Mida suurema ülesande on inimene enesele seadnud seda rohkem on tal vaja selle teostamise jaoks energiat – erinevaid ressursse. Sel juhul sageli enese omadest ei piisa – inimene vajab, lisaks, teiste omi, mis aitaksid edasi ja toetaksid teel. Vahel läheb hästi ja talle tõtatakse appi – ulatatakse käsi ja toetus – ta saab temale vajamineva. Kuid vahel ta ei saa – talle öeldakse ära või kohtab ta lihtsalt vaikust. Jõuetust ja enese väiksust kogedes vajub ta masendusse ja tunneb viha – tema ei ulatu, sest ainult temast endast ei piisa.
Puudujääva osa kogemine tähendab katkist teed - takistuse nägemist - tõkke loomist enese teele. See näib võtvat jõu edasi astuda. On tahtmine teekond pooleli jätta – üksinda olemine/ jäämine näitab enese väiksust ja tähtsusetust – miks peaks enesest andma, kui teistele seda vaja ei ole - üksinda kõnnitud teekonna hind näib olevat liiga kõrge.
Küsimus on selles – kuidas ja millise ülesande inimene endale täitmiseks valis, andis, võttis - ja miks ta sellele teele valis astuda. Kas see on midagi enesega seonduvat või justkui enesele, kuid tegelikult, kellelegi teisele näitamiseks/ tõestamiseks. Või ta tõesti näeb, et teeb teistele, kuid tegelikult vajab enesele. Või ongi ka nii, et seda oleks ka teistele vaja, kui nemad näeksid, eneses, selle tulemuse vajadust.
Vahel on nii, et tulemus võib olla oluline, kuid puudu jääb tahtest kõndida ja tegutseda – anda ennast ja endast – teekonna raskus ja selle eest makstav hind kaotab tulemuse olulisuse. Saab ilmagi - ei ole enese eesmärk, millele pühenduda.
Teel kõndija mõistab - enese ressursid ei kata kõiki enese valikuid. Vahel on vähesest vähem see, mida suudetakse ära täita - see muserdab ja kasvatab rahulolematust enesega. Tegutsevate teiste nägemine ja nende tulemuste pealt vaatamine, sünnitab viha, sest inimesel tuleb toime tulla teadmisega – teisel on vajaminev, teine saab vajamineva – tema ei. Kuid ometi on tal ülesanne ja eesmärk, mis kripeldab ja sunnib teda tagant – tõukab tegudele. Ta ei saa rahu enne, kui tulemuseni pole jõutud.
Inimene ei ulatu hetkega sinnamaani, kuhu ta on oma pilgu kinnitanud – valmis saanud tulemuseni – selle hetkeni tuleb astuda - alles siis saab see olemas olema. Inimene ei pea lahendama kogu ülesannet, vaid täitma enese osa – kõndima enese tee ja sageli sellest piisabki – ülejäänu aeg võib tulla kunagi hiljem, see võib olla ka teiste kanda ja võib ka nii olla, et oluline ei olegi ettenähtud tulemus, vaid just nimelt teekond – teel kõndimine - enesele lähemale - ise ollakse enese eesmärk - enese kasvamine on tõeline vajadus ja väärtus.
Marianne
14.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar