Minu teekond, Inimesena, kestab, et õpiksin seda, mida ma veel ei oska, mida mina veel ei saa, mida mina ei tea mõista. Tean, et inimene väldib ise ennast, kui ta keeldub otsa vaatamast oma loole, tunnistamast enese osa ja sisse astumast oma tunnetesse.
Inimene teab, oskab ja saab paljutki – igas vanuses erinevalt. On omane, et aeg-ajalt inimene tahab/ vajab enamat, kui temal endal on võimalik iseendale anda/ tagada. Enese alguses on teiste osa tema loos suurem, kui tema enese oma. See ei jää sellisena kestma – iga samm edasi kasvatab inimese osa aina suuremaks – ta kasvab täis.
Inimene õpib ja omandab erinevat erinevalt – kõike ta ei õpi oskama ega tegema, kuid tema võimuses on õppida selgeks tasakaalu hoidmise mõiste – andmine/ saamine – vastu andmine/ vastu saamine ja mõista, et kõige alus on enese eest vastutuse vastu võtmine.
Enese vabaduse ja kasvamise jaoks on oluline hoida seda tasakaalu selgena ja mõistetavana. See tähendab, et abi ja toetust küsitakse endale nii palju ja selles vallas, mida ja kuidas ise ei saada ega ole võimalik. Saades küsitakse ja andes määratakse hind – enese ja teise panus on väärtus, mida tuleb tähistada ja tunnustada. Selge ja väljaöeldud hind on oluline, sest ülehinnatud või näiliselt tasuta, kuid siiski varjatud hinnaga pakkumine on, kui kolm tilka verd – võimalikele tagajärgedele mõeldes liiga kallis lõbu, et sellega nõustuda.
Küsides ja näidates välja, et omal ei ole ja ise ei saa, kuid vajadus on, siis võidakse vaikida sellest, et on vajadus selle järele, mis on küll enese tee ja töö, kuid seda teed ei valita ise astuda ega tööd teha – nn kurva koerapilguga, ka ilma sõnadeta, küsides ja seejärel, midagi, vastu võttes, tahetakse saada vajaminev teiselt – teisele jäägu teekond – ise välditakse vastutust - ise kasutatakse tulemust.
Enese, teise poolt loodud vahendite õigustatud saajaks osutamine ja nende ära kasutamine, ilma samaväärse/ kokkulepitud hinda vastu andmata, on teisega manipuleerimine, kui see tähendab enese sobivana näitamist – iseendast teise tunnete jaoks vastuvõetavaks tegemist – valitakse näidata ennast ohvrina, kannatajana, haigena, saamatuna, päästjana, sõbrana, vajalikuna, vajavana, kasulikuna jne.
Tehes seda teadlikult – olles kalkuleeriv ja ette arvestav – tehakse enesel vahet – selline õpitud lahendus on üks enese roll, mida võetakse ja jäetakse vastavalt võimalusele ja vajadusele. Ollakse endiselt enese peremees – iseendast teadlik – vastutus on enese käes - kui ei saada sellelt, kes oli välja valitud, siis tehakse ise, leitakse mingi muu lahendus või keegi teine kergeusklik.
Tehes seda iseenda vajaduste ja tunnete segaduses võetakse eneselt vabadus – luuakse ennast sobivana/ õigena olema. Teistsugune enese olemine/ väljendus tõlgendatakse/ nimetatakse enese jaoks valeks. Valeks sellepärast, et selle osa enesest nähtavale lubamine on ohtlik – vajaliku saamiseks on vaja olla õige.
Selle teise, kellel vajaminev on ning kelle jaoks ja pärast ennast luuakse, käes on enese vabaduse ja muutmist võimaldav võti – too määrab ja mõistab – too on peremees, kes vastutab. Seda toetab uskumine – ise ei saada/ iseendal ei ole võimalik/ ise ei ole vaja teha – teine on vajalik/ teise peale on õigus.
Lugu näib olevat tasakaalus, sest tasuta saada ei tahetagi - enesest antakse enne ja vastu - teisele tasuks on tolle jaoks sobivana olemine – olemine õigena – valede tunnete vältimiseks ja õigetes tunnetes hoidmiseks. Seda teed ja tööd ei nähta enese rollina, vaid sellisest olemisest saab Mina olemine.
Taaskord need tunded – inimese õiged ja valed tunded määravad olema ja loovad ning hoiavad elus, inimesi mõjutavaid, lugusid - vale ja valus lapsepõlv. Haiget saanud, solvunud, hirmu ja kaitsetust tundva lapse mõistmatus ja protest - Miks vanem ei tee mind korda – miks ta ei lahenda ära seda, mis minu sees toimub – tundeid tundvat mind?
Lapse jaoks on tema, kui lapse ja täiskasvanu vahel üks suur erinevus – lapse vaatenurk ütleb talle ette, et tema ei vastuta asjade eest, mis ei ole tema otsustada ega lahendada. See on õige – laps ei vastuta täiskavanu hooleks jäetud asjade ja teemade eest – need on majanduslikud, ametlikud, kasvatuslikud suhted, seosed ja valdkonnad – see on vastutus keskkonna hoidmise ja kvaliteedi eest, milles elatakse ja toimetatakse ning eluks vajalike vajaduste eest hoolitsemine.
Lapse sisemine Maailm – tema tunded ja eneses toimuv on lapse loodu ja seega tema teema, kuid laps usub ja seega paneb võrdusmärgi vahele - ka see on vanema valdkonda kuuluv teema. Põhjenduseks on see, et tunded kasvavad ja kaovad vanema vale/ õige olemise/ tegemise tagajärjel. Näib, et on vanema võimuses ja seega on temal ka vastutus muuta vale õigeks ning sobivaks ja tagada lapsele sobiv Maailm – ka tema sisemine tunneteilu ja neist sündiv võlu.
Inimene võib küll olla lugenud ja kuulnud sõnu – inimene vastutab enese tunnete eest. Kuid, kui ta valib, sageli alateadlikult/ mustris kõndides, lapse tasandi – ta on sinna kinnijäänud tundevajadusega – Minule on vaja õiget tunnet, sest minu sees on vale tunne! - siis toimib ja tegutseb ta lapse mõistmise järgi – on olemas asjad, lood, tööd, enese olemised, mille eest laps ei vastuta või mida laps vajab, kuid andma/ tagama peab keegi teine.
See tähendab, et suureks kasvanud lapse sees on koht, kus ta teab ja tunneb - Mina olen Laps – see teadmine toob kaasa, enese jaoks, tõese järelduse - järelikult mina ei vastuta. Seega, targast infost ei ole kasu – laps ei saa/ ei taha, sest laps ei pea. Seega, on temaga toimunu/ toimuv vale - see on vanema tegemata töö. Saamaks seda, millele tal on õigus, esitatakse, ka tagantjärele, vanemale nõudmised ja säilib enese vajaduste täidetuse ootus.
Ega see vaatenurk piirne ainult vanema ja nn lapseks olemise ajaga. Suureks kasvanud laps kõnnib ise suures maailmas ringi ja samasugused nõudmised vohavad tema teel ning enese vajaduste täitmise ootuse asetamine teistele, tekitab pingeid ja arusaamatusi – nendes kohtades, kus lapses peituv rahuldamata vajadus tähendab seda, et tema jaoks vale tunde äratus, toob kaasa vana mudeli kasutamise käiku minemise – vaja on valet kustutava vajaliku tunde tagamist võimaldava sobiva inimese olemas olemist ja tolle ressurssidele ligi pääsemist.
Tundevajadusega laps vajab, oma teel, korduvaid kogemusi, et teine on tema jaoks ja pärast olemas – teine on see, kes vastutab, et lapsel saaks olema hea ja õige olemine – vajadusel muudab teine iseennast või maailma lapsele sobivaks. Siin on ka teine oluline punkt – teisel olev peab olema lapse käsutuses – laps on vähem ja abitu – vajaminev tuleb läbi teise.
Elu on huvitav, sest kohe kindlasti see ei ole igav – korduvad kogemused saavad olema, kuid rahu ei sünni – saadav ei täida, saadu eest tuleb maksta ja vajaminevast jäädakse ilma. Üks on kindel - saadakse vajalikud ja õiged kogemused – saadakse selleks, et ennast ja oma mustrit – valitud vaatenurka - mõista.
Ei ole vahet, kas mõistmatu ja mõtestamatu tunne, mis segab suureks kasvamist, sai loodud ema kõhus, väikese imikuna või järgevates vanustes – iga enese poolt loodud tunne tähendab enese tööd iseendaga – see on enese vastutus.
Ega tunne küsi sobivat aega ega tarkust tõestavat kraadi - on selge, et olles väikene, on laps nii mõneski mõttes abitu. On tõesed laused - Mina ei saa endast aru – mina ei tunne ennast – mina ei mõista, mida ja miks ma tunnen!?! Lapsel puudub vajalik sõnavara, millega nimetada oma tunne ja tähistada selle sisu ning tekkemehhanism, tal puuduvad teadmised, kuidas tõlkida ennast iseendale mõistetavaks, tal ei ole väljatöötatud tehnikat, kuidas ennast lahendada – tundest vabastada.
Väikesel lapsel ei ole seda, mida tal veel ei ole, kuid ta on leidlik – ta leiab ise või kopeerib teiste pealt - ta leiab põhjuse – tema tunded on teiste tähelepanust sõltuvuses ja ta leiab lahenduse - vale tunne tuleb asendada teisega – õige tähelepanu tagab selle. Õige tähelepanu tagamiseks tuleb olla õige - manipuleerida vaatajaga - teha ennast tema jaoks õigeks, vajalikuks, kasulikuks.
Tema elu teeb keeruliseks see, et ta tahaks minna ajas tagasi ja kasutada seda mudelit juba ära olnus. Ta tahab sinna tagasi ka seda teist, kes jättis oma töö tegemata ja oli vale – lapse tunde autor peab võtma vastutuse.
Kui ei võeta ennast, iseenda autorina, vastu, siis suunatakse oma pilk sinna ja neile, kus on see aeg, mil vajadusi veel täideti ja on need, kes neid täitsid ja sellest tulenevalt on neilt „õigus” nende täitmist nõuda – pööratakse pilk lapsepõlve ja oma vanema "vigadele."
Lahendus on inimese sees olemas – Mina Ise – mitte kedagi teist ei ole olemas ega saa olema. Ise ollakse enese tähelepanu suunaja – ise ollakse eneses oleva vajaduse tekitaja ja selle elus hoidja. Ise ollakse teadlik tundest, mis on ohtlik - mida ei taheta/ osata tunda. Ise ollakse suunanud oma tähelepanu sellele tunde otsimisele/ tagajale, mis/ kes kustutaks/ vahetakse välja eneses olemas oleva „vale” – veel nimetamata/ läbi töötamata tunde.
Marianne
15.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar