Ema/ Isa õpetavad oma lapsele kombeid ja käitumist – annavad temale edasi väärtushinnangud ja teevad teatavaks olulise. Vanema kõige raskem õppetund on õpetada lapsele nägema rolli taga inimest – õpetada last mõistma, et Ema/ Isa on inimene, keda tuleb austada, aktsepteerida ja inimesena kohelda – ema/ isa ei ole, ainult ja kõiges, roll, vaid iseenda elu elav inimene.
See tähendab selget välja ütlemist ja kinni pidamist sellest, mis ja kuidas ei ole, enesega ühes ja enese vastu, lubatud, kuid ka seda, mida oodatakse ja vajatakse iseendale. On üsna sage, et vanem vaatab sellele ülesandele läbi sõrmede ja jääb kinni oma rolli. Vanem teab, et tema peab lapse jaoks olemas olema – tema ei saa oma last reeta ja ise ennast valida siis, kui laps rolli välist teda näha ei taha ja sellise temaga suhelda ei vali ja sellisele temale nende suhtes kohta ei ole.
Sellise uskumuse taga peitub aastate pikkune harjumus – laps oli väga pikka aega väike ega osanud ega ka tahtnud arvestada teistega ja sellega nõustuti või seda „raviti” rollile vastavale käitumisele suunamisega ja Emale/ Isale õige tähelepanuga vastamisele kohustamisega.
Sellise uskumuse taga peitub suhte päevakajastamisega mitte tegelemine – jäädakse kinni harjumuspärasesse – vanad mustrid jäävad korduma – infobaasi ei täiendata ega selitata. Selle uskumuse taga peitub väide, et vanem ei koorma last iseendaga - vanema teemad ja teekond jäägu nende suhtest välja – vanem olgu rollina – lapse jaoks ja pärast olemas.
Sellise uskumuse taga peitub hirm, et laps ei nõustu ega toeta ja saadab vanema pikalt – laps on senikaua, kuni olemine on mugav ja tema vajadusi täitev ning seejärel ta läheb ja jätab. Selle uskumuse taga peituvad kogemused, mil laps jättis tähelepanuta ega võtnud osa – teine inimene ei kuulunud tema loo sisse.
Selle uskumuse taga peituvad kogemused, mil laps nõudis vanemalt rollis olemist, kuigi see käis, sellel hetkel, inimesel üle jõu või vähendas selline tegevus vanemat, kui inimest - laps suunas oma emotsioonid ja füüsilise jõu vanema pihta – tema maandas ennast. Tegi seda ka üha suuremaks kasvanuna.
Selle uskumuse taga peitub ühiskonna surve, mis rõhutab rolle ja nende sisu – ette antud käitumine ja kohustuslik vahetus – Laps saab selle, mida tema vajab, sest tema on olemas – olemas olemine tähendab, et tema annab vanemale selle, mida too peab saama – Ema/ Isa rollis olevana nähtavaks tegemise.
See tähendab, et loo mõlemad osapooled keskenduvad rollidele ja nende täitmisele, kui nõuetele vastamisele – see tähendab, et mõlemad jätavad inimese teema kõrvale ja mõlemal on kitsas ja iseendale mitte vastav olemine. Mõlemal on soov ja vajadus omada kohta ja koos olemist, milles saab tähelepanu iseendale ja võimaluse olla ilma, ennast kahandavate, piirideta.
Mõlemal on sama mõistmine – teine ei arvesta Minuga. Mõlemad tahaksid oma olemist muuta, kuid nad ei oska seda, sest nad alustasid ühist teekonda rollidena – nad ei valinud tegelikku teist ise välja – nad ei saanud enne järele vaadata ega järele proovida – neil tuli reaalusega kohaneda ja süsteemis jätkata.
Valiku puudus viib protestini ja suhte lõhkumiseni – valeks nimetamine ja vigade otsimine näitab tegevuse suunatust – vigu tuleb vältida ja parandada ning valet ei pea valima. Enese jaoks valele saab Ei öelda – sel moel saab vabaneda piiratusest ja enesele vajamineva vabaduse kätte – see on enese elu elatavamaks tegemine – vangla jääb alles, kuid kontroll, selles aset leidva ja enese kohtlemise kohta, on enese käes.
Rollidel põhinev suhe, rollidest tulenevad ülesanded, kuid koos on inimesed, kes ei näe teises enesega sama – teine on vahend ja takistus, kuid ka võimalus – olla tegelikust enesest enamana ja olla tegelikust enesest õigemana – saada vajamineva tähelepanu ja kohtlemise osaliseks.
Selline vaatenurk tähendab, et puudu jääb teadmistest ja kasutusel ei ole informatsiooni - Vanem on sama Minuga/ Laps on sama Minuga – Mina olen see, kes alles õpib ja proovib ning kõike ei oska ega saa ega tea – kõiges Mina ei õnnestu ega vea välja, vahel komistan ja eksin – vahel ei ole nõus ega vali ega toeta – vahel vajan toetust ja mõistmist – korduse võimalust ja ühes olemise kindlust – Minuga tahetakse koos olla.
Inimesena kasvamine ei ole ainult lapse privileeg ja kohustus, et too saab, selles suhtes, vajamineva toetuse ja tähelepanu – sama kehtib ka vanema kohta – ka vanem vajab toetust ja tähelepanu - seda nii siis, kui tema on valmis kasvama ja enese enamat valima, kuid ka siis, kui ta seisab oma kohal ja täidab rollist tulenevaid ülesandeid.
Sageli arvatakse, et vanem on juba valmis – tema peab olema ja andma ja tagama kõike seda, mida lapse teekonnal on vaja – kuid vanem saab anda enese, kui inimese, oskuste, võimete ja väärtuste kohase – temal ei ole olemas rohkem, kui see, milline teadlikkus temal on – mõistmine iseenda, lapse ja nende vahelise suhte kohta.
Ajal, mil laps on juba täiesti ise – tema ei ole enam vanemast materiaalselt sõltuv ega ole nad vahetult ja igapäevase olmega seotud, siis ei tähenda enese piiride välja ütlemine lapse reetmist, sest see ei ole enam sama suhe, mis möödunus – vanem ei pea valima last esimesena – vanema ei pea seadma last enesest tähtsamaks – lapse heaolu ja vajadused ei ole enam vanema kohustus ega vastutus.
Suureks kasvanud laps on vastutav iseenda ja enesele valitu eest – see on tema teekond. Tema täis kasvamine tähendab, et tema ise võtab nende kahe vahelise suhte hoidmise ja selles kasvamise teekonna enese osa enese vastutada – see tähendab, et laps on andnud vanemale oma elus koha – seda nii rollina, kuid ka inimesena.
Ei ole vanema asi vedada nende kahe suhet edasi ja neelata alla inimese vähendamise – olla ainult roll, kelle juurde tullakse vajaminevat kogema ja kohust täitma, et seejärel ära minna – sinnamaani, kuni süütunne või kogemuse korduse vajadus kohale sunnib minema. Mina pean ja mina vajan – see on koht, kus olen võlgu ja pean olema vastav - see on koht, kus on minu jaoks vajaminev olemas.
Vanema poolne piiri seadmine tähendab, et inimene peatub ja ei lähe enam edasi – tema ütleb välja, kuidas ja mis on okey, millised väärtused on olulised ja miks - vanem on valmis arutama ühist ja harutama möödunut, kuid temas on ka kindlus – on midagi, mis enam edasi ei saa kesta – inimese vähendamine/ inimesena olemisele koha puudumine/ inimese infoga arvestamisest keeldumine - see lõppeb ära – tema enam sellises koos olemises ei osale ja sellist teed enesele enam ei vali.
Inimese enese teadlikkuse kasvamine on vastavuses tema põhirolli olulisuse kahanemisega - see tähendab, et inimene valib teadlikult selle, mis ja kuidas temale sobib ja, mis enam mitte – ta ei hoia kinni rolli markeerimisest ja rollina saadavast tähelepanust – ta ei tunne enam hirmu, et siis teda enam ei ole või ennast valinuna on ta vale – ta teab, et tema ei ole oma rolliga sama.
See tähendab, et inimene on jõudnud sellesse punkti, kus on olemas teadmine - kui tegelikkus tegeliku temaga vastavuses ei ole, siis ei pruugi ühine teekond jätkuda – see saab peatuda või saab selle läbi käiduks lugeda.
On üsna tavaline, et Laps ei vali, hoolimata oma vajadustest iseenda järele, oma suhte tasandit muuta - tema on nõus rollina jätkama siis, kui tema ja vanem elavad oma inimese elu mujal – kokku saamine ja kokku puutumine tähendab rollide üle kinnitamist ja inimeste kõrvale jätmist.
Üks annab võimaluse täita samu ülesandeid, mis möödunus olid tavalised ja peaksid nüüd andma mõnusa nostalgia elamuse – Sinu toit on parim ja ainult Sina tead Mind sellisena jne. Teine annab võimaluse kogeda samasugust seisundit – siin oled Laps, selles kohas on olemas Sinu ja Maailma vahel Sind kaitsev tugevus ja võimalus olla see, kes ei vastuta – Sinu jaoks ja pärast on olemas.
Sellise mudeli järgi olemine tähendab jätkuvat sõnumit - laps ei vastuta suhte kasvamise ja kvaliteedi eest – laps ei tee tööd iseendaga, et mõista ennast ja vanemat ja nende mõlema lugu – laps võtab vastu selle, mis temale antakse ja peab seda vanemale antud kingituseks – vanem sai aja ja võimaluse ja tähelepanu olla Lapse Emana/ Isana.
Väikene laps ei vastuta sellisel moel ja määral nagu suur inimene, kuid teise inimese aja ja võimaluste kasutamine ei ole enam suure inimese privileeg ega õigus ja seda ei tasakaalusta rollide esitamine, sest see ei ole enam sama aeg ega sama sisu – suur inimene on võrdne teise inimesega – nüüd on aeg märgata ja nähtavaks teha inimene ja tema teekond – olla tema kõrval inimesena.
Inimesena kasvamine tähendab, et rollid ei oma enam ülisuurt tähtsust – võimalus olla ja väljenduda inimesena on olulisem. Laps, kes ei ole teadlikult täis kasvamise teekonnal, vaid naudib ise olemist ja enesele valimist, ei pruugi sellega nõustuda – tema ei ole valmis selliseks kaasteeliseks. Temal ei ole sellisele teisele oma elus kohta ega aega – temast ei ole kaasteelist.
Selline olukord toob kaasa möödunu, kuid nüüd on see vastupidiseks pöördunud – varem oli laps see, kes üritas suhet teisale suunata ja enese arengu protsessiga vastavusse viia – vanemast ei olnud temale kaasteelist, sest too püsis vanas, pidurdas last ja suunas teda enesele vastuvõetavaks.
Lõpuks oli laps see, kes astus vanast välja ja valis endale Maailma, milles olla tegeliku iseendana – vanem jäi möödunusse – suletud paika, kuhu tagasi minna, et möödunu parematest/ talutavatest osadest osa saada ja enese teekonda mäletada.
Vanema, kui inimese kasvamine toob tagasi vana aja lood – ise olemine, rolli ja inimese eraldamine ei too kaasa mõistmist, vaid vastupanu ja enesest eraldamise soovi. Rolli tähtsust vähendanud vanemale ei ole Lapse elus kohta – see suhe, mida vajatakse, ei ole selline – selline vanem on vale.
Inimene, kes omab vanema rolli ja valides tegelikku ennast, ei reeda oma last – tema ei jäta oma last maha – tema on valmis ühist teekonda edasi kõndima – laps on see, kes astub vanema kõrvalt ära. Laps ei ole kasvanud sinnamaani, kus seisab inimene.
Lapse poolt teoks tehtud samm tähendab, et tööandja on inimese vabaks andnud – vanem on nüüd tema ise ja tagasi enese teekonnal – laps on nabanööri läbi lõiganud ja kõnnib Maailmas, ise ennast proovile pannes ja eneses olevale uut lisades – See kõik olen Mina!
Kõik on uus, selles uues alguses – ometi ei alga uus selles hetkes – see hetk on järg – see on möödunu tagajärg – sellest saab korduv õppetund või on see möödunu läbi kõndimine ja sellest settinu kaasa võtmine.
See, kes on rollide tee valinud ja inimesele Ei öelnud, ei võta vastu seda informatsiooni, mis on olemas – tema sulgeb ennast sellele – see ei ole õige, see ei sobi, seda ei ole temale vaja – see ei kinnita tema rolli ega täida tema vajadusi.
Selline valik toob kaasa konflikti ja süsteemi lõhkumise – ühise tasakaal on paigast ära – sellest on loodud pendel – Mina olen/ Mina ei ole – Mina saan olla/ Mina ei saa olla. Olevas olijates, kuid ka möödunusse jäänutes, ei nähta enesele kaasteelisi – enesele valitakse rollide partnereid ja jäetakse kõrvale need, kes osutuvad valedeks või kõlbmatuteks.
Inimene on see, kes saab võtta vastu inimese – sugupuu koosneb inimestest, mitte rollidest – üksteise seljataga ja ees seisavad inimesed - enese tee ja aja looga. Need on inimesed, kes kunagi alustasid kusagilt ja jõudsid kuhugi välja – nende parim võimalik, nende teadlikkus – sellest sai ühine infobaas, mida järgnevad kasutavad ja edasi annavad – selle põhi ja olemus säilib seni, kuni vaatenurki ei vahetata ja uusi tasandeid, uusi teadmisi kasutades, ei valita ja uusi teeradu mööda astuda ei taheta.
Saab vaielda vastu - iga järgnev on valinud, midagi uut ja proovinud õppida nii enese, kuid ka teiste möödunust - iga järgnev on proovinud enese teadlikkuse järgi ja enesele võimaliku alusel - paremat püüdes ja soovides. See on tõsi, kuid küsimus on selles, mis eesmärgil ja millisena ta seda tegi ning kuhu ta välja jõudis - kas ta jäi rollide tasemele või jõudis ta välja inimesena olemiseni - enese teekonna eest vastutuse võtmiseni.
Paigast ära süsteemid ja katkised inimesed märgivad teekondi, kus inimesed vältisid enese vastutust - see jäi väljavalitud Süüdlasele või justkui kõigile - see tähendab, et on neid, kes kandsid liiga ja kes on enese koormaga üksinda - see tähendab, et on kuhjunud ja on kuhjatud kokku energiat, millel ei ole voolusängi - selle juures ei seisa seda, kes selle eest vastutab.
Rollidele truuks jäänud ei seisa, inimesena, oma kohtadel - nad ei ole nõus seisma enesele valede kõrval, ees ega taga - see on Rollide Maailma hirm ja tegelikkus - neilt võetakse ära, neid kaotatakse ära, neile antakse neile mitte kuuluv - see toob kaasa eraldamise, eraldumise ja enese Maailma loomise - see toob kaasa süsteemi korratuse ja mitte töötamise - ei ole ühist ega ole tervikut.
Marianne
30.07.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar