Aeg-ajalt tuleb ette, et inimesed põrkuvad vahetus olevas või lahendavad ühist möödunut, tagantjärgi. Põhjuseks on info edastus ja selle vastu võtmine – lahkheli sünnib, andeks ei anta ja vastu olemine kestab, kuna midagi ja kuidagi öeldi ning kuna mingil moel võeti vastu ja kuidagi vastati – adressaat ei olnud õige, sest ütlejal ei olnud oma sõnadeks ja sellega kaasnevale volitusi – adressaat ei käitunud adekvaatselt ega tunnistanud info edastaja õigusi.
Tülid ja rahulolematus kestab, sest vaidluse all on õigus info andmisele – väide kõlab, et konkreetses rollis olijal ei olnud nende sõnade, selliste väidete, seda moodi sisu, seda liiki emotsioonide teatavaks ja nähtavaks tegemise õigust. Info vastuvõtja teab - Mina olen selline` kellele sel moel ei öelda ja kellega sel viisil ei käituta.
Ärrituvus ja jõuetus kestab, sest vaidluse all on infole vastamise kohustus – väide kõlab, et konkreetses rollis olija peab arvestama nii sellega, mida temale öeldakse, kui ka sellega, kes temale info edasi andis. Info edastaja teab – Mina olen selline` kellel on õigus öelda ning minule ei ole õigus sel moel vastata ja minuga ei tohi sellisel viisil käituda.
Mingisugused, üheks siduvatest põhirollidest erinevad - Sina oled selline`/ Mina olen selline` olemised - põhjustavad inimeste vahelise vastuolu. Info edastamisele ning selle teostusele ja vastuvõtmisele keskendumine, kaotab tegeliku põhjuse ära.
Tegelikkus seisneb selles, et ühel inimesel oli õigus edastada oma info teisele inimesele ja sama pädes ka teise kohta – temal oli õigus vastata tema poole pöördunule. Vastu olemine kestab, sest ja kuni ei ole jõutud ühise mõistmiseni - info vahetust ei oleks tulnud sel moel vastustada või oleks seda saanud teostada teist moodi, edastada teistsuguses koguses ja selguses.
Vastupanu, infole, viib tähelepanu selle edastajale ja edastamise viisile ning vastuvõtjale ja vastu võtmise viisile. See on vältiv ja osutav samm – on olemas midagi, mida inimene ei taha enese kohta teada saada – ta ei taha olla Mina olen selline` milliseks teise info teda teeb ja millisena teda näitab.
See on vastupanu valele iseendale ja tahe olla õige iseendana – enese kaotuse ja kätte saamatuse põhjus on teises – teine vaatab ja kohtleb valesti. Vastupanu, enese sees, viib info selekteerimiseni – on midagi sellist, millega ollakse nõus ja on midagi sellist, millega mitte – vale tuleb õigeks teha ja vale tuleb ära kaotada.
Kuna Mina olen selline` Laps, siis Minu Ema/ Isa minu vastu nii ei ole ega sel moel tee ning minu kohta seda ei ütle ja teist välja ei too – ette antud käitumine ning kõlada tohib valikuline tõde. Kuna Mina olen selline` Ema/ Isa, siis Minu Laps minu vastu nii ei ole ega sel moel tee ning minu kohta seda ei ütle ja teist välja ei too – ette antud käitumine ning kõlada tohib valikuline tõde.
Mõlemal juhul tuleb olla vastavuses rollile antud õiguste ja kohustustega – teine tuleb kinnitada temale kuuluvasse rolli – info ning selle edastus ja vastu võtmine peavad olema kooskõlas rollidega. Mõlemal juhul tohib teatavaks saada see tõde, mis on kooskõlas Mina olen selline` olemisega, mis on selle hetke suhte/ eneseteadlikkuse Minapilt – enesele kuuluv roll ja koht ning nendega seonduv, selles suhteseostuses, peavad saama kinnituse.
Vanemate ja laste suhete sasipundar – info olulisus ning edastaja ja vastuvõtja õigused lähevad meelest – tegelik põhi ja enese teadlikkusest lähtuv selgus ei tule arvesse. See teeb loo selgitamise ja selginemise raskeks – vanem hoiab kinni sellest, et temal, kui Emal/ Isal, oli ja on õigus oma info edastamisele ning Laps pidi ja peab selle õigusega arvestama - see vaatenurk kaalub üles tegeliku teostuse ja nimetab valeks lapse vastuse – laps ei andnud võimalust olla tegeliku iseendana.
Laps hoiab kinni enese vastasest ülekohtust – see kaotab vanema rollist tuleneva õiguse – vanema poolt valitud Mina olen selline` väljendus ei sobinud lapse Mina olen selline` pildiga ja sellest ka tema vastuseis – tema ei olnud vanema poolt edastatu adressaat – vanem ei andnud võimalust olla tegeliku iseendana.
Häirivate lugude lahendamise teeb raskeks see, et neile ei läheneta algusest, vaid lõpust ja põhitõed jäetakse kõrvale. Kõige sagedasem põhjus, miks Ema/ Isa oma Lapse poole pöördub või temaga seoses, midagi teostab ja kuidagi otsustab - peitub lapse oleva hetke tegudes/ valikutes/ kohustustes ning Emal/ Isal olevast infost - nendega kaasneva kohta/ kellegi teise kohta, seal samas/ isiklikest vajadustest tuleneva kohta/ mingite kindlate eesmärkide kohta jne.
Vanem annab oma info edasi sellel hetkel, kui see on asjakohane, vältimatu ja teostatav – ta teeb seda enesel olevate ressursside piires ja enese teadlikkuse alusel – see on selle hetke parim võimalik, et anda edasi see, mida ja kuidas tema tahab teatavaks ja nähtavaks teha.
Lapse vastupanu - Emale/ Isale/ edastatud infole ja sellega kaasnevale – lähtub vahetust kogemusest ja selles aset leidnust – laps ei suuda või ei nõustu seda vastu võtma, sest tema ei olnud valmis selliseks info edastuseks/ temale ei olnud seda teadmist vaja/ temal ei olnud selle sõnumiga midagi peale hakata/ see kohustas teda millekski, millega tema nõus ei olnud/ see võttis temalt ise olemise vabaduse jne.
Info teatavaks ja nähtavaks tegemise hetkel aset leidev konflikt tähendab seda, et selles osalejatel ei ole ühist tasandit – Mina tahan, et Sina teaksid/ Mina vajan, et Sina arvestaksid/ Mina tahan, et Sina kuuletuksid! – vastus - See on Sinu arvamus/ see on Sinu tahtmine/ see on Minule kasutu/ see on Minu jaoks üleliigne/ see teeb Minule liiga! – järgneb – Minul on õigus Sinule öelda/ Minul on õigus sellele, et Sina Mind kuulad ja Minuga arvestad! - järgneb – Minul on õigus enese Minale/ Mina ei taha Sind enese elu segama/ Mina ei taha Sinu käest sellist informatsiooni – Mina tahan midagi muud kuulda ja kuidagi teisiti kogeda!
Enese käsutuses olev info viib inimeste vahelise vastuseisuni – aset leiab tõestamine, kellel, milline ja millele, õigus on. Võimu saab enese kätte see, kes ei kuula ega kuuletu – teine ei saa oma tahtmist, sest selle teisega ei tehta koostööd - teine võib öelda, mida ja kuidas tema tahab, kuid sellest ei piisa, kui infole ei ole vastu võtjat ja vajamineval moel reageerijat.
Tavaliselt ongi nii, et üle teise piiride läheb see, kes tahab ennast teatavaks teha ja seda, et tema poolt öelduga arvestataks – vastu seismist kohates üritab ta veel tugevamini ja mitmekülgsemalt ning kasutab lõpuks jõudu/ karme vahendeid – väsitava, muserdava ja mõttetu olukorra lõpetamiseks – on soov ja vajadus minna edasi, kuid enne tuleb kindlustada, et sama asja ja teema juurde tagasi ei pea pöörduma.
Vanem ei saa peatuda ega pooleli jätta, sest tema juhib, hoiab koos ja vastutab – lapsel tuleb kuuletuda ja arvestada, sest laps ei ole kõigega kursis ega mõista paljut ning ega last väga huvitagi see, mis ja kuidas on või saab olema – tema vajadused ja tema heaolu on tähtsad temale endale ja seega peaksid olema ka teistele esmased ja olulisimad.
Laps ei tea sõnu ega mõisteid - töörahu tagamine ning enese kasvatamise teekonna toetamine ja mõistmine. Laps ei mõista, et vanem teeb valikuid ja otsuseid erinevatel põhjustel ja erinevate osaliste jaoks ja on üsna tõenäoline, et vahel lähevad need vastuollu ja põhjustavad, kellelegi tagajärgi, mida ei ole hea kogeda - mingisuguse info alusel tuleb valida üks ja jätta teine. Vanema, kui inimese, kibestumine ja väsimus lähtuvad samast põhjusest - tal tuleb valida laps või keegi teine ning jätta ennast kõrvale - temale ei ole aega ega ressursse - tema annab need teisele ja jätab ise ennast ilma.
Laps näeb oma vanemat - Minu Emana/ Minu Isana, kuid ei inimesena/ mingis muus rollis olijana – Laps ei tunnista nende vahelise suhte põhiolemust – vanem on lapse kasvataja ning lapse ja lapsega seonduva keskkonna eest vastutaja, mis tähendab, et vanemal on õigus enese otsustele ja valikutele – ka kiiretele reageeringutele siis, kui laps ei kuuletu ega nõustu ja ise ei saa veel.
Tõde on selles, et kui vanemal ei ole vaimseid ega materiaalseid ressursse, paremaks ja enamaks, siis tal ei ole lapsele anda seda, mida too vajab ja tahab – seal, kus ei ole, sealt ei ole ka võtta ning see, mis ja kuidas on olemas, see ka nähtavaks saab ja kogetavaks tehakse.
Vastu seismine, vanema informatsioonile, on loomulik kasvamise protsess – lapse enese teadlikkus suureneb ja ta tahab, et temaga arvestatakse, tema hetke vajadustest, soovidest ja eesmärkidest lähtuvalt. Vastu seismine, vanemale, on reaalsusega kaasnev nähe, kui vanema poolne info edastus ei ole olnud asjakohane ega kõiges Ema/ Isa rollist lähtuv, vaid edastatud enese, kui inimese/ mingis muus rollis olija, jaoks ja pärast ning seda on tehtud last vähendavalt.
On väga palju lapsi, kes on kasvanud üles info edastamistega, mis on põhjustanud traumaatilisi kogemusi – siia alla kuuluvad solvamised/ löömised/ karjumised/ karistamised/ vaigistamised/ tutistamised/ ähvardused/ vaikusega kohtlemised/ üksinda jätmised/ pimedusse jätmised/ söögita jätmised/ alasti võtmised/ nõgestesse viskamised/ oluliste asjade ära võtmised/ asjade katki tegemised jne.
Need kõik on kogemused, mis on toonud kaasa hirmu, ärevuse ja abituse tunde – see on mõistmine, et - See ei ole midagi sellist, mida Mina peaksin kogema – Minul ei ole olukorra lahendamiseks töökorras olevat lahendust – see, siin, on inimene, kes peaks olema Minu poole peal ja Minu jaoks olemas, kuid tema ei tee seda – kogu lugu on peapeale keeratud – midagi on selles pildis väga valesti.
Abitu ja hirmu tundev laps ootab, et olukord normaliseeruks – laps ootab seda aega, mil vanem oleks jälle tema Ema/ Isa. See on lahendus, mida laps mõistab ja teab. Lapse mõistmine põhineb enese kasutuses oleval informatsioonil – Minu Ema/ Minu Isa on Minu Oma – see tähendab, et see on inimene, kes hoolitseb lapse vajaduste ja lapsega seonduva eest – lapsega arvestavalt ja lapsele sobivalt.
Vanem, kes tahab lapsele, midagi teada anda, ei ole alati kõige parem info edastaja – vanem võib last rihmaga nüpeldada, et sisendada tollele õppimise tähtsust – vanem võib, lapse, lapsele olulisest asjast ilma jätta, et õpetada kuulekust – vanem võib last ära andmisega ähvardada, et sundida teda nö halba – jonnivat, vastu vaidlevat, eiravat - käitumist lõpetama jne.
Sageli ei ole nende õpetlike ja kasvatuslike meetodide taga lapse vajadus ja lapse heaolu, vaid vanema hirm, vastumeelsus, jõuetus ja isiklikud vajadused – lapsega kaasnev tähelepanu ja lapsega seonduvad kohustused ja lapsest saadavad kogemused. Ümbritsev Maailm pöörab pilgu vanema poole – Sina oled selline = Mina ei saa olla Mina olen selline` - Minu kohustuse täitmine ja Minu poolne panustamine ei saa väärikat tasu ega head tunnustust - laps ei taga seda.
Vanem on nagu laps, kes ei taha kogeda/ omada/ teha seda - mis on tema jaoks liiga raske/ mis ei taga temale eduelamust/ mis võtab temalt enam, kui vastu annab/ mis on kohustus, mida peab jätkama, sest ühiskond ootab seda temalt ja, kuna laps on olemas ka.
See tähendab, et vanem on inimene, kes peab elama seda elu, mida ja kuidas tema, kõiges ja alati, endale ei taha. See tähendab, et vanem on inimene, kes on teadlik oma kohustusest, kuid ei ole teadlik oma vastutusest – ta ei pööra tähelepanu või läheneb vale nurga alt sellele, mis on nende kahe vahelise sideme tegelik eesmärk – kasvatada üles iseseisev ja enesest teadlik olev inimene, kes on võtnud vastutuse iseendaga seonduva eest.
Iga vanem annab lapsele edasi selle, milleks tema ise võimeline on – tema teadlikkus, oskused ja vajadused räägivad tema valikutes ja teoks tehtud sammudes – seal ei ole seda, milleni tema ise, inimesena, kõndinud ei ole. Iga vanem annab lapsele kasvamiseks selle keskkonna, kus tulevad välja tema selle hetke vajadused ja väärtused ja võimalused – seal on see, mida vanem, oluliseks peab ja mille poole ta püüdleb ning ka see, mida ta vastustab ja valeks nimetab.
Suhte tugevus ja suhte haprus – laps õpib, enese jaoks mitte sobivale ja mitte vajalikule, Ei ütlema ja iseendast teada andma, selles suhtes, mis on tema jaoks turvaline – see ei katke, see hoiab teda. Laps õpib ennast varjama ja enesele olulisest vaikima selles suhtes, mis ei arvesta temaga – see on suhe, mis ei pea vastu tema tõele, enese ja vanema kohta.
Pöördume tagasi alguse juurde – kaks, kes on samas, tegelevad info edastuse ja vastu võtmisega. Laps tahab kuulda, näha ja mõista – vanema sõnades, tegudes ja vastustes – Suhe Sinuga on Minule oluline, sest Sina oled Minule oluline! Laps vajab teadmist, et temal on olemas tugevus ja toetus, väljas pool teda ennast – laps saab ise ennast ja oma piire katsetada, elutervelt ja teda hoidvalt – ta saab kogemuse, et temaga seonduv muutub ja kohandub, temaga arvestades.
Selle sõnumi kuulmine muutub eluliselt oluliseks siis, kui selle asemel on korduv teada andmine – Kui Sina ei ole minu jaoks õige, minuga arvestav, minule kuulekas, minule vajamineva elamuse/ tunde tagaja, siis Mina Sind ei taha – Mina ei vaja Sind sellisena!
See on hirmutav ja abituks tegev informatsioon, mis toob kaasa süsteemi ümber pöördumise – lapsest saab suhte hoidja ja selle tugevus – temal on vaja enesele vajaminev kindlustada.
See tähendab, et laps ei julge ennast väljendada ja Ei öelda – ta ei julge enese eest seista ja enesega seonduva muutust tahta. Laps on suunatud enesele vajamineva ja olulise keelamisele, enese vaigistamisele, enese varjamisele, oleva talumisele – tema ei tohi teha ennast nähtavaks ega teha ise teoks seda sammu, mis lõhub oleva, sest tema Emast/ Isast saab see keegi, kes lõpetab nende suhte ära.
Lapsel ei ole rohkem, kui temal olemas on – laps ei saa enesele juurde ja vajaminevat, kui tema olevas ei ole kedagi, kes annaks temale, vaimse/ füüsilise/ materiaalse, toetuse ilma tingimusteta – annaks selle, mis jääb alles ka siis, kui laps on nn vale – kes jääks alles ka siis, kui laps käitub/ väljendub/ tahab nn valesti.
Lapse kasutuses olevad ressursid, teadmised ja üleelatud kogemused on kõik see, millele ta toetuda saab ja kasutada mõistab. Järgnev kogemus, kus temaga ei arvestata – ta võis endast ka teada anda, kuid ka see info jäeti kõrvale ja tehti edasi – see uus korduv kogemus võib olla viimane piisk – kõik lapse sammud oli juba astutud – enesele võimalikud lahendused olid juba kasutusele võetud, et selles keskkonnas ja selle inimesega ühes edasi elada.
Sellel hetkel läheb rõhk sellele teisele – teise olulisus kasvab kordades, sest selle teise kätes on lapsega seonduv - Palun arvesta minuga, siis Mina ei pea ära minema – siis Mina ei pea Meie kahe vahelisest ühendusest välja astuma – siis Mina olen nõus Meie kahe vahelist suhet edasi hoidma.
On lapsi, kes elavad aastaid ja ka kümneid selles viimases lootuse piisas – nad on pööratud teise poole/ nad hoiavad suhet/ nad on teise jaoks olemas/ nad on õiged/ nad kuuletuvad ja alluvad/ nad kaotavad iseenda/ nad lasevad endale haiget teha/ nad lasevad enesele olulist kasutada, lõhkuda, ära võtta jne. Need lapsed teevad seda ka suureks kasvanuna ja ka teistes suhetes – nendest saab suhete päiskivi – nad žonglöörivad ja teevad võimatut, et suhe teisega jääks alles.
Ei ole nii, et nad üldse ei üritaks, enesele paremat ja kindlamat anda – nad annavad endast teada, kuid teevad seda kaude ja kohmakalt ja teisele osutavalt – nad toovad välja selle, mida teine ei tee ja kuidas teine teeb ning näitavad ette selle, mida ja kuidas nemad, teisega võrreldes, teevad – kõik selleks, et teine mõistaks ja parandaks ja muudaks – võtaks vastutuse, enese osa eest suhtes, enese kanda.
Need lapsed venitavad ise ennast püksikummina, et mitte öelda välja enese otsust – Mina ütlen sellele koos olemisele EI – see on läinud üle piiride! Ennast teoks tegemast takistab kunagise lapse hirm - Siis, kui teine ei arvesta Minuga – siis tuleb Minul olla Mina Ise – ainult Ise enese jaoks ja pärast - mitte kedagi teist ei ole ega tule.
Kunagise lapse hirm tähendab, et tal ei ole anda endale olukorrast välja pääsemist – seda informatsiooni kannab ta enesega kaasas ja see tuleb kasutusele siis, kui on käes olukord, kus temaga ei arvestata – tema on võrdne osa ning temal on olemas õigused, ta on nähtaval ja temaga seonduv on teis(t)ele näha, ta teeb ennast ka sõnade ja tegudega nähtavaks, kuid sellega ei arvestata – vastus sõidab temast üle ja jätab teda välja ja põhjustab vale kogemuse. Vastuse sisu - tema on vähem – tema ei ole teis(t)e jaoks oluline.
Selles kohas tuleb suurel inimesel kasvada iseendani - alguses näib see õudsa, hirmsa ja võimatuna – see on emotsionaalne häiritus, mis mõjub uputavalt. Seda seisundit aitab alles hoida info – Minul on õigus – Minul on õigus, et Minuga arvestatakse – Mina ei vähenda teist ega tee temale liiga – teine peab mõtlema ka Minule ja tegema Minule, olevas, ruumi – kui teine ise teeb ja on, siis Mina ei pea ise!
Uue info andmine – Olev ja selles osaks saav on reaalsus – Mina vajan ja Minule on vaja – teine võib Minuga arvestada, kuid Mina ei saa teda selleks sundida – teine valib ise, mida ja kuidas. Järelikult jään järele ainult Mina Ise.
Selle info edastusega suunab inimene tähelepanu, teiselt ära, iseendale – tema ise on loo algus, lahendus ja tulemus. Enesele keskendumine ja eneses lahenduse nägemine tähendab enese vabastamist pingest – enese hoidmisega, enesele turvatunnet tagava sõnumi andmisel, vallandub pinge, mis väljendub kehalise reaktsiooniga – möödunust vabanemine tähendab möödunust välja kasvamist - välja hingates saabub rahu.
Edasine on juba kahekõne iseendaga ja korraldusliku poolega tegelemine - Mida ja kuidas, olen ja annan Mina Ise – Mina ise tean oma vajadusi, Mina ise otsin neile lahendused – Mina ei toetu teistele ega oota teistelt – Mina ei suuna oma energiat Maailma muutmisele ega enese kontrolli all hoidmisele ega enesele turvaliseks tegemisele. Mina ei tõesta oma vajaduste olemas olemist ja iseenda olulisust – Mina ise, omades enese informatsiooni ja teades enesele vajaminevat, annan enesele vajamineva lahenduse - Mina olen normaalne ja iseenda jaoks olemas olemine on normaalne – Mina tean, et see ei ole ülekohus ega vale.
Lapse ja vanema, inimese ja inimese info edastus ja vastu võtmine siis - kui suhe on mõlemale samal moel oluline/ kui inimene on võtnud vastutuse selles suhtes olemise eest - Meie ei vaidle selle üle - kas Meie oleme õiged või valed info edastajad. Meie saame arutada seda - kuidas, millal, missugusena, miks ja missuguses koguses oma infot edastame. Meie saame arutada selle üle - kas Meie mõlemad oleme teadlikud, kellena ja kelle jaoks me infot edastame ning kellena me ise ennast näeme ja kogeme siis, kui Mina/ Sina seda kuulda ja sellega nõustuda/ arvestada ei taha.
Marianne
08.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar