Nõudmiste täitmiseks vangistusega nõustunu I - Sinu pärast!

 

Inimesele on harjumuspärane öelda enese/ olukorra/ valiku selgituseks või millegi teada andmiseks kasutada väljendit - Sinu pärast! - või siis Jüri pärast/ isa pärast/ naise pärast/ õpetaja pärast/ Trumpi pärast jne. See on teada andmine, et - Just Sinu/ tolle teise pärast mina pean/ mina pidin – muidu ei oleks teinud, kuid Sinu/ teise tõttu tuli olla/ teha/ valida – mina olin sunnitud – mina teisiti ei saanud.

Sinu pärast! - on tähelepanu suunamine teisele – see on vastutuse teisele jätmine, kuna nähakse, et enese sammu põhjus on teises – teisest sai lugu alguse. Aus tegelikkus, mida inimene ise ei vali/ ei oska vaadata, ütleb, et inimene ise on enesele oma sammu valinud ja selle ka teoks teinud/ on seda teoks tegemas – teisega on see samm seotud selle läbi, et teine, kaude või otse, edastas mingi kindla info, mille alusel inimesel tuli tahtmine/ ilmnes vajadus enesega seonduvat korrigeerida, mingi otsus vastu võtta, ennast kaitsta, enese info teatavaks teha jne.

Sinu pärast! ja Mina pidin! - tähendab, et nähtavale toodud info oli see, millele inimene, seda isiklikult võttes, mingil moel reageeris, kuid tema ise ei ole selle sammuga rahu teinud või see teine/ keegi muu seab selle tegemise õigsuse kahtluse alla. On üsna tavaline, et selles kohas algab tõestamine, kellel oli ja on õigus iseendale nii, et teine ei nimeta seda valeks – on see siis väitlus või vaidlus või sõnasõda, kuid tegelikkuses on see informatsiooni vahetamine ja vastutuse jagamise katse, kuid vaidlevad inimesed näevad, et vastaspool proovib temaga koos olijat süüdi mõista ja ennast puhtaks pesta.

Vaidlemine ehk jonnimine ja süüdistamine ehk teisele osutamine on selle inimese lahendus, kes püüab vältida enese jaoks vale tähelepanu käes seismist ajal, mil teisele saab teistsugune ehk seda teist, selles loos, õigeks/ heaks/ kannatanuks nimetav tähelepanu osaks. See on tähelepanu jagunemine sel moel, et üks kinnitab teist – ilma vajamineva ja nähtavaks tegeva kinnituseta ei saa olla – üks peab tõestatult olema selleks, et teine saaks tõeseks tunnistatult olla.

Vaidlev ja süüdistav inimene usub, et kui vale tähelepanu peatub temal ja jääb sinna pidama, siis on tema see, kes ei suutnud oma õigust ära tõestada ning peab enesest taganema – kuna tema sammu ei nähta ega näidata õigena, siis jääb tema ilma sellest iseendast, keda toetatakse ja kaitstakse ja kellele osaks saanut püütakse korvata/ heaks teha. Temast saab see, keda saab parastada – Ise tegid, ise oled süüdi!

Tähelepanu nimel ja tähelepanu vastu sõdivad need inimesed, kes on omaks võtnud tõe, et õigeks nimetatu ei võta vastutust valeks nimetatule osaks saanu eest – õigeks nimetatul oli põhjendatud õigus teha nii nagu ta valis selle teoks teha ning ta võib seda õigust uuesti kasutada – valeks tunnistatul ei ole edasikaebamise õigust – see otsus jääb teda saatma.

See tähendab, et kui see inimene, kes lausus sõnad – Sinu Pärast! - selles lootuses, et teda mõistetakse ning temaga aset leidnu eest vabandatakse ja sel moel enam ei tehta – siis tema on vaidluses alla jäänud ning ta ei ole, selle teisega ühes olles, hoitud ja tema informatsiooniga see teine ei arvesta. Õige tähelepanu nimel käivast mängust tuleneva õigusega ei ole teisel kohustust seda teha – vastupidi tal on kohustus/ võimalus vaidluses alla jäänut karistada ehk õpetada teda õigel moel käituma – tunnistama õige õigena olemist ilma vaidluseta.

Inimesed, kes elavad tähelepanu pendlina kasutavas tegelikkuses ning peavad seda ainsaks ja tõeseks ühes olemises ette tulevate ja iseenda vabadusega seotud teemade lahenduseks, on psühholoogilise manipulatsiooni osaliseks saanuna nende peal kasutatud isiklikust vastutusest vabastavat mudelit ise kasutama hakkanud.

Tähelepanu alusel enese ümber nimetamise, kui tegeliku enese kaotamise traumaatilise kogemuse osaliseks saanul näib olevat võimatu lahkuda sellest mängust – tema kogemused on olnud reaalsed – temaga ei ole arvestatud, temale on liiga tehtud, teda on ilma jäetud, teda on vägivaldselt koheldud, teda on valeks nimetatud – kuid tema tahab ka õige olla – tahab enesele osaks saanu alusel õigeks mõistetud saada. Tema näeb ja teab, et temale kuuluv tähelepanu on temalt ära võetud – teine on selle endale saanud ja kasutab selle tähelepanu võimalusi enese hüveks ning tegeliku kannatanu osatamiseks ja vähendamiseks.

Vajadus, õige tähelepanu järele, avaldub kohas, kus sellest on ilma jäädud – sõltuvus, vajadusest, tähendab seda, et inimene tahab saada seda, mida ta vajab, seal, kus tema seda ei saa. Teda hoiab loos kinni ja sunnib edasi pingutama teadmine, et just selles kohas vahetus temale suunatud tähelepanu, seal on temale vajaminev tähelepanu, tõestatult, olemas ja temas on uskumus, et kui ta suudab ennast ära tõestada ehk kehtivate mängu reeglite järgi õige olla, siis ta saab selle, mida tema vajab.

Teda hoiab loos kinni teadmine, et talle lubatakse vajaminevat – see näidatakse võimalik olevat siis, kui ta vastab tingimustele. Seega jätkab ta enese nähtavaks tegemist ja kohal olemist ning enese õigena esitlemist – tema osaks saab tähelepanu, millega on võimalik koos olla, kuid ta teab, et see ei ole see. Tema poolt valitud tõestused ja enese õigena näitamised kinnitavad tegelikkust – kõik teavad, et ta ei ole – ta püüab olla.

Kohas, kus tõusevad huulile sõnad – Sinu pärast! - mille eesmärk on muuta enesega seonduvat, saab selgeks, et mäng kestab edasi. Enesele paremat tähelepanu vajava ja kohtlemist ootava kohal olekut on vajatud selleks, et mängu omav inimene saaks enesele vajamineva tulemuse kinnituse – isikliku tähelepanuvajaduse nimel jätkanu saab aru, et ta on olnud vahend temaga manipuleeriva inimese mängus – see tähendab, et temal ei ole võimalik, selles mängus ja selle inimesega koos olles, teise tulemuseni jõuda – tema on ja jääb pendli raskuseks, sest tema on see, kes vajab teise käest tähelepanu, kui kinnitust ning näitab selle fakti välja – tema on see, kes püüdleb teise tähelepanu poole.

Kahe valikuga tähelepanuga seotud mängus peab üks osaline olema vale, et teine saaks olla õige – selles mängus ei ole kahte võrdset, kes annavad koos, ausa ja reaalse, panuse, et mõlemal oleks ühte moodi hea ja mõlemale saab osaks, ühel ja samal ajal ning samasugune, toetav tähelepanu – selline lahendus kaotaks pendli ja vastutusest vabaks pürgija jääks ilma vajaliku tähelepanuta. Inimene, kes ei ole õppinud enese vastutust nägema ja seda tõesena võtma, ei taha seda teha siis, kui on võimalik sellest kohustusest pääseda - tema on Laps, kellele Ei ei öelda/ kellele ei ole võimalik Ei öelda.

Elu karm tõsiasi on see, et just lapsed on need, kellest saavad nendega manipuleerivale vanemale vajaminevad vahendid, keda kasutada enesele vajaliku tähelepanu tagamiseks. Jah, selle loo tagamaa tuleneb sellest, et vanem oli ka ise see, keda kasutati vahendina või ta nägi sellist võimalust pealt või ta leidis ise selle lahenduse ja hakkas seda kasutama. Jah, selle mängu põhjuseks on sõltuvus tähelepanust ja isiklikust vastutusest vabaks saamise lahenduse kasutamine.

Olgu mängu alguse põhjus, mis iganes, kuid selle mängu mõistmine ja sellest välja astumine on üks inimesena kasvamise raskemini teostatavaid õppetunde. See samm nõuab inimeselt väga suurt jõudu ja tõelise tahte ilmutamist, sest tegemist on enese hülgamisega. Laps, kelle jaoks mäng on tähendanud tegelikkust – see on koht, kus temaga valiti koos olla ja teda vajati – ei suuda enesega seonduvast lahti lasta – kui ta mängimise ära lõpetab ja ise välja astub, siis ei jää talle enam midagi ega kedagi alles – siis on ta üksinda – ei ole neid, kes talle tähelepanu pööraksid ja teda vajamineval moel vaataksid – teda nagu ei olekski olemas. Usuõdede ja usuvendade jaoks ei ole olemas seda, kes usust taganeb.

Loomulikult on see ülevõetud uskumus, mis on mängu omaniku poolt tõeseks väidetud – kuid selles on ka tõsi sees – kui mängijad ei vali mängust loobuda ja keelduvad lahkujat mängu väliselt nägemast, siis tal ei ole seda kohta, milles ta kasvas ja kuhu ta sündis – ta ei saa sinna tagasi minna ja teistega koos olla ilma tegelikku ennast hülgamata – ta oleks siis, automaatselt, tähelepanu nimel käivas mängus osaline ja teistel oleks õigus teda tähelepanuga karistada ja vanal moel kohelda.

Selle jaoks, et enese möödunu, iseenda sees, ära lahenda ja sealses toimunust edasi kasvada, saab ennast vähendavas ja enesega mittearvestavas keskkonnas kasvanud laps enesele vajaminevad kogemused suure inimese elu elades – tema ise valib endale samasugused suhted ja keskkonnad, kus mängitakse samasugust mängu või ta hakkab ise vana mudelit kordama. Sel moel saab ta võimaluse õppida mängu ära tundma ja sellest välja astuma.

Manipuleeriva käsitluse osaks saanu saab võimaluse õppida, tähelepanusõltuvusest vabanedes ja enese eest vastutust võttes, aset leidvas vahet tegema ja enese järgi valima – tema jääb paigale, kuid ta ei osale mängus - tema jääb paigale siis, kui ta saab enesega seonduvat muuta nii, et osalejate ühine tähelepanu pööratakse arutlust vajavale teemale – tema ei jää paigale siis, kui tähelepanu pööratakse tema isikule ja teda kasutatakse vahendina, kellelegi vajamineva tähelepanu üle kinnitamiseks.

Sellel inimesel, kes on elanud tähelepanuga manipuleerivas keskkonnas ja seda tegevate inimestega ühes, on vajadus tähelepanu järele – tal on vajadus teda mitte liigitava tähelepanu järele – tal on vajadus mängust vaba tegelikkuse järele – kuid sõltuvus tähendab seda, et ennekõike on tal vaja seda tähelepanu, mis näeb tema teekonda ja tunnistab seal osaks saanu tema vastu tehtud ülekohtuks ja teda kannatanuks ning toetust väärivaks - see kõik tähendab seda, et ta vajab seda teist, kes vajamineva tähelepanu, vajamineval moel, talle annaks.

Komistades suhete ja kohtade otsa, kus on olemas võimalus, et ta saab, just selle, temale vajamineva tähelepanu osaliseks – talle naeratakse ja temaga ollakse lahked ja teda vajatakse ja talle lubatakse midagi ja ta saab olla vaba – usub ta, et teda tehakse nähtavaks iseendana – talle tundub, et lõpuks ometi on ta kohale jõudnud ja ta ei pea tähelepanu nimel enam ennast kaotama.

Elu ei ole õiglane – elu on aus – seni, kuni õppetund on läbimata, ei ole tegelikkus see, mis pealt poolt vaadatuna nähtavale on toodud – see, kes ei ole õppinud, enese jaoks valest lahti laskma ja iseenda järgi valima, saab võimalused, kus tal on reaalne võimalus seda teha – need korduvad seni, kuni inimene õpib.

Eksami edukalt sooritamist takistab enese minevik – nii nagu möödunus on ka olevikus raske lahti lasta sellest teisest, kes näib andvat või kellel on, mingite faktide põhjal, kohustus anda vajaminev tähelepanu. Samuti on raske lahkuda sellest keskkonnast, kus on vajalik tähelepanu olemas, kuid nii nagu vanas ajas ka siin mängitakse selle nimel mänge – sama tähelepanu ei saa osaks samal ajal – ühele osaks saav muudab teisele antavat – inimene ise põhjustab endale osaks saava.

Tegelikkusega tõtt vaadanuna kohtab inimene hirmu, ta kogeb süüd, ta osutab teisele, tähelepanust ja vajadustest sõltuvuses olemine hoiavad teda paigal ega lase ära minna – mängule ei ütlemine ja ise endale vabaduse valimine on väga raske samm – see on lahti laskmine sellest tähelepanust, mis on olemas, kuigi see ei ole selline, mida tahetakse kogeda. Inimesel tuleb, teadlikult ja vastutust võttes, temale kuuluvale tähelepanule Ei öelda ajal, mil inimene ei tea, mis saab temast siis, kui ta jääb ilma tähelepanuta – see on väga väikese lapse hirm oma elu pärast.

Teisele osutamine – Sinu pärast! - on vana aja harjumus. See annab teada, et vastuvõetud otsus ei ole iseenda oma – nähakse, et seda teoks tehes kaotatakse rohkem, kui alles jääb – valiku tulemust nähakse kaotusena, sest see lõpetab ära võimaluse omada ja püüelda selle poole, mida endiselt vajatakse ja mis on endiselt oluline – enesele kuuluv koht ja sellega seonduvad võimalused. 

Enese elu ja olu pärast hirmu tundev Laps ei luba endal öelda EI vanemale, kes teeb talle haiget/ kes ei vali teda/ kes valib temaga manipuleerida. Laps ei suuda ise ennast oma vanemast, kellest ta sõltub ja kelle tähelepanu ta vajab ja kes on kohustatud talle vajaminevat tähelepanu andma, ära lahutada – seega ta ei vali kahe vahelist vahemaad suurendada vastavusse tegelikkusega.

Otsus, muuta enesega seonduvat, lähtub olemas olevatest andmetest ja on põhjendatud. On teadmine, et see tuleb vastu võtta, kuna tegemist on ebaterve keskkonnaga ja hea ühes olemise reeglitega mitte arvestava(te) inimes(t)ega. On teadmine, et otsuse saab teoks teha, sest erinevalt lapsepõlvest, nüüd on endal võimalik valida – ei pea olema ega jääma, kuid samas on teadmine, et ilma olemas oleva põhjuseta valiks jääda. Põhjus on muudetav, kui see teine, kes on see tegelik – Sinu pärast! põhjus – arvestaks, iseenda väljenduste ja välja elamise valikute tegemisel ja tähelepanu kasutamisel, tegelikkusega – näeks enese osa loos ja ütleks selle ka välja ning muudaks piire ületavat käitumist.

Enese otsus, kuid teise pärast tehtuna – see tundub iseendale ülekohtusena. See tähendab, et inimene ei ole enese otsusega nõustumiseni veel kasvanud – veel on protesti ja teisele osutamist – teisele enese otsuse eest vastutuse panemist. See tähendab, et olemas olev info on vastu võetud, kuid veel kestab solvumine – ollakse läbirääkimiste ootuses, kuid on võimetus läbirääkimisteni jõuda.

Oluline teine on oma otsuse juba teinud ja selle juurde jäämist kinnitanud – teine ei näe põhjust midagi muuta – teine on saanud kinnituse, enese sõltuvusest lähtuvale, vajaminevale tähelepanule – tema jaoks on asitõendeid nii palju, et tema näeb juba ise, ennast, endale vajamineval moel ning tal on olemas ka see, kes teda samal moel vaatab. Läbirääkimisi ei vaja see, kes ei pea enam võitlema tähelepanu nimel – ta on enesele vajamineva tähelepanu poole peale püsima jäänud ja tal ei ole mingit huvi seda olukorda muuta.

Otsuseni kasvamine tähendab harjunud põiget ja enesele varuväljapääsu näitamist - inimene jääks, kui temaga seonduv muutuks - inimesel on olemas teadmine, et tema on väärtuslik ja on oluline – temal on roll, mis kinnitab tema õigusi ja tal on suurus, mis annab võimalused ja ressursid kasutada – kõik see annab alust lootusele.

Lootus on olemas ja võimalused näha, kuid inimese teel seisab ees aga - temaga samas on olemas see teine, kes ei vali, ühes olemist teostada, samasuguste väärtushinnangute ja teadmiste alusel. Sellest kogu jama tulenebki ja vajadus teoks tehtud otsuse järgi kestab - teine ei vali midagi muuta ega näe muutuse vajadust – see teine on kinni kahes valikus ega näe enese vastutust enesega seonduvas – ka tema osutab enese isiklikust loost välja ja suunab tähelepanu inimesele – Sinu pärast! - Sina oled minu loos vale! - see ei ole teise valeks nimetamine, vaid enesele kuuluvale tähelepanule osutamine.

Sellises olukorras, mis ei ole eluterve, tuleb keskenduda sellele, mis ja kuidas leiab aset tegelikult – ühes olemist ja kokku saamisi kujundavad negatiivsed energiad ja vähendavad lahendused – toimub olemas olemise ära kasutamine – ollakse vahend, teise inimese loos – olemas olemine ja nähtaval olemine annavad teisele võimaluse oma vajadusi rahuldada – ebameeldivate ja segaste tunnetega kaasnevaid emotsioone avalikult ja eesmärki omades vallandada, enesele kuuluvale tähelepanule uusi kinnitusi koguda, tegelikkusega manipuleerida, inimesena vähendada.

Millised on olemas olevad võimalused selles kohas – ollakse oma piiridest teada andnud, ollakse tegelikkusest teada andva informatsiooni asjakohaselt teatavaks teinud, ollakse andnud teada, et arvestatakse teisega hea ühes olemise tavast lähtuvalt, soovitakse kestva loo läbi vaatamise järel ühise rahuni jõuda. Tulemus - sellesse informatsiooni on suhtutud isiklikult ja vähendavalt - on mindud isiklikuks, algatatud on võitlus tähelepanu asitõendite pärast, vastutust ei võeta. Milline on reaalsus – enesega seonduvat saab muuta ainult inimene ise.

Teadvustamine - Sinu pärast! - väljendit kasutades annab inimene enese jõu teisele – ta näitab, ka iseendale, kuidas teine määrab temaga seonduva – kui teine ei valiks oma, ühes olemist lõhkuvaid, lahendusi, siis inimene ise ei peaks oma sammu teoks tegema – Sinu pärast! - on endiselt elus olevatest vajadustest lähtuv ootamine ja teisele, toimuva ja enesega seonduva üle, vastutuse andmine – see on rõhumine nii enese õigustele, kuid ka tegelikkusele – kuid nii nagu möödunus nii ei tunnistata neid ka olevas muutusele kohustavateks - õigused võivad olla, kuid see ei tähendada, et peab nendega arvestama.

Minnes tähelepanuga teostatava mängu õnge ja pöörates enese tähelepanu teise poolt väljaöeldud valedele ja väljatoodud ebakohtadele võetakse mängu tõesena – nähakse nendes lootuse andmist, et lugu on muudetav – sellele näilisusele toetudes hakatakse ise läbirääkimise võimalusi otsima ja võimaluse avanedes neid ka pidama - hakatakse tõestama ja õigustama teisele/ teistele, kuid, kui seda ei ole võimalik reaalsuse teha, siis tehakse seda enese sees – tõstatatakse teema ja kummutatakse väiteid ja tuuakse lagedale enese tõde – seda tehakse ka aastaid ja kümneid. Jätkuvate läbirääkimiste kestmine on ka põhjus, miks, aegu hiljem kohtudes, laotakse ennast välja - see näitab, et vanast ei ole veel välja astutud.

Tegelikkuses tuleb pealispinnale tekitatud vaht kõrvale jätta ja tegelikkusele otsa vaadata ning moonutatud/ ära peidetud tõde ise välja öelda - Sina valetad, sest tõde rääkides Sa ei saavuta oma eesmärki. Sa ei tunnista informatsiooni tõeks, sest Sa ei taha enese otsust muuta. Sina näitad mind valena, sest Sa ei taha ühes olemist korda teha. Sa jätad vastutuse minule selle eest, mida ja kuidas Sina ise ei taha teha. Sina valetad, sest tahad vastutusest vabaks saada. Sa teed seda kõike, sest Sa ei hooli sellest, kuidas me koos oleme – Sina ei taha Meie olla – Sina ise lammutad seda koos olemist, sest see ei ole see, mida ja kuidas Sina tahad. Sa oled minuga koos, sest vajad, mind, mingi tähelepanu kinnitamiseks. Jne.

Alustades tegelikkuse avamist – teise sõnade ära tõlkimist ja valest vabastamist – hakkab tegelikkuses palju kergem – aju ei pea enam tegelema vähemalt viie erineva ülesandega – õigustama ja tõestama seda, mis tegelikkuses mitte midagi ei muuda/ püüdma teist ainsat ja üheselt paika pidavat tõtt tunnistama panna/ püüdma sundida teist tegelikku tõde muutma- varjama/ ise varjama oma tegelikke motiive, mõtteid, tegusid ja muutma ennast, et teine ei saaks, nende alusel, valeks nimetada/ suutma ise toime tulle tegeliku tõega – tulla toime kaotusega – suuta selle teadmisega edasi elada. Tõega ühes kõndides loob aju, tasapisi, uued ühendused ja sammud, tegelikkuse alusel teostatuna, toovad kaasa rahu.

PS selle jaoks, et uued ühendused, ajju, saaksid sündida, on vaja reaalset liikumist - uutes kohtades ja looduses kõndimist, on vaja vanast erinevaid elamusi - reismisi, uusi tegemisi ja kogemusi ning kindlasti on vaja seda aega, milles ei korrata vanas ajas tehtud tegevusi - koristamine, söögi tegemine, riisumine, remondi tegemine jne - ei tehta seda, mille kohta on öeldud/ saab öelda - Mina pean! 

Oluline on anda endale kogemus, mis on tõsi - mina ei pea, mina saan valida, mina olen vaba, mind ei piirata, mina ei pea ennast kontrollima, mina ei ole vale - enesena olemiseks ja väljendumiseks mina ei vaja teise inimese tähelepanu.

Marianne

05.04.2025.a

Konflikt oli ja jäi, kuid läbirääkimisi aset ei leidnud I - Huvid ei kattunud, sest vajadused kattusid

 

Solvumine on ootuses ootamine – see on argisest edasi liikuvast reaalsusest eraldatud ala – selles kohas oodatakse tegelikkusest erinevat informatsiooni ja tähelepanu – millelegi kinnitust/ millegi tühistamist. Solvumine võetakse kasutusele siis - kui ise on oldud ja on tehtud ja/ või kui teine on teinud ja on olnud - solvumine aitab hoida eraldatust sellest, kelle käest informatsiooni oodatakse – ei minda ise tema lähedale ega lasta seda teist enese kõrvale – ei tunta ennast, temaga ühes, turvaliselt – näidates, ennast eraldi ja sel moel paremini nähtaval olevana, tahetakse, enesele tähelepanu tõmmates, teisele sõnum edastada.

Solvunud inimene vajab aega ja lisa informatsiooni, et eneses selgusele jõuda – senine on muutunud ja see muutus muudab midagi oluliselt – sageli kaob mingi võimalus või kohatakse ära ütlemist ja selle tulemusel tuleb iseendal muuta enesega seonduvat. Solvunud inimene on võtnud lugu isiklikult, sest ta kogeb seda isikliku puudutusena – temal tuleb kohaneda uue teadmisega ja enesele uus juhend ja järeldus anda.

Ühes solvumisega jõuab kohale ehmatav sõnum – Mina ei ole teise jaoks oluline! See sõnum halvab ja muudab otsustusvõimetuks – nendes sõnades peitub palju – see, kelle jaoks on teisega ühes olemine ja selle teise poolne panustamine ning ühes olemise ülekinnitamine eluliselt oluline, kogeb ärevaks tegevat hirmu – ta ei tea, mis saab edasi – ta ei tea, kuidas temaga olema saab – mis jääb tema jaoks alles, mis mitte.

Väikene laps ei tea ega näe rohkem valikuid, kui kaks – kui tema jaoks oluline teine on temaga, siis on temaga hästi ja kui seda teist ei ole temaga, siis temaga ei ole hästi. See on lapse jaoks uus olukord, kus see teine on olemas, kuid see teine ise lõhub nende vahelist ühendust ja temaga koos olemine ei ole hea – see teine paneb lapsele piiri ette, kehtestab temale reegleid, keeldub temaga olemast ja temale vajaminevat andmast, võtab vastu otsuseid, mis muudavad lapse elu jne – korraga on see oluline teine nagu vaenlane, kes tahab, et laps ei tunneks ennast hästi – teine teeb oma otsused teoks nii nagu ta ei mõtleks lapse peale ega arvestaks temaga - vahel võib  jääda mulje, et last nagu ei olekski olemas.

Üsna tõenäoline on, et väikene laps ei mõista sellist olukorda, enese jaoks, rahulikult ja selgelt ära seletada – loo teeb keeruliseks see, et uus kohtub vanaga - selles kohas tuleb välja senine ajalugu - see, mis on osaks saanud ja, mida on juba kaotatud ning isiklikud oskused, lahendused, mõistmised, korvamised, ise olemise kohustuse suurus, tundetakistused ja neist ümber minemiseks loodud rollid, millele annab lisa pinget see info, mis kaasneb senist muutva teadmise edastusega.

„Minuga seonduv muutus, sest mina ei ole oluline – selle jaoks, et Oluline Teine arvestaks minuga - mina pean tegema ennast, tema jaoks, oluliseks!” Laps annab endale ülesande – näidata enese väärtust, tõestada enese olulisust selleks, et tõestada enese õigusi enesele kuuluvale ja seada enesega seonduv õiglus taas jalule – enese Mina pilt - Mina olen/ Minul on!

Laps ei mõista, et sellise lahenduse enesele andnuna tahab tagasi sinna aega, kus oluline teine pööras esimesena tähelepanu temale ja tähelepanu püsis temal senikaua, kuni laps oli jõudnud rahuni/ täidetuseni – see lõppes alles peale seda või kestis ka sealt edasi, kuigi siis laps ise ei vajanud teist.

Olemata veel kõiges ise tähendab tähelepanu, kui suuruse ja kvaliteedi vähenemine/ kaotamine ohtlikku olukorda – tegemist on inimese arengust tuleneva muutuse protsessiga – kuid laps, kes ei ole selleks valmis ning kellel on juba tähelepanust puudus olnud – elab seda valulikult üle – ta tõlgendab toimuvat sel moel, et enne oli tema olulisem, kuid nüüd on ta vähem tähtsam – siit tuleneb ka väärtuse küsimus – laps, kes on enda arust sama, ei oska seletada toimuvat loomuliku kasvamisega ja järkjärgulise vastutuse üle võtmisega.

Laps saab aru, et põhjus, tähelepanu muutmiseks, on temas endas – seda fakti kinnitab tähelepanuga kooskõlas olev informatsioon – vanem ärritub, on kannatamatu, karistab, nimetab olema, jätab üksinda - vanem ei edasta selget sõnumit, et laps on talle oluline, et ta mõistab last ja ta toetab teda, ühest ajast teise, üleminekul – selle asemel kuuleb laps, et – tema on juba suur ja peab ise ning sellepärast ei ole temal enam õigust sellele ja tollele.

Laps, kes teab ja näeb ennast, endiselt, lapsena – lihtsalt liide Suur/ Vanem on juurde tulnud – ning kes mõistab ning näeb, ise ennast ja enesega seonduvat, enese tegelikkust vahetust vaatenurgast vaatavana ja kogevana, seletab enesega seonduvat, et tema peab olema see, kes ta ei ole ja kellena tema ennast ei tea ja sellel ajahetkel olla ka ei taha – kuid vanem teab ja näeb ning on seepärast pahane, et laps tema nägemusega üks ei ole.

Laps ei saa olla see, kuhu ta ise veel kõndinud ei ole – seega ta ei saa lahti lasta sellest, keda/ mida/ kuidas ta ikka veel, enese olevas, iseendale vajab/ usub vajavat - enese alalhoiuinstinkt ei nõustu sellega. 

Kui lapsega ei arvestata ja teda ei kuulata ja temalt vajaminev ära võetakse või selle saamisega kaasneb tema vastu pööratud pahameel/ vastumeelsus/ piiratus, siis kaotab laps enese jaoks selle, mida tema ise ei ole õppinud endale andma ning vajamineva saamise eest tuleb tal teistsuguse kohtlemise osaliseks saada - tema vajadus läheb talle maksma - vajaduse olemas olemine ja selle tunnistamine/ varjamine ning selle täitmise ootamine/ iseendale kompenseerimine leiavad aset teda, kui inimest, vähendaval moel. Iseenda poolt kasutusele võetud iseenda vajadust summutavad lahendused ei ole avatud ja toetatud kasvamise teel leitud lahendused, vaid varjatud ja sageli häbiks nimetatud abivahendid.

Vajamineva traumaatiline kaotus ja eluks/ olemiseks vajamineva saamisega seonduv tähelepanu muutus toob endaga kaasa selle, et laps jääb sõltuvusse teisest inimesest - tema jääb sõltuvusse teise inimese tähelepanust – tema väärtus/ väärtusetus on Olulise Teise näidata ja kinnitada.

Sõltuvust süvendab teadmine, et teise inimese tähelepanu määrab lapsega seonduva – see on ohtlik ja abituks tegev, et teise inimese tähelepanu ei ole lapse poolt kontrollitav ega temale kuuluv ning samas suuruses ja kvaliteedis jääv – tähelepanu andjal on võimalus seada tingimused, mis ei arvesta lapse ja hea ühes olemise tavadega, tähelepanu saab teda vastupidiselt senisele/ tegelikkusele kohelda, näha ja näidata ning laps saab ka tähelepanust täiesti ilma jääda.

Tegelikkuses vajas laps siis, enese möödunus, ja jääb vajama ka suure inimesena – seda tähelepanu, mis näeb teda iseendana ja tunnustab sellisena olemas olemise õigeks ja muutust mitte vajavaks – vaja on seda tähelepanu, mis näitab teda olulisena ka siis, kui ta ei ole veel kõiges ise ega oska ega tea kõike – talle antakse teada, et ta ei pea olema kohe, kuna teine inimene tahab/ vajab teda teistsugusena – vaid tal on õigus enese tempole ja ajale ja toetusele sellel teekonnal.

Igal inimesel, hoolimata tema vanusest, on õigus iseendale, on õigus Ei ütlemisele ja on õigus temaga seonduva muutmisele, kui senine/ temale osaks saav, keelates/ takistades iseendana olemist, vähendab teda. Lapsel on õigus teadmisele ja selle tegelikuks saavale kinnitusele, et vanem kasvab koos temaga – siis, kui lapse elus on, aset leidmas, tema isiklikust arengust ja temaga seonduva/ seonduvate muutustega tulenevad ülemineku protsessid, kasvab vanem, inimesena, edasi oma isiklikest tundetakistustest ja võtab vastuse iseendaga seonduva eest endale.

Inimesena kasvamine leiab aset nii või teisiti, kuid oluline teadmine, vanema rolli kandjal, on see, et temal tuleb kasvada koos lapsega – olla lapse teekaaslane ja anda lapsele, iseendana, kasvamiseks vajalik informatsioon ja toetus. Laps ei ole vanema jaoks ja pärast ega osatamiseks – kõik see, mis laps nähtavale toob, on vanema sees olemas olnud – tegemist on vanema poolt seni veel lahendamata teemadega. Laps on vanema väärtushinnangute, mustrite, oskuste ja vajaduste väljendus – laps on olemas olevate puudujääkide ja kitsaskohtade suuremaks kasvataja – mida suurem, seda paremini nähtav – mida valusam, seda isiklikum - enese silmadele nähtavale toodu ja enese sees vahetult tuntav ei ole laps, vaid vanem ise.

Tähelepanu muutusega seonduv saab kaasa tuua konkurentsi, kadeduse, viha, agressiivsuse, stressi lahendamata olukorra kestmise ja enesele raskes olukorras olemise pärast – laps, kes ei saa endale vajaminevat ning ei näe sellele teisi põhjusi, kui tema ise - võtab lugu isiklikult. Laps, kes ei saa endale vajaminevat, kuid näeb, et kellelegi teisele on see võimalik, siis ta saab aru, et neid ei kohelda samal moel - tema erineb teisest – kui tema saab enese vajaduse väljanäitamise eest negatiivse, valeks nimetava ja hülgava tähelepanu osaliseks, siis ta saab oma mõistmisele kinnituse.

Lootusetus ja lahendamatus olukorras elades ning enese jõuetust kogedes vajab laps viha jõudu, et enesega seonduvas edasi kesta, kuid ka selleks, et teostada katse aset leidev ära lõhkuda. Laps võib ka solvuda – astuda eraldi, et tekiks moment, kus tema puudumist tähele pannakse – oodata eraldatuna läbirääkimisi, et enesega seonduvat enesele vajamineval moel ära parandada – laps vajab enese olulisusele kinnitust. 

Laps vajab kinnitust, et tema ise ja temaga seonduv on vanema vaba tahe - vanem ei jäta teda ka siis, kui on raske ja laps ei oska vanema jaoks sobiv olla. Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et laps vajab tegelikkust ümberlükkavat tähelepanu - ta on mõistnud ja näinud, et ta on kohustus - vanem on võimeline ilma temata elama ja lapsest lahi ütlemise ka teoks tegema - vanem on juba teinud teo, mis seda kinnitab ja/ või vanem teostab oma otsust kaude - vanem kasutab last ära saatvaid/ endast eemal hoidvaid lahendusi - vanem manipuleerib lapsega - põhjendades oma tegusid ja sõnu - Sinu enese pärast/ Sinu enda jaoks!

Kui laps, sellises olukorras, tegi teo, mida ei tunnistatud õigeks ega aktsepteerituks, siis selle teo vastutus jaguneb - laps tegi ja vastutab oma teo eest, kuid teo moraalsuse ja lahenduse eest vastutab lapse ema ja/ või isa - laps kasutas temale mõistetavat ja kättesaadavat lahendust olukorras, millest tal endal puudus teistsugune väljapääs - see oli viimane samm, millega ise ennast aidata. 

Vanemal oli olemas võimalused ja ressursid, mida laps ei omanud - on vanema vastutus tunnistada, et tema ei kasutanud enesele võimalikuna olevaid lahendusi, vaid jättis lapse üksinda ja ilma vajamineva abita. Manipuleeriv vanem jätab enese osa loost välja - ta osutab lapsele - kogu loo eest on vastutus sellel lapsel. Ka see on enesele vajamineva lahenduse kasutamine - vanema suunatus leiab korduse ümbritsevas - ka teised ei taha lapsega olla - vanema vajadus on kinnitatult õige - teised aitavad last temast eemal hoida ja talle samasisulisi sõnumeid saata - Sina oled vale - meie ei taha Sind - mine meie juurest ära!

Marianne

03.04.2025.a

Olemas olevale mõtte andmine

 

Sadam ja jaam on olemas olev koht, kuhu, sinna suundunu, jõuab kohale omal kindlal ajal ja lahkub enda ärasõitu tähistava aja saabudes. Küsimus ja konks on selles, mida tehakse selle ajaga ja aja sees, mil ollakse jaamas – kas see on miski, mis kuulub justkui kellelegi teisele või on peale sunnitud seisak ja selletõttu oodatakse selle läbi saamist või on see aeg võetud selleks, et kohal olla, iseendaga ja olevaga ühes olles – olemas olevale on mõte antud - see on väärtuslik aeg iseendale.

Oote jaamas tegeletakse iseenda toimetustega, kuid samas osaletakse teiste tegemistes ja vaadatakse teisi kõrvalt, kuid istutakse ja jagatakse ka lugusid – jutustatakse enese ajast ja loost. Neid lugusid kuulatakse ja hoitakse peopesal. Neid lugusid hinnatakse ja võetakse enesega ühes. Neid lugusid ei usuta ega tunnistata tõeks. Neid lugusid keeldutakse kuulamast ja neis ei valita kaasa kõndida. Osaks saamisele antakse tähendus.

Osade inimeste elu on pakihoidu antud – elatud elud on kokkupakitud – ootamas oma aega ja valmisolekut lahti pakkida, et siis eest leitule otsa vaadata – teisal on tegemist kõrvale tõstetud ajaga – see, mis on möödas on seljataha jäetud, kuigi harjumusest saadetuna võetakse endaga kaasa. Mõni unustab ootele jäetu ja lahkub seda kaasa võtmata – mõni jätab meelega, sest ei pea vajalikuks või ei taha meeldetuletust.

Kuigi inimesed saavad ka ühes sõita ja sama sihtpunkti omada, siis tegelikkuses sõidab igaüks üksinda – igale inimesele on antud oma istekohad ja seisukohad – keegi teine ei saa, tema asemel, sellel kohal istuda ega seista.

Aegade jooksul on väga palju inimesi oma edasi mineku aega oodanud – mõnedest on jäänud ainult kaja, teisest jälg tolmus, kolmas oli nii korralik ja vaikne nagu ei oleks teda olnudki – mõned püsivad ootavate mälus elavatena, kuid teised üsna hämarate ettekujutlustena. Omal moel räägivad kõik lahkunud alles jäänutes enese lugusid edasi – nii mõnigi mõte, lause, lugu kandub ajas edasi ja hoiab juba nimetuks ja näotuks muutunu elava mälestusena alles.

Marianne

02.03.2025.a

Valiku tegemise valik

 

Andes, teisele inimesele, informatsiooni selle kohta, kuidas ise midagi näeme või teame – siis see võib ja saabki olla tegelikkus – info edastatuse järel ootame, et teine arvestaks selle teadmisega - teine võib ja saabki selle informatsiooni tõeks tunnistada, kuid seejärel ikkagi selle tõe järgi mitte valida - teine valib enesele - teise valik ei muuda tõde ega sellest teadmist - teisel lihtsalt oli rohkem valikuid, kui ainult need kaks - Vale ja Õige, mis puudutasid teatavaks tehtud informatsiooni.

Marianne

01.04.2025.a