Inimeses aktiveerub Tundesõltlase roll, kui inimene näeb „vigu” – parandmist vajavaid/ ümbertegemist võimaldavaid olemisi, tegemisi, valikuid, kordusi. Need on kohad, milles on võimalik olla vajalik/ päästja/ korraldaja/ parandaja. Sõltlane tõuseb pinnale, kui inimene näeb võimalust, kuidas ja milles näidata ennast ja oma oskusi, võimeid, paremana olemist. See on võimalus, kuidas tekitada sõltuvust iseendast, et seeläbi kasvatada enese väärtust ja saada enesele vajaminev tunne – ollakse vajalik – on olemas aktsepteeritud põhjus olemas olemiseks – seega ei olda üle, väljas ega väärtusetu.
Tundesõltlasest lapsevanem vajab, et laps teda vajaks – siis saab vanem endale tuttavas rollis olla – sõltlaserolliga samastunud iseendana olemas olla. Tundesõltlasest vanema jaoks on lapse vajadused juhiseks, kuidas olla ja toimida ning kinnituseks, et teda vajatakse ja väärtustatakse. Ilma tema oskuste, teadmiste, jõu ja taluvuse ning ette ja taha ära tegemisi mitte vajava lapseta, teda justnagu ei olekski olemas. Sel moel tõuseb hirm, mis toob kaasa viha – milleks seda kõike vaja on/ vaja oli, kui midagi kindlat – mõistetavat turvatunnet tagavat - ei ole.
Teisest küljest vajab vanem vabadust iseendale – see on vajadus olla vaba sellest, et ta peab tolle jaoks, kes teda vajab, andma ära oma aega, mõtteruumi, ressursse ja iseennast – see on tunne, et teda kasutatakse ära – vanemale jääb vähem alles. Laps võtab endale vajamineva, kasutab selle ära ja läheb minema – tõukab ennast vanemast eemale. Vanem kogeb seda sel moel, et tema ei ole enam vajalik – seega on ta väärtusetu. Ta ei oska midagi peale hakata selle iseendana, kes ta seni oli – tal puudub otstarve – eesmärk ja suund.
Sõltlane vajab teist sõltlast – enese jaoks tuttavat ja mõistetavat mustrit, milles olemine ja toimimine tähendavad, et ta ei pea iseendale teistest sõltumatut eesmärki ja väljundit otsima. Sõltlane pöörab pahameele tolle vastu, kellele ta oli vajalik seni, kuni teda vajati – laps kasvas edasi ja välja – tundesõltlasest vanem mitte.
Toimuvad katsed siduda iseseisvuvat last enese külge – olla edasi kasulik, ennetav, parim, ainus, tõeline. Toimuvad katsed manipuleerida – näidates last abivajavana, eksivana, teadmatuna ja ka tänamatuna - kasvatades süümetunnet sundida peale kohustust täita vanema vajadust – anda talle võimalus olla vajalik.
Tundest sõltuvuses olija kuulub tundesõltlaste ahelasse – need on peasõltlase ja kaassõltlase rollid – olulise teise vajaduste täitmine seisab esikohal. See tähendab iseenda ära kaotamist ja tõelise iseenda varjamist – kuigi sõltlane usub, et temas endas ei olegi mitte midagi, mis tõestaks tema olulisust – tema sünnib läbi teise.
See tähendab, et iseendas ei ole ega nähta väärtust enne, kui on olemas keegi teine, kes, temalt vajades, pöörab talle tähelepanu ja annab sellega info, milliseks tuleb sõltlasel ennast luua ja mida teha ning kuidas endast jagada. Sel moel saab ta endale eesmärgi – teise vajadused. Enese loomisega teisele temas endas väheneb, sest ta unustab/ lükkab iseenda vajadused kõrvale.
Hirmutav on olla väärtusetuna Maailmas ja luua iseennast kirtiseerijate ja vähendajate silmade all - olla haavatav ja ebakindel – enese sammude tulemus on ju teadmata. Vajaja ootustele vastamine on lihtsam – see on kontrollitud olemine – kellelegi kindel vajaminev tulemus. Kellegi standardid ning keelud ja load annavad juhised ja raamid – sel moel ollakse, kellegi teise nägemus teoks saanuna – õige juba ette. Ennast kaitsev lahendus tähendab, et vastutus tagajärjede eest jääb teisele - ehmatavad kogemused jäävad ära.
Ka sõltlase elus on kindlasti olemas aegu, milles ta ei tahaks alluda ega teostada teise vajaduse nägemust – see on siis, kui surve on vägivaldne ning toimub enesena avaldumise häbistamine/ ära keelamine – teise ootustele mittevastamine toob kaasa karistuse. Sel moel kordub kunagine hetk, mis tagab, et pöördutakse tagasi sõltlaste maailma raamide sisse.
Vaja mind – näe mind – kujunda mind – ole omanik ja kasusaaja – anna võimalus olla olemas – saada enesele vajaminev ilma eksimata ja vigu tegemata. Sõltlase tiivad on murtud ja ta on kaotanud enese tee – temas puudub elamisejulgus – temas on vajadus tähelepanu jagavate peeglite järele – Näidake mulle mind – kui ma näen vajadust, siis ma loen välja tunnustuse ja usun end olevat väärtuslik.
Elu, lapsevanema, ei tähenda pilvitut rollilahendust, sest laps, kõigele ja alati, ei allu, alati ja kõigega ei nõustu, ta tahab rohkem või vähem või ebasobivalt – see on täis kasvamise mäng, milles ei ole rahu ega kindlust. Laps tahab siis, kui temas on vajadus, kuid sageli see ei ole siis, kui vanemal on anda või tal on selle jaoks oskust ja aega. Laps tahab seda, mille järgi temas on vajadus, kuid sageli see ei ole see, mida vanem tahaks ja oskaks talle anda.
Vanema poolt teostatud parim võimalik ei ole lapse jaoks parim siis, kui see sai sel moel teoks vanema täitmata jäänud vajadusest lähtuvalt. Sõltlasest vanem oli olemas enese jaoks ja pärast - lapse arvelt. Sõtlaste maailmas saab st võtab endale võimaluse täita enese vajadust see, kes on teisest üle.
Lapse lahku kasvamine tähendab, et ta võtab vastutuse enese vajaduste eest iseendale - sellega annab ta vanema vabaks - see on sõnum - pööra tähelepanu iseendale - tegele ise enda vajadustega - loo ennast iseendale ja enese jaoks.
Marianne
07.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar