Vastutuse võtmine tähendab teadmist ja tunnistamist – olen olnud/ olen teinud. Konfliktses olukorras tähendab see seisatumist ja sellele, kellega ühes oldi/ ühes tehti, teada andmist – seisan, kuulan ja olen valmis teemaga tegelema. Valmis tegema enese poolt võimaliku ja andma parima, et toetada/ võimaldada selgust, mõistmist ja tasakaalu sündimist.
Teise poole reaktsioonid, sellisele käitumisele, saavad olla ja ongi erinevad. Kõik ei ole enesest ühepalju teadlikud ega mõista sellise valiku, enese vabaduse seisukohast, kasulikkust iseendale. Palju oleneb ka isiklikust eesmärgist – mida valitakse teha nn avaliku surve mõju all olevana ja samas see, mida vajatakse varjatult/ varjates alateadlikult või salajas hoides. Lahendus sünnib, kui jõutakse ühisele eesmärgile – mõlemale vabadust loovale teele.
Enesele üllatuseks võib kuulda, et Oh, oli jah, kuid oldi juba unustatud või ei peetud oluliseks. Ei võetud kaasa ega tahetud/ oodatud, midagi, nn kannatuste eest, tasuks. Öeldakse, et mine oma eluga edasi ja tegijal juhtub ning tunnistatakse ka enese osa loos.
Kättemaksu teostamine – ollakse olnud ootel – on oodatud enesele võimalust – seega, teostatakse enese väljavalamine teise pihta. Teoks saav soov, allutada ja vähendada, lähtub enese allajäämiskogemusest – teise avalik vähendamine aitab enesel kasvada ja enesetunnet parandada. Kuid selline lahendus tähendab, et salvestunud tundeid ei lahendata – tasakaalu ei soovita – vabadust ei valita.
Seda takistab uskumus - ainult üks saab nn iseendana ehk teisest üle olla - see tähendab võitlust selle nimel, kelle vajadused on olulisemad ja kelle ülesandeks jääb neid täita. See on - Agressor, Ohver, Päästja - kui ainuvõimalike rollide hulgast valimise mudeli olemas olemise põhjus.
Võib juhtuda ka nii, et kaotatakse enese algne eesmärk ja minnakse teise mänguga kaasa – valitakse olla enesele kaitseks ning ehk alustatakse ka vasturünnakut. See tähendab, et kaotati rolliteadlikus, vahetati ära eesmärk ja libiseti tagasi vanasse käitumismustrisse, kui elustusid enese valusad mälestused või ei nõustutud teise „toredate ja huvitavate” väidetega või kogeti ehedat manipulatsiooni – teine keeras loo, kui peegli, osavalt teistpidi ja korraga või ka taas leiti ennast kõiges ise süüdi olevana.
Kutse, loo lahendamisele, võib kohata eitamist – ei midagi ei ole, ei midagi ei tunta, ei midagi ei vajata – sel moel öeldakse välja ja kinnitatakse üle, kuid sõnad ja teod näitavad vastupidist. Inimene väljendab ennast ohvrina, viletsamana, allajäävana – temal ei näi olevat teist valikut ega pääseteed või tähendab see justkui nõustumist, et tee ise, mida tahad – tema lepib selle otsusega, mis olema saab.
See on, kehvasti varjatud, rollide jagamine – lahenduse otsijale jäetakse agressori oma ja eitaja võtab endale ohvri oma. Sellisel moel valinud inimene ei julge ennast avada - ta on ohver juba ette – temas on hirm kohtuda enese tõe tagajärgedega - teise vahetute reaktsioonide osaliseks saada - ja ta tunneb, juba ette, ärevust oma sammust tulenevate kaotuste suuruse teada saamise ees ning ta ei taha ise ennast, iseenda osa eest, vastutavaks tunnistada.
Vastutuse võtmine ei tähenda igaveseks peksupoisiks ega süüdlaseks jäämist, vaid, endale ja teisele, avatud võimaluse andmist – sellest hetkest, milles peatutakse, peatatakse vanale, kuid seni veel elavana olnud, loole lisa kasvatamine ja lõpetatakse suhte tasakaalust väljas olemise hoidmine. Selles kohas on joon, mis tähendab erinevaid aegu – oli see, mis oli enne, on see, mis ja kuidas on olevas ja on see, mis saab olema pärast.
Vana loo avalikuks tegemine ja sellele, kui seni varjus püsinule, tähelepanu suunamine on võimalus avaneda ja salvestunud tundest edasi kõndida. Nii nagu teisele on see täpselt sama iseendale – teise kannatuste ja tunnetega kohtumine tähendab iseenda süütundesse astumist ning teoks/ olemiseks võimelise iseenda ja enese tagajärgedega vastamisi seismist.
Süüdlaserolli ei saa kinni jääda, kui tegu on ära tehtud ja enam ei tehta ning on mõistetud enese osa ja selle eest vastutus võetud. Süüdlast vajab Agressori, Ohvri, Päästja mudeli kasutaja – see on tollele harjumuspärane Maailm - rollitegevuste sisu, turvalised ja ära seletavad uskumused ning seda kinnitavad tunded. Selline lahendus valitakse, et takistada edasiminekut – süüdlast nähakse vana lugu kinnitavate prillidega – sellel ei ole tegelikkusega palju ühist – selle kasutaja tõde – oli = on.
On jätkuvalt edasi, kui ohver kogeb ennast igavese ohvrina – kui ta on samastanud ennast oma põhirolliga, siis ta elab, väljendub ja tõlgendab sellele valikule kinnitusi saades - need aitavad tal oma rollis püsida ja seda teostada. Ta ei ole teinud oma sammu vanast loost välja – tema sees on varjatud või ka avalik kriis.
Seega talle ei loe see, et teise teod ei ole enam samad ja too ei saakski enam samal moel käituda. Tema poolt valitud tõlgendus on kallutatult kindlas tähenduses – kui ka ei ole, siis tema näeb, et on – tema tunded kinnitavad olemas olemist ja korduvat toimumist – see võib viia isegi selleni, et ka selgete ja mõistetavate piiride seadmist ning väljaütlejale vajalikest Ei-dest kinnipidamist võidakse pidada vägivallaks/ ülekohtuks.
Jah, selleks, et ohver laseks endast, kui rollist lahti ja valiks teistsuguse – uue iseenda - edasi minemist võimaldavaid lahendusi andvast mudelist, tuleb tal mõista, miks tema on vana lugu vajanud – mida see on temale andnud ning mida tema ei ole pidanud tegema/ kuidas olema. Ülesandeks on varjatud/ salatud vajaduse tuvastamine ja selle eest ise vastutuse võtmine – see eesmärk leiab toetuse ja aitab kaasa, mõlema osapoolega arvestavalt, edasi minekut võimaldava lahenduse sündimisele.
Koos töö tegemine tähendab enese tunnete tunnistamist, nende eest vastutamist ja loos enese osa nägemist. Jagatakse enese lugu – mõlemate tunded, kogemused. Ei õigustata ennast, et oldi sunnitud ega põhjendata teise süüks. Enese osa mõistmisel ja küsimise peale antakse teada – milline tunne käivitas ja mida taheti enese jaoks saavutada/ teostada.
Mõlemad annavad teada, millised on isiklikud piirid ja ühes olemise nn sobivus/ sobitamise tingimused - olulised vajadused, millega soovitakse, et teine arvestaks. Läbi rääkides jõutakse mõlemat poolt toetavale kokkuleppele, mis teostatakse ja millest peetakse kinni – sel moel saab ära olnu, seda ühiselt lõpetades ja uut alustades, lõpetatuks lugeda.
Marianne
01.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar