Oi, kui uhkelt kõlab selle inimese nimi, kes elab üle ja läbi ning kõnnib välja – elusalt ja hingeliselt kasvanuna – tuule, tule, maa ja vee katsumusi kogenuna. Tema teele on jäänud kõrvetavad kuumused, jäised ja libedad lumeväljad, tuulest tõusnud tormid ja võimsad ning purustavad veemassiivid. Ta on olnud üksinda ja kogenud nälga ning tundnud janu. Olnud viimse piirini väsinud ja kehaliselt kurnatud. Jalgadel on olnud vesiville ja kätel kriimustusi. Ööd on olnud pimedad ja külmad ning päevad liigagi palavad ja silmipimestavalt valged. Vihmavesi on läbi leotanud kõik, mis võimalik. Jne. Jne.
Sellistest inimestest kirjutatakse inspireerivaid raamatuid, mis räägivad sellest, kuidas ta seda tegi. Tehakse motiveerivaid filme, mis näitavad, mil moel ta läbi elas. Temaga kohtutakse silmast silma, et päriselt näha seda, kes oli tugev ja kartmatu, visa ja osav, kuid ka murtud ja vermeis, nõrk ja hirmul. Inimene, kes trotsis ümbritsevas peituvat ja ületas ise ennast – kirjutas oma nime suurte tähtedega. Saavutas tõeliselt tunnustustvääriva tulemuse.
Jah, nii see oli ja nii ta tegi. Samal ajal elavad tuhanded ja rohkemad inimesed, kes ei lähe ega tõesta looduse sees ega temaga ühes, enda oskusi ja tahet. Elavad inimesed, kes tegelikkuses teevad sama, mida loodusesse astuda valinu, oma igapäevases elus. Nemad trotsivad, kellegi teise, sõnu ja tujusid. Kohtuvad raskustega ja vaatavad tõtt ületamist vajavate olukordadega. Jätkavad astumist ja olemas olemist, kuigi see näib vahel võimatuna ja enesest rohkemat vajavat.
Loodus on, inimesega võrreldes, leebe – loodus ei tee mitte kellelegi meelega liiga. Loodus on ehe ja temaga tuleb sellisena arvestada. Loodus ei hoia meeles, et sobival hetkel ära või tagasi teha. Loodus ei vali tahtlikult, sõnade ja füüsilist jõudu kasutades, valu teha. Loodus ei mõtle välja valesid ega salajas hoitud keerdkäike, et sahkerdades planeerida enesele sobivat tulemust. Loodus on täpselt selline nagu see on.
Kõndides läbi inimdzungli ja jäädes inimeseks. Kasvades, sellel teel, inimesena, on inimene tugevam ja vapram, kui see, kes looduses endale iseenda suutlikust tõestamas ja ise ennast otsimas on. Kuid oh ei - ta ei ole pooltki nii imetletav ja ega tema teed ning sellel kogetut samal moel ihaldata/ väärtustata – sest need on enese poolt valitud värvid ja lood – seal on valusaid vermeid hinges ja häbistavaid tegusid mälus. Need vähendavad väärtust ja kahandavad tema õilsust.
Seal, looduse sees, ei ole inimesi – seal saab inimene iseendana olla – olla ausalt ja vabalt – tal ei ole vaja ennast varjata, sest tal ei ole seal midagi kaotada – keegi teine ei saa, solvudes või vihates või ükskõiksust tundes, talt tema au ja head nime vähemaks võtta ega temale kuuluvat enda omaks nimetada. Loodus ei tõsta ega vähenda inimese väärtust – inimene on ehe. Loodus ei teosta ennast inimese arvelt ega sõdi inimese vastu sellepärast, et too on olemas.
Inimeste Maailmas sõltub palju sellest, kuidas on teised, kuidas valib olla keegi teine – kuidas ja mida tundes valitakse ette võtta teise inimese vastu ja tema pihta. Looduses vastutab inimene oma tunnete eest – tema enese sammudest sõltub tema enese heaolu – tundeid valides ta ei riku tasakaalu ega süüdista loodust.
Inimene avastab, looduse sees, et tal ei ole oma tundeid sel moel vaja, kui Inimeste Maailmas elades tavaks on olnud. Inimeste Maailmas valitakse oma tunnetele sihtmärgid ja tahetakse neid muuta või olematuks teha – kaotada väline, et teostada muutus enese sees. Vaigistada oma tunne või rahuldada oma vajadus, kellegi teise arvelt. Looduses ei ole kedagi teist peale iseenda.
Jah, kõigi teed ei ole lillelised. Jah, kõigi valikud ei ole rahus teostatud. Igaühe elus on tundeskaala täis värve ning kusagil on ka suurem või väiksem killuke valgust ja rahu. Inimese häbi - mälestused endast ja enesega kogetust - vähendavad tema väärtust ja kui ta ei tunne endas ega näe Maailmas enese väärtust ja vaja olemist, siis ta muserdub, vaikib ja kibestub - ta kaotab/ vaigistab/ kustutab oma südamehääle - ilma armastuse puudutuseta ei ole enam millelgi mõtet - sel moel sünnivad teod ja saavad olema olemised - mis puudutavad ja muudavad teiste elusid. Valitud valikud - stiihia - inimesest saab purustav ja kontrollile allumatu loodusjõud.
Valitud valikud – igaühel oma – enese tee on enese astuda ja iseenda elu iseenda poolt elada – see on ülesanne, millega tuleb toime tulla – parimal võimalikul moel. Austust ja pea langetust väärivad kõik, kes on alustanud ja on lõppu välja jõudnud – igat ühte on, millegi kindla asja jaoks vaja olnud – igal ühel on oma eesmärk – tema lugu puudutab ja muudab teiste omi - vajalikul moel - annab võimaluse Inimesena kasvada.
Marianne
12.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar