada ja maja ära remontida, kuid see ei aita kasvatada teisi inimesi ega õpetada neile seda, mida nemad ei näe ega tea ega vali – see ei taga, et ka teine tuleb korda tehtud toolile istuma või asub samasse majja elama.
Teine võib tulla ja istuda ja ka majja astuda, kuid ta ei pruugi seda hoida ega võimalust hinnata, sest tema ise ei ole selleni kõndinud ega seda olema loonud. Siis, kui tehakse ühiselt, siis on see Meie – siis, kui ja seni, kuni Mina ise teen üksinda, siis olen see Mina ja on see Minu teekond – iseendale oluline ja enesele vajalik ja enese võimaluste kohane.
Marianne
29.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar